Laste- ja noortefestival tahab panna teatri ja publiku üksteisest hoolima

Margot Visnap

Katrin Nielsen: ei jää üle muud kui tõsiselt tutvuda vaese teatri vahendite ja võimalustega. Rait Avestik

18. – 22. oktoobrini toimub Pärnus Endla teatris NB-festival, rahvusvaheline teatrifestival lastele ja noortele. ASSITEJ Eesti Keskus korraldab festivali Eestis juba seitsmendat korda. Mis võiks seekord olla festivali teema või sõnum?

Katrin Nielsen, NB Festivali kunstiline juht: ASSITEJ ühendab lastele ja noortele mängivaid teatreid ja laias laastus on sõnum üks: teater lastele olgu ere, mitmekesine, kõrgetasemeline, olgu eelkõige kunst, mis ei kasuta oma vaatajat ära, vaid on elavas dialoogis lühemat aega elanud inimestega. Muud vahet ju tegelikult täiskasvanutel lastega polegi. Mitte alahinnata oma publikut, mitte arvata, et mina tean, mida lapsed tahavad ja kuidas nad seda tahavad, pole iseenesest kerge. Tendents elada eri maailmas on tugev. Otsingulisus ja kontaktis olemine oma publikuga on pühendunud lasteteatris väga olulised asjad. Kui vaadata inimkonna praegust ealist skaalat, siis on just  laste eluviis teinud läbi kõige drastilisemad muutused ja meil, täiskasvanutel, on väga raske sellega sammu pidada. Olgem ausad, me pole selleks võimelisedki. Õnneks on põlvkondade vahel ikka olnud ühendavaid lugusid ja teemasid, aga kas need on just need teemad, mida täiskasvanud arvavad lastele kohased olema. VII ASSITEJ festival rõhutab vahest kõige enam variatiivsust ja ma loodan, et ta on tänase teatri nägu.

ASSITEJ Eesti Keskuse koosseis on aastaid sama – meil on esinduslikud ja uhked teatrid: VAT-teater (tuleb festivalile „Misantroobiga”) ja Eesti Nuku- ja Noorsooteater (noortelavastusega „Oscar ja Roosamamma”). Kaks vaprat Ida-Virumaa teatrit – Narva Ilmarine ja Jõhvi Tuuleveski võitlevad jätkuvalt õiguse eest olemas olla, aga Pärnus on nad kohal. Teater Piip ja Tuut on ASSITEJ teatrite rivisse tulnud ja võõrapärase nimega Insightout Company, mis koosneb balletiharidusega Mari Mäest ja Kaja Lindalist, etendab festivalil oma esimest produktsiooni lastele ”Opus tempus”. Aita Vaher läheb doktor Klounina külla Pärnu haigla lasteosakonda – nii et festivalist saavad osa ka haiged lapsed. Festivali avab Endla teater „Reinuvader Rebasega”.

Mis sellel festivalil sündima hakkab, on mullegi huvitav. Nii korraldajaskonnas kui esinejate seas on palju noori, on uut füüsilist, improvisatsioonilist ja visuaalset teatrit, külaliste hulgas aga korüfeed, eelmise sajandi inimesed: Adolf Šapiro, Rein Agur, Finn Poulsen, Kim Woo Ok, Paul Harman, Peter Manscher ja teised. Ma haistan, et nad tahavad rääkida, neil on, mida öelda. Me kohtume NB-festivali diskussioonides, mis on vahest olulisim osa meie festivalist. See pole alati kõige kergem osa, võib isegi peotuju rikkuda, aga vastutus tuleva põlvkonna ees olgu tugev. Kes seda teed pidi astuma hakkab, peab enese vastu nõudlik olema.

 

Lisaks Eesti teatritele-truppidele astuvad festivalil üles ka külalistrupid välismaalt? Kes ja mida Endla teatri lavale toovad?

Lühidalt: interaktiivset teatrit väikelastele – Benoit Sicam Prantsusmaalt, improt – Norra Isenkramteateret ja Slovakkia trupp Divadlo v podpalubi, visuaalset lasteteatrit TRE teater Stockholmist (Bengt Andersson, „Lend üle ookeani” lavastaja VAT-teatris), Soome teatrist Aurinkobaletti  tuleb eestlane Urmas Poolamets moderntantsulavastusega Tuhkatriinust, lugudeteatrit toob Leedu teatrilabor Open Circle, Novgorodi teater Mali etendu­sega „Valge lugu” etendab võluvat pakendiga mängivat objektiteatrit ja Saksamaa Pilkentafel „Metamorfoosiga” muusika ja häältega loodud eriomast teatrieksperimenti. Punkti paneb vana sõber, meie festivalil neljandat korda esinev Taani teater Batida. Muusikutest ja näitlejatest koosnev trupp (näitlejad vanuses 30–60) nõudis endale kümmekond aastat vana hit-lavastusega „Maria Bonita” kahte etendamiskorda ja toob pealekauba kaasa veel „Grande Finale” – kui nad juba kohale tulevad, siis nad tahavad ka mängida. Teater on selle parasjagu eaka trupi elamis-, rändamis- ja filosofeerimisviis.

 

Mida kujutab endast programm „Noortelt noortele”, millega alustati juba 6. oktoobril?

Vaieldagu mulle vastu, aga 600stes saalides lastele etendamine on tänapäeval sama kui ajastutruult ooperit lavastada – ma ise käin (lapsed ka) seda vaatamas kui inimkultuuri äärmiselt pitoreskset ja huvitavat väljendusvormi. Mind liigutab artistide meisterlikkus, haarab kostüüm ja kombestik ning kui lavastaja on suutnud toimuvasse elu sisse puhuda, siis ka teemade igihaljus. Iseenesest on see mõnus ja ka hariv meelelahutus. Kas me usume seda? Kas see on ka kõik, mida me teatrilt ootame ja saada võiksime?

„Noortelt noortele” programm tahab teadvustada ja kokku viia võimalusi, mida on selles vallas veel olemas. Terve Loode-, Lääne-, Lõuna-Eesti on täis lapsi, kuid seal pole ainustki laste- ja noorteteatrit. On noored profid, kes kogunevad Tallinnasse, teevad projektlavastusi vähestele huvilistele, mängivad neid mõned korrad, niikaua kui toetust jagub, ja siis kaovad kas välisfestivalidele või liiguvad edasi uutele projektidele. Kokkuvõtvalt: on olemas publik (ma loodan), kellele ei jagu teatrit, ja teatrid, kellele ei jätku publikut. Neid tahamegi kokku viia ja üksteisest hoolima panna. Aga kuna NB-festival on projekt, siis ei ole teada, kui tulemuslik selline katse õieti on. Liiatigi on noor publik tänapäeval paras katsumus – mitte keegi ei saa noori käsu ega keeluga vaatama panna seda, mis neid ei huvita. Kõik lapsed tahavad väiksena teatrisse minna ja kui seda ootust pole petetud, on noorukieas kergem nendega rääkida. Täna see paraku igal pool nii ei ole. Programmi juhib teatrile spetsialiseeruv tulevane kultuurikorraldaja Katre Teppan.

Lavastusi sellesse programmi valides põrkusime kokku tõsiasjaga, et kui etenduse taga on teatriinstitutsioon, on produktsioon kallis ja raske etendusi kohale tuua. Koduteatrist välja saab viia teatrit, mille kvaliteet ripub eelkõige ära näitleja tasemest. Väikese ja liikuva teatri raames aga pole meie noort näitlejat õpetatud töötama. Näiteks energeetiline ja aus Ashilevi „Portselansuitsu” lavastus, millele jaguks noort ja innukat publikut igal pool Eestis, Anu Lambi „Keeleuuenduse lõppmatu kurv” – kui palju või vähe noort põlvkonda neid etendusi tegelikult nägi? Eelmise aasta parim lastelavastus „Romeo ja Signe” – mõned korrad mängiti? „Väike ilus kurat” – imeilusad lavastused, mis kaovad, justkui meil poleks järeltulevat sugu, kelleni see peaks jõudma.

Väike, liikuv ja otsiv teater, kelle me ruttu kätte saime, sattus olema VAT-teatri foorumgrupp, Theatrumi-baasiline Miksteater lavastustega „Il dottore Faust”, „Kuidas ta seda teeb?” ja muidugi Omatsirkus (millest võib välja kujuneda tsirkusekunsti ja teatrit ühendav uus teater) – nemad saidki kõige rohkem reisida. Endla lavadele tulevad lisaks Teatrilabori, Zuga Ühendatud tantsijad Ida-Virumaa noortega koostööst sündinud „Perfokaga” ja Renate Valme monolavastusega „Second Land”. „Noortelt noortele” programmi raames antaksegi 11 külalisetendust lastele ja noortele Lääne-, Viljandi- ja Pärnumaal. Lavastusi mängitakse maakonna koolides või kultuurimajas. Pärast etendust on alati arutelu, kus vahetatakse muljeid ja vesteldakse noortega noortest. Külalisetendused on maakonnas tasuta.

Festivalil mängitakse ja vaadatakse lavastusi. Aga mida veel tehakse?

Kohtumine publikuga nagu ikka, aga vastasmõjuline (interaktiivne): laste teatritöötube Endla maalisaalis ja ärklisaalis kujundavad ja viivad läbi Viljandi kultuuriakadeemia tulevased teatri visuaaltehnoloogid (butafoorid, valgustajad) ja draamaõpetajad. Festivali kujundus on kaduv nagu teatrikunst ise, sünnib performance’itena Endla fuajeedes ja koridorides, selle teostavad kunstiakadeemia stsenograafid Inga Varese juhtimisel. Klounikunsti on võimalik õppida – Taani commedia-kooli lõpetanud Toomas Tross kannab selle eest hoolt. EKA uue põlvkonna graafikute sõnum peitub festivali plakatites ja flaierites, mis on volditavad ja seeläbi taaskasutatavad, koduleht www.assitej.ee on omakorda mänguliselt interaktiivne. NB-festival tõotab tulla üks suur avatud ruum (Open Space) – töövahendite jagamiseks, dialoogiks ja koostegemiseks, ikka teatrikunsti nimel. Tänases majanduslanguses ja eelarvekärbete maanias tundub see olevat ka ainumõttekas, meil ei jää üle muud kui tõsiselt tutvuda vaese teatri vahendite ja võimalustega.

Muide, žüriid ASSITEJ festivalidel tavapäraselt pole, meil aga tuleb žürii. Pärnu koolid saadavad oma sõnakamad noored ja loodame, et neid tuleb kokku kümme nagu Pärnus koolegi. Õpetajatele tutvustatakse festivalil draamameetoditel töötavat Soome teatrit Ilmiö ja Eesti Teatriagentuuri abil värsket laste- ja noortedramaturgiat. Kõigest lähemalt uuri www.assitej.ee ja tule kohale!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming