Laval on rohkem naisi kui tänaval

Margot Visnap

Merle Karusoo: “Iraani tipplavastused teeksid au igale teatrikultuurile”.  

Iraani tänava­teater kannab endas rahvuslikke legende ja lugusid. Märt Meos

 

Jaanuari lõpus külastasid Merle Karusoo, Katrin Saukas, Märt Meos ja Ants Lust Iraani pealinnas Teheranis peetud 24. rahvusvahelist teatrifestivali “Fadjr”, üheksa päeva jooksul võis näha ehedat iraani teatrit, millest Eestis tõenäoliselt vähe teatakse. 

 

Kas festivalil oli ka oma teema, moto, või oli lihtsalt kokku pandud üks rahvusvaheline festival kui selline?

Iraani lavastusi oli festivalil märgatavalt rohkem kui külalisi, pigem oli see ikkagi oma, iraani festival, kuhu oli kutsutud külalisi. Iraani lavastustel oli oma alajaotus: kuna Iraanis on palju provintse, siis üks valik oli tehtud nende parematest lavastustest. Teise valikusse jäid eksperimentaallavastused,  lisaks veel Teherani kunstikolledži paremad projektid, tänavateatri etendused  ja lõpuks valik 2005. aasta lavastustest. Aga külalisi polnud ka vähe: esinesid trupid Venemaalt, Turkmeeniast, Horvaatiast, Saksamaalt, Hollandist, Rumeeniast, Prantsusmaalt, Ungarist, Šveitsist jm. Nii et igati suurejooneline teatripidu.

 

Milline oli festivali korralduslik tase?

Meie mõistes igati korralik.  Hea, et festivaliprogrammis oli ära märgitud lavastuste pikkus, lihtne oli hommikul planeerida, mida jõuab päeva jooksul vaadata. Ja etenduste graafik ka toimis, mis on ju üksjagu imetlusväärne. Tavaliselt on festivalidel nii, et tormad ühest kohast teise, teadmata täpselt, kuhu mis kellaks jõuad jne. Ainuke probleem oli, et ühelgi festivalilavastusel polnud tõlget, millega meie oleme Euroopas harjunud. Kuigi oli välja antud kõiki lavastusi käsitlev paks raamat, olid lavastuste sünopsised üpris väheütlevad: vaid üldjoontes võis aru saada, millest üldse räägitakse, ega sellestki saanud alati aimu, millises laadis või stiilis lavastusega tegu. Muidugi oli kavas ka pildi- või kujundikeelele üles ehitatud lavastusi, millest arusaamiseks polnudki tarvis keelt osata, kuid neid ei leidnud  festivaliraamatu järgi üles. See  oli vahest festivali suurim puudus. Eks keelebarjäär töötas ka võõrtruppide puhul: tekstipõhised lavastused jäid kohalikele arusaamatuks. Etenduselt lahkumine oli seega üsna tavaline. Aga lahkuti alati vaikselt, etendust segamata ja kohe toimis ka ümberpaiknemine: need, kes istusid põrandal, hõivasid tühjaksjäänud kohad. Meie kontekstis ilmselt üsna harjumatu ja häiriv, aga ükski trupp ei lasknud ennast sellest segada.  Muuseas, väga põnevat Tšehhovi “Kirsiaia” tõlgendust Venemaalt vaatasid iraani noored, omakeelsed “Kirsiaia” näidendiraamatud peos, näpuga järge ajades.

 

Aga iraani teatri kunstiline tase – võis sellest festivali põhjal aimu saada?

Palju oli nii-öelda festivalilavastusi, mis ei küündinud võib-olla meie mõistes professionaalse või draamateatri tasemeni. Olid siis kas tantsulisema liikumisega  või teistsuguse kvaliteediga lavastused pikkusega 40 – 60 minutit, mida etendati ilma vaheajata. Meie nähtud 17 etendusest oli vaheaeg ainult venelaste “Kirsiaial”. Samas kestis üks iraani etendus kaks ja pool tundi, aga vaheaega ei tehtud, mis oli publikule muidugi väsitav. Vaheajale, vähemalt festivalil,  ei olnudki nagu kohta,  polnud seal jalutusruumi, puhvetit jne.

Loomulikult üritasime näha võimalikult palju iraani teatrit. Meid huvitas, millest Iraan ise räägib? Ja Iraan rääkis väga palju sõjast. Minu arusaamise järgi oli palju lavastusi, mis põhinesid dokumentaalmaterjalil, kuigi nemad ei esitanud seda meile tuttavas laadis, aga seda põnevam see oli. Teine oluline teema oli emigratsioon. Kolmas  naiste olukord Iraanis. Ma oletan, nii palju kui see Iraani puudutas, ei räägitud sellest küll väga teravalt.  Aga meile oli see siiski põnev ja kahju, et tõlke puudumisel ei saanud täpsemalt aru, millest kõneldi.

Islamirevolutsioon pani erandeid tegemata naistele rätikud pähe. Kogesime seda ka meie: alguses tundus normaalne, et kui oled külaline, siis käitud selle maa reeglite järgi. Nii me tegime ja tegid kõik –  ka külalistruppide naisnäitlejad ei pääsenud  Iraanis lavale ilma rätikuta.  Ühest küljest oli põnev vaadata, kuidas üks või teine maa selle nõudega kohandus, mõnel etendustel mõjus kaetud pea kui tegijate enda väljapakutu, mitte nagu vastuvaidlemist välistav nõue. Aga näiteks kui iraanlaste eneste nukuooperi lavastuses olid ka inglitel pead kaetud, mõjus see juba irooniliselt, vastuoluliselt. Ühesõnaga, see traditsioon ei tundunud enam tõsiseltvõetav, muutudes pigem religiooni “reegliks”  kui traditsiooniks, mida on järgitud ja austatakse. Kuigi jah, kodudes, oma pere keskel ei kanta rätikut ja need, kes pole tõsiusklikud, võtavad ka külalisi kodus vastu katmata peaga ega kupata naisi teise tuppa. Kuigi, üldiselt saadetakse külaliste tulles naised ära. Meie, mujalt tulnutena, olime väärtuslikud suhtlemiskaaslased, meiega räägiti, pakuti  terekätt jne, mis oma naiste puhul ei tulnud kõne allagi.

 

Kas naiste olukord kajastus ka truppide koosseisus? Kas  naisi oli vähem nii laval kui ka publiku hulgas?

Teater on Iraanis demokraatlik institutsioon, aga naisi oli küll publiku hulgas vähem, tegelikult kohtas ka igapäevases linnapildis naisi vähem kui mehi. Samas oli kavas näiteks ühe naise monotükk. Jälle kahju, et polnud tõlget. Meile kirjeldati selle lavastuse sisu, millest võis järeldada, et näitlejaamet on Iraanis äärmiselt populaarne. Selle monolavastuse peakangelanna mängis kujutlust endast kui väga nõutud, populaarsest näitlejast. Pärast etendust uurisimegi, et kas näitleja on Iraanis tõesti nii populaarne. Jah, vastati meile. Ei tea küll, kui palju selles vastuses tehti vahet teatri- ja filminäitleja vahel.

Ega naiste allasurutud olukord tavaelus igal sammul silma paista. Mäletan,  Afganistani reisi ajal suhtlesime noore mehega, kellest väga lugu pidasime, ent ta pidas enesestmõistetavaks, et tema naine kooliharidust ei vaja (ehkki Afganistanis nägime väikesi tüdrukuid, kes tulid koolist, ranits seljas).  Aga kui meie eestlastest seltskond külastas üht iraani kodu, siis tõmbus naine tagatuppa. Veel üks huvitav tähelepanek: torkas silma, et naised vaatavad sulle tänaval otsa ja kohe pikalt. Ja naeratavad. Ühest küljest loomulik, tore ju, aga miks? Võib-olla ka sellepärast, et nende traditsioonis ei tohi naine meestele otsa vaadata. Naine peab pilgu kõrvale lööma. Neil ei olegi kedagi vaadata, kellelegi naeratada, ehk siis meile – võõramaalastele, nii meestele kui naistele nad vaatavadki pikalt otsa, naeratavad, saavad pilguga suhelda.

Usk näeb ette, et  naine on mänguasi, sa pead teda hästi hoidma. Tema peab ennast katma ja varjama, et mitte mehes himu tekitada, kuigi mees peab oma himu alati ja kohe rahuldatud saama. Naine selleks ongi. Ühe legendi järgi olevat Muhamedi lemmiknaine olnud seitsmeaastane tüdruk. Iraanist tulles lugesin meie ajalehtedest prostitutsiooniteemalist diskussiooni: legaliseerida või keelata? Lugesin ka Delfi kommentaare, mis ausalt öeldes olid väga seksistlikud. Kui selles kontekstis mõtelda nüüd Iraani olukorrale, suhtumisele naistesse – ega erinevus meie ja nende vahel olegi nii suur, kui me tahaksime näha või ette kujutada.

 

Seega on iraani teatris ka sotsiaalset temaatikat?

Meile kõige rohkem korda läinud lavastusest, neid oli loomulikult mitmeid, tõstan esile kahte. “2 x 2 meetrit sõda”, neli ruutmeetrit peaks selle kohta siis ütlema, kõneles sõjast ja mõttetutest piiritülidest. Neli näitlejat mängisid vastamisi asetatud publikule nii, et kaks tegelaste paari kopeerisid ülitäpselt üksteise tegevust: publik nägi mõlemalt poolt ühte ja sama pilti, dekoratsioonideks vaid  kaks kirstu ja liiv. Vaimukas, hoogne meeskonnatöö.

Huvitav oli ka iraanlaste “Macbethi” kohandus, Shakesepeare’i tegelastele lisaks veel uksehoidja ja arst. Uhkelt, tempokalt mängitud lugu  printsiibil “täna mängime “Macbethi”!”.  Laval oli kümme meest ja kaks naist. Juba eelmise lavastuse puhul (“ 2 x 2 meetrit sõda”) mõtlesin, kas leiaks nii ühtlaselt töötava ansambli ka Eesti teatrist. Kui, siis ainult teatrikoolist või äsja kooli lõpetanud näitlejate hulgast. “Macbethis” täitsid kõik näitlejad nii nimelisi kui ka nn taustarolle, aga kõik olid mängus, nende tähelepanu ei hajunud, nad jälgisid mängu ja see andis tohutu jõu ja energia laval toimuvale. Kuna Shakespeare’i tekstile oli lisatud ka Iraani olukorda irooniliselt käsitlevaid tekste, elas publik  etendusele väga kaasa.

 

Seega ei tasu arvata, et iraani teater ei suudaks euroopa teatrile konkurentsi pakkuda?

Need kaks lavastust olid väga täpses dialoogis euroopa teatriga, siin pole mingit vahet, kui me just ei räägi teemast – mida nemad arvavad sõjast jne. Ma ei oskaks iraani teatri eripära isegi kirjeldada, võib ainult väita:  nad mängisid väga hästi. Pärast “Macbethi” etendust kohtusime ka trupi, lavastaja ja dramaturgiga ja minu esimene küsimus lavastajale oli: “Kus te olete õppinud? ” Tundus, et ta peab olema õppinud Venemaal. Selgus siiski, et ta on teatrihariduse saanud Iraanis. Olin selle vastusega küll rahulolematu ja mu järgmine küsimus, mida enam esitada ei saanud, tekkis alles kaks päeva hiljem: aga kus on õppinud tema õpetaja? Arvan et juured viivad meile tuttava teatritraditsiooni juurde, muudmoodi see nii olla ei saaks, sest see teater oli meile nii üdini mõistetav.

Kujutlus sellest, et iraani teater on midagi meie omast väga erinevat, võõras, lihtsameelne  jne, ei vasta tõele.  Mõelgem kas või sellele seitsme saaliga suurejoonelisele teatrimajale, kus festival toimus. See pole Teheranis ainus teatrimaja, lisaks anti etendusi veel viies mängupaigas. Väga palju oli publiku hulgas muuseas noori. Ja kõikidel etendustel oli saal publikust tulvil. Ilmselt pole see siiski igapäevane nähtus, tõenäoliselt kõige suurem teatripidu ongi festival  ja siis vaadatakse ära kõik paremad lavastused.

Oma Afganistani reisi meenutades oletan, et ka iraani teater on mõneti “sõnumitooja”. Näiteks Afganistanis on rahvas sõdade käigus minetanud vähesegi kirjaoskuse, seega vahendab teater rahvale seda, mis peaks olema kirjasõna ülesanne.  Olime Afganistanis enne valimisi, väikesed teatritrupid valmistasid ette külade ja eraldi piirkondade jaoks lavastusi, mis rääkisid sellest, miks ja kuidas on tarvis valida. Teater on ju alati õpetavat funktsiooni täitnud, eks alustanud ka meie teater sellest. Tundub, et teater Iraanis täidab suuresti ka seda funktsiooni ja ilmselt ei ole selget piiri amatöör- ja professionaalse teatri vahel. Aga nende tipplavastused teeksid au igale teatrikultuurile.

Festivali ajal töötasid päeva esimeses pooles ka õpikojad, mis seekord olid pühendatud Brechtile, aga meie neist osa ei võtnud, sest tahtsime näha ka Iraani.  

Kokku vaatasime ära 17 etendust, millest üks oli tänavateatri etendus. Kahju, et tänavateatrit rohkem ei jõudnud vaadata. Olnuks omaette ja põnev teema pühenduda ainult tänavateatrile – tõenäoliselt tohutu varamu. Muuseas, Iraanis tegutseb isegi tänavateatri instituut. Seega on see äärmiselt populaarne teatrižanr, usun, et tänavateatris väljenduvad rahvuslik koloriit, Iraani ajalugu ja legendid märgatavalt paremini kui nn saalilavastustes, mida meie vaatasime. Rahvuslikkust oma arhailisuses on tänavateatris kindlasti rohkem.  

 

Mis oli su kõige meeldejäävam kogemus Iraanis?

See juhtus hoopis Iraani rahvusmuuseumis, kus nägin härja kuju, mis oli pärit umbes 1200 aastat enne meie ajaarvamist. Täiesti tavaline härja kuju. Kui ma selle härja juurde astusin, siis tundsin jõudu –  härja jõudu. Jahmatav! Ta oli hästi tavaline, rahulik, rõõmsameelse, julge olemisega. Olen kunagi muuseumis kogenud sama asja, kuid hoopis teisemärgiliselt: see oli Viini vanglamuuseumis, kus oli välja pandud ühe XIX sajandi lõpust pärit naissoost mõrtsuka balsameeritud pea. Sellest möödudes ma justkui ei pääsenud tolle mõrtsuka mõjuväljast. Ma tavaliselt elus midagi niisugust ei tee, aga tookord lõin risti ette ja taganesin tollest mõrtsukast, selg ees, et tema aura mulle ei järgneks. Nüüd tajusin hoopis teisemärgilist, head, rõõmsat ja natuke kurba, aga ülimalt jõulist energiavälja, seistes Iraani muuseumis selle härja ees.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht