Lavaline kameeleon Antonia Baehr

Iiris Viirpalu, Evelyn Raudsepp

Augusti tantsufestivalil etenduva lavastuse „Abecedarium Bestiarium” autor, Berliinis tegutsev koreograaf Antonia Baehr lammutab piire kunstniku ja tema lavavälise isiku ning sugude vahel.

Ülikond, triiksärk, peadligi kammitud poisipea, demonstratiivselt taltsutatud hoiak, mehelikult sihikindel pilk – saage tuttavaks, Augusti tantsufestivali üks suurnimedest Antonia Baehr. Ta on naine, kelle loominguline pagas on kirju: selles on ruumi nii poleemikat tekitanud legendaarsele lavastusele „Naer” („Lachen”) kui ka interpretatsioonile sõprade nägemustest väljasurnud loomadest. Mitmekülgsus ilmestab nii tema isikut kui ka tööde kohvrit. Kunstniku kui looja ja autori, ideid genereeriva ja neid esteetilisse vormi rüütava isiku kuvand on ammune, renessansiaja saavutus. Tänapäeva (etendus)kunstniku ees seisab väljakutse selle rolliga kohaneda või seda enda soovi järgi kujundada. Mõni lavastaja eelistab end varju jätta, põhjendades seda seisukohaga, et tema tööd kõnelevad valjemalt lavavälisest persoonist. Baehri puhul ei saa aga rangelt eristada tema lavastaja-esineja mina reaalelu minast. Praegusel juhul on igapäevane reaaleluline autor nagu kõndiv lavaline karakter – elu on saanud rollitäitmise lisafunktsiooni.

Baehr kasutab oma tööde baasmaterjalina interaktsiooni, inimestevahelist kommunikatsiooni ja suhteid, kuna suur osa tema loomest põhineb koostööl. Tihti kaasab Baehr lavastuse loomeprotsessi teisi inimesi, Eestis etendamisele tuleva lavastuse puhul näiteks sõpru. Varem on ta koos fotograaf Isabell Spengleriga loonud installatsiooni „Telepaatiline eksperiment I” („Telepathie Experiment I”), mille võtmemoment on sõprus ja kahe naise ühine loovkogemus. Kunstniku koostööle teistega on iseloomulikud meetodivaba lähenemine ja mänguline struktuur: iga osaleja on ühtviisi lavastaja, autor, võõrustaja, esineja ja külaline. Säärasest pinnasest sündinud tööde puhul saab oluliseks roll, rollivahetus ja oma isiku positsioneerimine. Samasse lahtrisse võib asetada ka mängu publikuga: tema etendustel on tihti publikul aktiivne, mitte vaikiva vaataja passiivne roll. Saali tulnud huviline leiab end otse tegevuse keskelt, tal puudub tihti võimalus distantseeruda etendussituatsioonist või jälgida toimuvat üksnes kõrvalt. Baehr tõstab seega rambivalgusesse isiku, sellest tulenevalt nii saatjast kui ka vastuvõtjast tõukuvad subjektiivsuse nüansid.

Laval toimuv on alati identiteediloome: etendaja astub välja oma kardinate taha jääva minapositsiooni varjust ning konstrueerib narratiivi loogikat ja töö põhimõtteid järgides uue, avaliku ja kindlaid omadusi hõlmava lavalise mina. Lavamina võib kattuda kunstniku isikuga (juhul kui autor või esitaja portreteerib ennast), aga isegi sellisel puhul jääb see ikkagi tehislikult konstrueeritud, just lavasituatsiooni tarbeks loodud persona’ks. Baehri puhul näib identiteediloome olevat kandunud ka teatriülesesse sfääri. Ühest pilgust piisab, et veenduda: Antonia Baehr järgib igapäevaelus kindlat stiilijoont, kaldumata kõrvale kord juba sedastatud imagost, mida iseloomustab mehelikkus, viimistletus ja traditsiooniliste soopõhiste riietumiskoodidega manipuleerimine. Vaataja silm võib näha selles teatavat piiriületussoovi, püüet astuda välja tavapärastest rangetest raamidest „mees” ja „naine”. Baehr kaldub oma kunstnikuminaga androgüünsuse valda, tõustes sugudeülesesse määratlematusse. Seeläbi võtab ta enda kanda selgelt eristuva persona loomise, mis tõmbab paralleele tema loomingule omase fragmentaarsuse ja žanritevaheliste piiride ületamisega ning koreograafi kui lihast ja luust inimesega.

Baehr tegeleb ka oma teises soolos, selleaastasel Augusti tantsufestivalil teatri NO99 saalis ettekandmisele tulevas lavastuses „Abecedarium Bestiarium”, lava ja reaalelu identiteedi suhtega: „Ka sellel korral pidin endalt taas küsima: kes on laval? Mida see üksik­inimene ja projekti looja laval esindab? Eneseväljenduse ja selle asemel, et ennast solisti ja autorina lõpuni avada, jään ma pidama olemise kõige pindmisel, kõige pealiskaudsemal ja aimatavamal kihil ning küsin: mis on selle solisti nimi? Mis on kunstniku nimi ja kuidas see mõjutab tema identiteedi faabulat?”.1

Lavastuse tarvis tellis Baehr oma sõpradelt kompositsiooni mõne väljasurnud looma kohta ning see lühivorm pidi olema ka nende sõpruse metafoor. Need identiteedi fragmendid viivad aga kogu mõiste uuele tasandile: „Kui tõlgendada kompositsiooni, mis on sulle kirjutatud ja mis kannab endas ka sinu suhet kompositsiooni autoriga, kusjuures on silmas peetud väljasurnud looma metafoori, loob see kompositsioon väga sooja tööpinna. See aitab endast lahti saada, anda ennast üle teiste autorite stiili käsutusse ning avada ukse pöörastele sugulustele – enda ja teiste, inimese ja looma, surnu ja elusa vahel –, aitab tuua natuke segadust identiteedikrampi.”2

Fragmentaarsus kerkib ühel või teisel moel esile mitmes Baehri töös. Lavastustes-installatsioonides segab ta erisuguseid meediume, haarates kinni nii sõnast, pildist, füüsilisest teatrist ja liikumisest kui ka videost ja filmitehnilistest lahendustest. Viis, kuidas omavahel suhestuvad ruum, kunstniku isik, video ja kasutatavad objektid, loob üksikutest elementidest kõrgema tasandi terviku, kus igal pusletükil on kanda oma ülesanne. Püüe kompida võimalusi, kuidas siduda ruumi inimestega ja vastupidi, kuidas asetuda eri positsiooni, avaldub taustsüsteemina enamikus Baehri antud intervjuudes. Olgu koreograafi kanda milline roll tahes, Baehr on kindlasti võimaluste avardaja, lavaline kameeleon, kes lammutab veenva järjekindlusega nähtamatut piiri kunstniku ja publiku, kunstniku ja lavavälise isiku vahel.

1 Antonia Baehr intervjuus Lars Kwakkenbosile, avaldatud „Kunstenfestivaldesarts 2013” kavas.

2 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht