Lausmasenduseks pole põhjust

Madis Kolk, “Draamake 2006” ž? esimees

  Oleks vale öelda, et mu festivalieelsed ootused olid negatiivsed. Küll olid need seotud teatud kõhklusega. Võimalik, et see ei olnud korraldajate taotlus, võimalik, et ma lugesin selle ise kuskilt välja, aga mulle jäi kuidagi mulje (ilmselt kriitilise fooni tõttu), et eesti laste- ja noorteteatriga on väga kehvad lood ja seetõttu on see festival koht, kus vaadata, kui kehvad need siis tegelikult on. Mistap läksingi vaatama seda, kas asjad on siis tõesti nii halvasti nagu räägitakse.

Piinlik tunnistada, aga minu kogemus eesti lasteteatrist on väga väike. Tagantjärele võin öelda, et just seetõttu oli festivalinädal mulle väga tänuväärne, tore, hariv ja ka žürii esimehe roll sisuliselt põnev. Esmapilgul oli mul raske sellele ülesandele läheneda (just selle vähese lasteteatri kogemuse tõttu) ja seepärast tõlgendasin oma rolli pigem nii: aitan ehk oma üldteatraali pilguga mitmete elualade spetsialistidel ühist keelt leida.

Nii vähe kui ma lasteteatrisse olen sattunud, on need olnud valdavalt rõõmustavad kogemused. Eesti teatris on ju üldse väga vähe lasteteatrit ja lasteteatri kriitikagi napp. Aga seda vähestki kriitikat lugedes on mulle tundunud, et see on lasteteatri pärast väga mures. Kuulates aga suusõnalist retseptsiooni, kohtab palju ka sellist üldteada kindla peale käibekriitikat, mis mingis mõttes kehtib alati, aga mitte kunagi konkreetselt – last kui teatrivaatajat alahinnatakse. Loomulikult olen näinud lastelavastusi, mis sõna otseses mõttes seda ohtu ka kinnitavad, aga selle festivali programmile seda küll ette heita ei saa.

Pärast festivali tekkis pigem üks üldisem küsimus: miks ikkagi tehakse lasteteatrit nii vähe? See festival ei olnud ju mitte lastelavastuste paremik, vaid ikkagi enam-vähem kõik, mis meil üldse lasteteatri vallas viimaste aastate jooksul on tehtud. Miks on lastele tehtava teatri osakaal eesti teatri repertuaaripildis ikkagi nii väike? On ju ka (esindus)teatreid, kus ei mängita üldse lastelavastusi – lõppude lõpuks ei peagi mängima, tõepoolest. Aga ikkagi…

Seda huvitavam ja samas kummalisem oli kohtuda žürii välisliikmetega, kes on sõna otseses mõttes lasteteatrikultuurist läbi imbunud. Nende esimene küsimus žüriitöö käigus oli: millised kriteeriumid me lavastuste hindamiseks seame? Neile oli alguses isegi raske selgitada, et eesti teatri kontekstis tuleb igale lavastusele seada täiesti eraldi kriteeriumid, kuna iga teatri lastelavastusel on täiesti erinev taust ja tekkepind, mis aga teistpidi suunab just veelgi üldisemate kriteeriumide originaalsus, professionaalsus jne väärtustamiseni. Kuigi esmapilgul tundus see raske ja jättis vaese sugulase mulje, said ka väliskülalised festivali käigus sellest aru. See jutt käib kvantiteedi kohta, aga ei tähenda seda, et kui lasteteatrit on koguseliselt vähem, siis peaks jäämäe veepealset tippu kuidagi mööndustega võtma. Ohtu, mida kartsin, et lasteteatrit tuleks hinnata mingisuguste lasteteatri kriteeriumide järgi, õnneks ei täheldanud. Mõõtes lavastusi professionaalsuse mõõdupuuga, oli positiivne ikkagi positiivne sõna otseses mõttes, mitte lasteteatri kontekstis.

Kui tulla tagasi selle valuküsimuse juurde lapse kui vaataja alahindamisest, siis neile, kes tõepoolest lavale laste ette jõudnud, seda küll ette heita ei saa, alahindamine väljendub  ikkagi rohkem repertuaariplaanis (selles, et lavale laste ette eriti ei jõutagi). Põhjusi otsides ei tahaks hakata kordama käibetõdesid, kui halvasti eesti ühiskonnas kõik on: alates sellest, kuidas meie ühiskonnas üldse inimest väärtustatakse, last sealhulgas. Nutukooriga ühinemine ei paranda ühiskonda. Aga eks see mentaliteet samadest allikatest lähtu. Samas ei saa me ju ka eitada, et viimaste aastatega on asjad Eesti (teatri)elus mitmeski suunas edenenud. Ka täiskasvanute teatris on alati võimalik külafilosoofi tasandil targutada, kuidas kommertslik teater vallutab lavad ja pakutakse vähe kunstinõudlikku teatrit jne. Kui aga päriselt silmad lahti teha, näeme hoopis seda, et iga aastaga tuleb juurde üha uusi ja ambitsioonikamaid teatreidki. Suveteater, mis oli mõned aastad tagasi puhtalt kommertsnähtus, on vaata et kunstinõudlikum kui talveteater. Positiivset arengut ei saa ju eitada. Seega ei tahaks halada, vaid pigem loota, et küllap jõuavad rõõmsamad ajad ja uued arengusuunad ka lasteteatrisse. Oleks vaid tegijatel rohkem stiimulit ja eeskujusid.

Meie lähinaabrusest tuuakse väga palju eeskujuks Skandinaavia lasteteatrit ja kindlasti on see suund, kuhu pilk pöörata. Samas ei julge ma sada protsenti väita, et peamegi nüüd seda Rootsi mudelit eestlase hingelaadiga suhestama hakkama. Pealegi, Skandinaavia lasteteatris ja nende palju kiidetud sotsiaalselt teravas noortedramaturgias on ka palju õpikulikku või isegi võltssotsiaalsust. Ei arva, et seda peaks nüüd iga hinna eest ja asjana iseeneses hakkama kohalikku kultuuri transportima. Mõeldes kas või festivali laureaatidele (aga mitte ainult neile, tunnustamisväärset oli ka nende lavastuste hulgas, mis esimese viie hulka ei mahtunud), võib julgelt väita: meie laste- ja noorteteatris on esindatud niivõrd erinevad suunad, et lausmasenduseks küll põhjust ei näe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming