Lavakate torm ja tung

XXVII lennu „Tormi” suurim häda on üheplaanilisus, Shakespeare’i näidendi nüansside ja mitmekihilisuse puudumine. Kaotsi on läinud hulk poeetilisust, sügavust ja rikkust.

MARIS PETERS

VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli XXVII lennu „Torm”, autor William Shakespeare, tõlkijad Jaan Kross ja Peeter Volkonski, lavastajad Peeter Raudsepp, Katariina Unt ja Laura Kalle, kunstnik Maret Kukkur, koreograaf Rauno Zubko ja valguskunstnik Sander Põllu. Mängivad Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla. Esietendus 6. XI Tallinna Linnateatri Hobuveskis.

„Torm” ei ole Shakespeare’i kõige populaarsem näidend, kuid saanud alati teravdatud tähelepanu osaliseks. Üsna kaua on peetud „Tormi” Shakespeare’i kõige viimaseks näidendiks, tema loomingu kokkuvõtteks, hüvastijätuks teatri ja lavaga. Prospero tegelaskujus on nähtud Shakespeare’i ennast, loobumas oma kunstist ja pooleks murdmas oma võlusaua. Tundub, et sellised arvamused on aja jooksul juba iseenesest tekitanud sellele näidendile omalaadse aukartuse slepi. Nüüd siis noorte näitlejate julge ettevõtmine tulla välja oma „Tormiga”, mis eesti teatriloos hakkab kuuluma samasse ritta näiteks Evald Hermaküla 1986. aasta lavastusega. Olgu pealegi. Kui see näidend on tegijaid kõnetanud sedavõrd, et see oma õpingute ühe kokkuvõttena lavale seada, siis küsigemgi, milline on lavaka kolmanda kursuse „Torm”.

„Torm” ei ole Shakespeare’i kõige populaarsem näidend, kuid saanud alati teravdatud tähelepanu osaliseks. Prospero –  Ott-Henrik Raidmets, Ariel – Lauli Otsar.

„Torm” ei ole Shakespeare’i kõige populaarsem näidend, kuid saanud alati teravdatud tähelepanu osaliseks. Prospero – Ott-Henrik Raidmets, Ariel – Lauli Otsar.

Herkki Erich Merila

Lavastus algab maailma loomisega. Alguses on pimedus, siis on valgus, valguses kaks lamavat olendit, esimene sõrmede puudutus nagu Sixtuse kabeli inimese loomist kujutaval laemaalil. Elektrisähvak, rõõmus kasvamine, väikeste loomakeste mõõduvõtt … Ja siis paradiisi lõpp, iseenda ja teiste ihadest teadlikuks saamine, langus, veeuputus, uppujate hõiked ja õhuahmimine. Tegelikult võib muidugi ka lihtsalt öelda, et lavastuse algusesse on kleebitud Miranda ja Calibani üheskoos kasvamise ja konflikti tekkimise lugu, ning sealt edasi küsida, kas seekordses lavastuses räägitakse tahtmiste ja arusaamade konfliktist. Mis saab siis, kui erisugused tahtmised põrkuvad või on põrkunud? Prospero on tahtnud raamatuid tudeerida, aga tema vend Antonio on tahtnud valitseda. Prospero on tahtnud Calibani harida, aga … Nüüd tegeletakse siis tagajärgedega.

Selles lavastuses ei vastandata siiski mitte ainult tahtmisi ja arusaamu. On üsna tavaline, et loomulik ja looduslik, mis seondub saarega, vastandub tsiviliseeritud maailmale, mis on kuskil väljas. Seekordses lavastuses vastandub saare plastilisusele ja liikuvusele tsiviliseeritud maailma saadikute, merehädaliste kujulikkus. Õigupoolest võiks öelda, et õukondlased võtavad kunstilisi poose, mistõttu nad sarnanevad skulptuuride või skulptuurigruppidega. Seda muljet süvendab omakorda selliste skulptuuride paiknemine liigutatavatel alustel. Tekib seos ka malenuppudega, mida maagia abil manipuleeritakse, ühest kohast teise veeretatakse. Kohtuvad kaks kohmakust: kunstlike pooside ja manipulatsiooni oma. Huvitav on jälgida tegelaste üleminekuid ühest olekust teise. Nii on veel halgude kandminegi Ferdinandile (Mehis Pihla) poos (imetlusväärne on tema tardumine koos haluga näiliselt üsna ebamugavasse asendisse), millele tol hetkel veel vastandub Miranda vabadus haluga lihtsalt minema joosta.

Kunstiga flirtimist on ka lavastuse lõpuosas, kus näidendis leiduv Miranda ja Ferdinandi malemäng on asendatud skulptuuriansambli „Miranda Ferdinandi käte vahel” „avamisega” (laen „Talvemuinasjutust”?). Nende rõõmus, vaba linaudus müramine on asendumas õukondlike staatiliste poosidega, mida võib näha kui seisusekohasemaid.

Tunda on, et lavastuse tekstuuri on püütud põimida ka seda, millega eakamad ja toekamad näitlejad enam hakkama ei saaks. Ära on kasutatud noorte näitlejate plastilisus, nagu Arieli (Liisa Saaremäel) ja tema kaaslaste iluvõimlemisnumbrid. Lavastuse kõige keerukama plastilisusega rabab aga saare põliselanik Caliban (Markus Habakukk), kes on üsna üheselt saanud inspiratsiooni „Sõrmuste isanda” Gollumist. Nii nagu tollele tema sõrmus, on Calibanile kallis tema saar. Valitud formaati ei ole siiski ära mahtunud see Calibani natuke poeetilisem plaan (kahestunud isiksuse teine pool murrab ju harvadel hetkedel ka Gollumis läbi), et näidata teda muutumisvõimelisena või jätta see võimalus vähemalt ambivalentseks. Selle lavastuse Calibani puhul ongi kõik püüded kujundada temast midagi tsiviliseeritut üdini liiva jooksnud, ta on ja jääb metslaseks.

Eelneva taustal võib küsida, kui tulemuslik on olnud Prospero isana: kas tal on õnnestunud vormida Mirandast midagi sellist, kes saab saarelt lahkudes hakkama? Kõigele vaatamata on ju saar siiski kontrolli all keskkond, kuid suurekskasvamine on seotud turvamullist väljumisega. Selles osas hakkab kaasa mängima kahe Miranda erinevus. Kui Ester Kuntu Miranda on tõeliselt nunnu, süütu ja naiivne, tulvil lõputut imetlust ja elevust kõige toimuva suhtes, siis Saara Nüganeni Mirandas on mingit varjatud elutarkust, tõrksust ja iseteadvust, ehk isegi potentsiaali vastuhakuks Prosperole. Võib öelda: kui Kuntu Miranda on omandanud täpselt kõik selle, mida isa talle on õpetanud, siis Nüganeni Miranda on ilmselt salaja käinud isa raamatukogus lisatarkust ammutamas ka nendest raamatutest, mille sisu pole isa temaga ehk vabatahtlikult jaganud. Viimane saab ilmselt hakkama, kui uue maailma esmane sära haihtub ja saabub argipäev, kus on oma koht ka kahtlasi vandenõusid sepitsevatel onudel.

Nagu Shakespeare’i „Hamletist” tuttavat Poloniust, saab ka Gonzalot mängida vana ja targa või natuke kohtlasena. Christopher Rajaveere Gonzalo oma nõtruses on lavastuse üks säravamaid ja meeldejäävamaid rolle. Koomilisuse tõttu läheb küll ehk tema elutarkus mõnevõrra kaduma (selle väljakuulamisel on abiks näidendi tundmine), seejuures on aga vana meest esitatud omamoodi lapsesuuna, kes tõde rääkides isegi ei tea, milline sügavus peitub tema jutus. See, et vana meest ei kuulata, on tuttava põlvkondade konflikti omamoodi peegeldus.

Palju on arutatud teemal, kas Prospero maagia on hea/valge või halb/must. Selle lavastuse Prospero (Ott-Henrik Raidmets) jätab eelkõige mulje mehest, kes on murdumise äärel. Habras tasakaal enesekontrolli ja selle kaotamise vahel on kogu aeg tuntav ja tajutav ning sellise pinge mängimine on noorele näitlejale pirakas proovikivi. Vaataja võib spekuleerida, kas sellise katkemiseni pinguloleku põhjuseks on Prospero puhul kauaoodatud kättemaksuhetke saabumine? Arusaam, et Miranda on suureks kasvanud ja ees ootab temast loobumine? Hirm tsiviliseeritud maailma naasmise ees? Hirm Arielist lahkumineku ees? Midagi muud? Kõik need kokku? Ilmselt mõjub Prospero paljuski kurja ja pahase isana, kelle motiivides lõplikku selgust pole, mitte suure ja mõjuvõimsa maagina. Selle lavastuse Prospero maagia on nagu kleeplint, millest koosneb tema võlusõõr – kleepuv, kuid eemaldatav. Kui see on kord kokku kortsutatud, ei saa seda enam kasutada.

Kui lavastusele midagi tõsisemalt ette heita, siis on see kindlasti üheplaanilisus, Shakespeare’i näidendi nüansside ja mitmekihilisuse puudumine. Kaotsi on läinud hulk poeetilisust, sügavust ja rikkust. Päris kindlasti ei ole asi selles, nagu oleks trupp olnud võimetu variatsioonirikkuseks, näitlejad ei jää kindlasti materjalile alla. Asi on valikutes ning selles, mida kärpida ja miks. Selleski, mida tegijad on lugenud ja mis nende tõlgendusi mõjutama hakkab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming