Laste ja noorte teater, aga mitte ainult

Tambet Kaugema

Vahur Keller: nuku- ja noorsooteatri kunstilise juhi peamised töösuunad on repertuaari tasakaal ja trupi igasuunaline areng.        Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kunstilise juhina asus alanud hooajast tööle selles teatris kaheksa aastat lavastaja ja dramaturgina ametis olnud Vahur Keller (35). Ta on lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli XIX lennu ning jätkab praegu õpingud Tallinna ülikoolis doktorantuuris. Lisaks lavastaja- ja näitlejatööle on Keller festivali „Tallinn Treff” kunstiline juht ning Rahvusvahelise Nukuteatrite Liidu UNIMA Eesti keskuse president.        Äsja külastas nuku- ja noorsooteater Helle Laasi lavastustega „Käed ja kindad” ning „Vurr-vurr vurrkann” Kaug-Idas Sahhalini saarel rahvusvahelist nukuteatrite festivali. Milline kogemuse sealt kaasa sai? Kuidas eestlasi vastu võeti?  Maailmaserva kogemuse. Ei osanud sellelt festivalilt  palju oodata, aga tase oli üllatavalt kõrge – loodetavasti kutsume seal nähtud lavastustest nii mõnegi ka eesti rahvale vaadata. Väga hea mulje jättis ka Sahhalini nukuteater: tasemel trupp, väärt näitlejad. Mine võta kinni, oli see tingitud kultuuride erinevusest või mitte, kuid eesti lavastused sobisid oivaliselt selle festivali kavva, vastuvõtt oli väga soe. Liivika Hanstin ja Anti Kobin, näitlejad, kes neis lavastustes mängivad, olid festivalil  ikka superstaarid, rääkimata Helle Laasist, keda seal kõik tunnevad ja armastavad. Pärast etendust tulid inimesed, pisikene kommikott ühes ja postkaart teises käes (Helle Laas oli aastaid tagasi sellele autogrammi andnud), ning palusid talle edasi anda oma südamlikud tervitused. Etenduste järel oli meeletu aplaus, tuldi kallistama. Sahhalini festivalil oli ka Eestit tutvustav päev, rääkisime seal oma teatrist ja Eestist  üldiselt. Kandsime sel päeval rahvariideid, see tõmbas tublisti tähelepanu: fotograafid pildistasid ja Sahhalini kaks telekanalit filmisid.

     

Andres Dvinjaninov lahkus teatri kunstilise juhi ametist 2006. aastal, päris pikka aega on nuku- ja noorsooteater ilma läbi ajanud. Miks võtsid teatri uue kunstilise juhi otsingud  viis aastat aega?     

See polnud kergete killast ülesanne, Eestis ei ole nukukunsti õppinud inimesi peaaegu üldse. Rein Agur oli viimane ja nüüd siis alanud hooajast lisandus meie truppi kuus noort näitlejat, kes lõpetasid kevadel Soomes Turu kunstiakadeemias nukukunsti eriala. Nukuteatri stuudio õpetas üksvahe samuti nukunäitlejaid, kuid kõik ülejäänud on draamakoolitusega.  Raske oli leida sobivat inimest. Eestis on palju tugevaid draamalavastajaid, aga ei ole lihtne tuua neid nukuteatrisse kunstiliseks juhiks. Võib ju öelda, et teater on teater, aga nukuteatril on ikkagi väga omalaadne spetsiifika. Andres Dvinjaninovile sobis see ala, ta oli sellest innustunud, ja nüüd olen ka mina selles teatris lavastajana töötades hakanud asjaga tõsiselt tegelema.     

Millised on sinu pilgu läbi kunstilise juhi ülesanded?     

  Esiteks muidugi repertuaari valik, ka pikemas perspektiivis, sellest mõtlemine, milline võiks olla selle teatri nägu ka tüki aja pärast. Selleks  tuleb jälgida trupi arengut ja vaadata, et kõigil näitlejail oleks huvitavat tööd, ikka vastavalt nende andele ja eelmistele rollidele. Oluline on trupi potentsiaali tunnetamine: mõni näitleja ei avane kohe, tuleb ära tunda tema võimed ning pakkuda rolle, mis laseksid tal õigel hetkel esile tõusta. Teatris on oluline näha ka laiemat pilti: nukutehnikaid on palju, iga lavastus võib olla uues, lavastaja leiutatud tehnikas, mistõttu tuleb jälgida, et repertuaari üldpilt  oleks visuaalsetelt väljendusvahenditelt mitmekesine ning rikas. Kui näitlejatel ei ole piisavalt arengu- ja väljendusvõimalusi, jääb kõik kängu ja trupp hakkab tasapisi surema. Teisest küljest on muidugi tähtis pakkuda ka publikule võimalikult mitmekesist repertuaari, nii vormilt kui ka teemadelt. Nukuteater on selles mõttes omalaadne asutus, et ühest küljest teeme küll teatrit lastele, aga mitte ainult, nukukunsti vajavad ka täiskasvanud.  7. novembril esietendub näiteks brasiilia-hollandi koreograafi ja nukulavastaja Duda Paiva „Ajuloputus”, mis on mõeldud eestkätt just täiskasvanutele. Nagu nuku- ja noorsooteatri nimetuski ütleb, on üks oluline osa meie teatrist suunatud ka noortele, ja see on väga keeruline ülesanne, sest teismelisena ju teatrisse ei kiputa. Millist teatrit neile teha, millised teemad neid puudutavad – selles on küsimus. Kunstilise juhi peamised töösuunad on seega  repertuaari tasakaalustatus ja trupi igasuunaline areng. Neid eesmärke aitab edendada ka iga suve algul toimuv teatrifestival „Tallinn Treff”, mis toob maailmast siia tipptasemel nukuteatrit – see on põnev nii publikule kui ka arendav meie nukunäitlejatele ja -lavastajatele. Meie teater pole pelgalt teater, vaid sellele on viimastel aastatel lisandunud nukumuuseum, töötubade süsteem ja teadusarendus, mis kõik kokku moodustavad kompleksi, kus  tehakse omavahel koostööd. 2. oktoobril esietendub Turu kunstiakadeemia lõpetanud Kadri Kalda lavastus „Rapuntsel”, mille osalised teevad sinna juurde kohe ka samateemalise töötoa. Tahame, et lapse teatrikogemus oleks võimalikult mitmekülgne. Teadusarenduse vallas oleme seni täiendanud oma nukuteatrialast raamatukogu, kolm doktoranti õpivad praegu nukundust ning edaspidi on kavas hakata eesti keeles välja andma nukuteatriteemalisi materjale.  Samuti kuulub kirjeldatud kompleksi 7. novembril avatav Põhja- ja Ida-Euroopa Nukukunsti Keskus, kust nii nukuprofessionaalid kui ka teatripublik saavad hankida infot selle regiooni nukuteatri kohta. Selle infokeskuse ülesanne on ka nukukunstialase hariduse levitamine, koolituste ja meistriklasside korraldamine.     

Värskelt ametisse astunud teatrijuhtide käest on ikka kombeks küsida, mida ta tahab oma eelkäija(te)ga võrreldes teistmoodi teha? Eelkäijat pole küll tükk aega olnud, aga siiski?     

  Alati tekitab põnevust, et mida sa siis muutma hakkad. Ilus oleks öelda, et nüüd kõik muutub ja on hoopis teistmoodi kui enne. Aga mis mõttes? Ei ole ju. Areng lähtub ikka olemasoleva  pinnalt. Olen kaheksa aastat töötanud selles teatris lavastajana, olnud seniste protsesside juures. Nukuteatril on väga professionaalne, tugev ja, mis eriti tähtis, arengust huvitatud trupp. Taavi Tõnisson läks Peterburi teatriakadeemiasse õppima nukurežiid, Mart Müürisepp teeb seda tuleval aastal, kui asub õppima Prantsusmaale Charleville’i teatrikooli. Selles mõttes on praegu väga hea aeg tulla mul kunstilise juhi ametisse.     

1999. aastal küsisin äsja peanäitejuhiks hakanud Evald Hermakülalt, kas nukuteatris on ruumi ka täiskasvanute teatrile. Ta vastas: „Arvan, et teatri kõige tähtsamatele tegelastele – näitlejatele – peaks olema kasulik mängida vahel ka suurt ja tõsist repertuaari, mis omakorda rikastaks nende  igapäevast põhitööd, nukunäitlemist.” Kuidas on nüüd, kas hakatakse tegema ka nukuvabu sõnalavastusi?   

    Kõik sõltub alati ideest, aga üldiselt arvan, et  ei ole suurt mõtet hakata siin teatris tegema sõnateatrit selle klassikalises tähenduses. Samas, tänapäeval on nukuteater muutunud oma vahenditelt nii kirjuks, et üsna tihti kasutatakse ka sõnateatrit ühe vahendina. Meiegi teeme seda jätkuvalt: kas või Duda Paiva juba jutuks olnud lavastuses tarvitatakse sõna, küll üsna napilt, aga siiski. Põhiliselt teeme ikkagi nukuteatrit, sealhulgas ka täiskasvanutele mõeldud nukuteatrit, kuid viimane ei saa  kindlasti valdavaks – ennekõike on see lastele ja noortele suunatud teater. Lasteteatri puhul tuleb lihtsalt arvestada sihtrühmaga, peab mõtlema vaataja peale, millisest keelest ta aru saab. Mingid piirid see seab, kaheaastasele pole mõtet kanda ette Goethe „Fausti”. Seetõttu on aeg-ajalt täiskasvanutele nukulavastuste tegemine hea kosutav vaheldus, kui ei pea mõtlema sihtrühmale, vaid ainult sellele, mida sa tahad maailma kohta öelda ja milliste vahenditega seda teha. Olen näinud maailmas palju teatreid, kus tehakse lavastusi ainult lastele – paraku kipuvad sellised trupid üsna ruttu manduma. Selleks, et truppi ja selle loomingulist potentsiaali elus hoida, peab olema lavastuste spekter võimalikult kirju ja lai. Nukuteater teeb samal põhjusel ka muusikale, sest see on tugev ja ilus teatriliik.       

Eesti lasteteatri üldpilti on kritiseeritud, et see on liiga turvaline ja vanunud nii dramaturgia, lavastuste, kujunduse kui ka mängustiili poolest. Eesti lasteteatris pole tekkinud NO-teatri ja Von Krahli teatri laadis avangardtruppe. Mis põhjusel?         

Usun, uuenduslikke muutusi tuleb kas või juba koos nende kuue Soomes nukukunsti õppinud noore näitleja-lavastajaga. Kõik sõltub ikka tegijaist, ei saa kunstlikult esile kustuda vormilist uuendust, et hakkame nüüd lastele vägisi avangardi tegema. Tobe, eks? Väikelastele tehtava teatri vallas on meie ühel tugevamal lavastajal Helle Laasil oma selge käekiri ning loll oleks nõuda, et tee nüüd midagi muud  ja teistmoodi. Ta on kunstnik, kes loob oma maailma, ja teeb seda väga hästi. Kui sünnivad peale uued kunstnikud, kellel on teistsugune lähenemine, siis ka sünnib teistmoodi teater. Kunstigurmaanid, kellel on suur teatrivaatamise kogemus, otsivad ju tõesti ennekõike teistsugust teatrit, kuid lastest publiku puhul on vormilised otsingud enamasti teisejärgulised, olulisem on see, millest räägitakse. Aga mõistagi peab iga uus lavastus olema otsing,  selles pole kahtlustki.     

Jõudsid just tagasi Prantsusmaalt Charleville’i festivalilt ja oled ka varem nukuteatrit palju mujal näinud. Millises suunas nukuteater maailmas praegu liigubareneb?       

Charleville’is lavastusi vaadates hakkas mulle tunduma, et on tekkinud uus suundumus, mida ei ole varem märganud. Toimub kultuuride  sidumine, euroopa teatrit seotakse eriti aafrika ja aasia kultuuriga. Palju tehakse koostööprojekte, kus üks näitleja on Prantsusmaalt, ülejäänud aga Aafrikast. Ühiselt nukuteatrit tehes lähtutakse küll euroopalikust teatrikäsitlusest, kuid sinna segatakse ka aafrika traditsiooni elemente. Muidugi on oluline teema globaliseerumine, aga see on üleüldiselt õhus. Maailma eri nurkades nukukunstnikega  vesteldes olen samas tajunud, et nukuteatri järgmine samm saab olema tagasipöördumine traditsioonilisuse juurde. Seda on hakatud taga igatsema, sest palju on olnud eksperimenteerimist ja lahtist mängu, nukk on nukuteatrist tihti üleüldse kadunud. Iga teatrivorm millalgi ammendub, sest kui katsetus on juba mitmemitmekordne, siis pole see enam katsetus.     

    Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming