Lausabsurdi kogupaugud

Peeter Piiri

Psühholoogilisele teatrile on antud jalaga mõnus löök pehmesse kehapiirkonda.        Tartu Üliõpilasteatri „Ivanovide jõulupuu”, autor Aleksandr Vvedenski, tõlkija Aare Pilv, lavastaja Kalev Kudu, kunstnik Martiini, muusikaline kujundaja Ahti Bachblum. Mängivad Anneli Ojaste, Kristi Simenson, Deivi Tuppits, Jaanika Tammaru, Kaija M. Kalvet, Triinu Lukas, Anu Sildnik, Christopher Rajaveer, Sven Paulus, Enor Niinemägi, Jari Matsi, Jürgen Gansen, Karl-Joosep Ilves, Ott Nool, Karl Laumets. Esietendus 5. IV Athena keskuse pööningusaalis.          Aleksandr Vvedenski (1904–1941) oli vene absurdikirjanik, Daniil Harmsi kaasvõitleja kirjanike rühmitusest OBeRIu, kui mitte sama kuulus, siis kindlasti sama andekas. OBeRIu (Объединение реального искусства – Reaalse Kunsti Ühendus) sai tugevaid mõjutusi sürrealismilt, futurismilt ja abstraktsionismilt. 1920.1930. aastate Venemaal töötas OBeRIu välja  täiesti omanäolise, ainulaadse kultuurinihilistliku kunstikontseptsiooni. Vvedenski, Harms ja teised OBeRIulased olid vene oma absurdikirjandusele alusepanijad. Kuna OBeRIu hoogsad ja lõbusad, Cabaret Voltaire’i stiilis etteasted ei vastanud kindlasti sotsialistliku realismi kaanonitele, siis kannatas valdav osa OBeRIulasi stalinlike repressioonide all ning enamik nende loomingust oli aastakümneid keelatud.    

Vvedenski oli OBeRIu-s üks filosoofilisema kallakuga autoreid, rühmituse eestvedaja Daniil Harms pidas teda koguni sellest seltskonnast  kõige andekamaks. „Ivanovide jõulupuu” on Vvedenski loomingu kesksemaid tekste. See näidend annab võimalusi kõige mitmekesisemateks filosoofilisteks ja esoteerilisteks spekulatsioonideks, alates numeroloogilistest kokkulangevustest ja lõpetades süüdistustega satanismis. Olles teadlik OBeRIulaste salakavalast müstifitseerimiskalduvusest, samuti nende kunstikontseptsioonist, mille puhul taotletakse sarnaselt dadaismiga  kõigi tähenduste lühistamist, ei võtaks ma kõiki neid tõlgendusvõimalusi väga tõsiselt. Enamasti on tegemist lausa ettekavatsetud provokatsiooniga meelitada lugeja/vaataja üha pöörasemate tõlgenduste valda. „Igaüks, kes kunstiteost tõlgendab, teeb seda omal vastutusel,” on öelnud Oscar Wilde. Selle näidendi puhul kehtib see kindlasti kümnekordselt. Mulle tundub, et Vvedenski tekitab inimeses meelega tõlgendamiskiusatuse.  Kuna lavalt paiskub tonnide viisi totrusi, siis tormab kooliharidusega „ratsionaalseks” dresseeritud inimlaps nutta tihkudes „abivalmis” seletuste manu, mida teksti autor on kuidagi liigagi ettenägelikult võimalikuks teinud. Üsnagi mürgine diversioon, kas pole. 

Eriti kui arvestada, et ka mina võin siinkohal täiesti eksida ning tegelikult Vvedenski ongi tõega siniste silmadega numeroloog-satanist, samuti kui David Lynch on tõsimeeli transtsendentaalse meditatsiooni mees. Tartu Üliõpilasteater (TÜT) on tuntud oma absurdilembuse poolest, Daniil Harms on olnud aastaid selle teatri üks lemmikautoreid. 

Piisab, kui mainida „Jelizaveta Bami” absurdimuusikali vormis lavaletoomist 2003. aastal. Võib meenutada ka Mehis Heinsaare Daniil Harmsi elu ja loomingu põhjal kokku kirjutatud ning 2009. aastal lavastatud „Geeniuse elu”, kus teiste OBeRIulaste kõrval võis laval liikumas näha sedasama Aleksandr Vvedenskit. Nüüd siis otsustas teatri kunstiline juht Kalev Kudu tuua esimest korda lavale Vvedenski teose, minu teada pole eesti teatris (ka mitte  kutselises) seda seni tehtud. Tundub, et Kalev Kudu on üle saanud teatavast loomingulisest mõõnast („Vabadus või surm – Nestor Mahno võitlus”, „Piirivöönd”), tegu on igati õnnestunud lavastusega. Lavalt paiskub publiku sekka kogupaukudena lausabsurdi, Vvedenski hoolikalt murdrütmistatud tekst disharmoneerub kõhtu soendaval viisil abstraktsete visuaalsete kujundite orgiaga. Lavastuse kunstnik Martiini on täpselt tabanud ajastu futuristlik  abstraktsionistlikku vaimu, tema loodud lavakujundust iseloomustab geomeetriline minimalism ja mustvalge värvilahendus: me näeme laval tantsimas, laulmas, nutmas ja naermas, keppimas ja mõrvamas kolmnurki mustvalges maailmas. Selline raamistus nihutab laval vohavad tunded kirurgilise groteski hüsteerilisse sfääri.     

Kalev Kudu on algse teksti nagu „Jelizaveta Bami” puhulgi lahendanud muusikalina (muusikaline kujundus Ahti Bachblum). Muusikali vorm, selle ülepaisutatud emotsionaalsus on juba iseenesest nii totter, et ajab nutma. Vvedenski tekst on aga kirjutatud rütmiliselt (või  siis murdrütmiliselt, kui soovite); üks põhilisi OBeRIu kunstilisi kontseptsioone oli proosateksti rütmistamine, muusikaline kaardistamine. Võimatu on seda teksti ette kujutada teisiti kui muusikalina. Muusikaline vorm ühenduses ajusid lõhustava tekstiga lubab TÜTi tublil kollektiivil kriipida Ülima Absurdi enda laialivalguvaid piirjooni.   

TÜTi mittekutselised näitlejad mängivad energeetiliselt, täpselt ja lakooniliselt ega lase etenduse pingel kuni lõpuni ära vajuda. Liikumine laval on rabe, järsk, mehaaniline, nukulik, inimlikult ebainimlik. Mis tahes psühholoogiliselt loogilised suhted või inimlikud tundevarjundid on kontekstist välja rebitud, lastud läbi  dekonstruktsiooni hakklihamasina. Järele on jäänud vaid nukker seieriteta kell ukse kõrval – mürgine vihje klassikalisele teatritraditsioonile, kus esimeses vaatuses seinal rippuv püss teeb viimases vaatuses pauku. Stanislavskile ja psühholoogilisele teatrile on antud jalaga mõnus löök pehmematesse kehapiirkondadesse. Tulemus on muljetavaldav teatrikollaaž, mille toime teatrivaatajale on samavõrd edukas kui mõistatuslik. Võimatu on aru saada, miks punases valguses muusika saatel tantsuliselt ringi tuterdav kolmnurk teatrivaatajale nii tugevat mõju võib avaldada. Kolmnurgale on vist väga raske Stanislavski viisil ütelda: „Ma ei usu sind!”. Minu ja paljude teiste puhul selline teater toimib, toimib väga hästi. Ja kui te ei usu, minge vaadake ise!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming