Lavastus, mis püsib kahel näitlejatööl

Maris Balbat

„Väike raha” jääb meelde Luule Komissarovi ja Andres Tabuni veenvate jõuliste osatäitmiste tõttu. Viljandi Ugala „Väike raha”, autor Sirkku Peltola, tõlkija Ülev Aaloe, lavastaja Tanel Ingi, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Taago Tubin. Mängivad Andres Tabun, Luule Komissarov, Terje Pennie, Meelis Rämmeld, Adeele Sepp, Üllar Priks ja Richard Särk. Esietendus 16. IX Ugala väikeses saalis. Jaak Allik põhjab Teater. Muusika. Kino teatriankeedis Ugala põhja lasknud kultuuriministeeriumi ja ütleb, et oleks väga üllatunud, kui ta kolleegid suudaksid teatriankeedis leida Viljandi Ugalast midagi kunstiliselt nimetamisväärset. Ta siiski eksib, kolleeg Valle-Sten Maiste kirjutab samas teatriankeedis: „Suur rõõm on sellest, et Ugala teater on kujundanud toreda ja põneva repertuaari. [...] Kõige suurem areng on ehk toimunud Ugalas.” Ka kiidab ta paari lavastust ja mitmeid näitlejatöid.

Ei oska kumbagi meest toetada ega ka vastu vaielda: olen viimastel aastatel Ugala lavastusi vähe näinud (varasematel aegadel, kui Allik oli veel Ugala juht, organiseeris ta erinevalt teistest väljaspool Tallinna asuvate teatrite juhtidest kriitikute sõite Ugalasse). Suhteliselt hiljaaegu nähtud „Maakaid” ma silmapaistvaks kunstiliseks õnnestumiseks ei pea, rootsi dramaturgi Maria Blomi maa- ja perekonnaloo võimalusi pole trupp piisavalt huvitavaks mänginud. Seevastu pakkus Ugalas viimati nähtu, samuti maaelu ja lähedasi peresuhteid puudutav „Väike raha” mulle tõsist vaatamisrõõmu ning ühtaegu viimaste aegade ühe säravama näitlejatöö Luule Komissarovi esituses.

Kindlasti on Sirkku Peltola (sündinud 1960) näidend Ugala õnnestunud leid. Viljakas soomlannast dramaturg pole meie lavadel tundmatu: alles mõni aeg tagasi mängiti Eesti Draamateatris Roman Baskini õnnestunud lavastuses ja mitme huvitava näitlejatööga „Soome hobust”. „Väike raha” on esmapilgul pretensioonitu, lihtne ja lihtsakoeline näidend lihtsate ja lihtsameelsete inimeste elust, millele sügavuse ja kordumatuse võib anda eeskätt näitlejate mäng. Nii nagu see Ugala lavastuse kesksete tegelaste Luule Komissarovi Ema ja Andres Tabuni Jasoni puhul on ka sündinud.

Mida erilist võiks olla ühes linnalähedase väikeküla majakeses elava vana haigete jalgadega naise ja tema vanapoisist totuvõitu poja elus, mis päevast päeva ja aastast aastasse on kordunud muutumatus rutiinis. Ema üha viletsamad jalad lasevad tal vaevu toas ringi liikuda, kirjaoskamatu ja hea südamega Jason toob vett ja puid, kütab ahju ning on välja õpetatud linnas pangakaardiga poes käima. Vist ainsa külalisena käib selles majas pisut õelavõitu naabrinaine Ilse, kes teeb illegaalseid aborte ja on kaugel elava tütrega kontakti kaotanud.

Ometi, sellest elust õhkub ainukordsust, väärikust ja soojust. Luule Komissarovi Ema on nii ebastereotüüpne, tark, tugeva sisemise jõuga naine, kes ilma liigse sentimentaalsuseta on mööndusteta kiindunud oma vanaks saanud lapsikusse poega, et tema kuju tõuseb meie ette ainult selle ühe konkreetse, tugeva individuaalsusega, huvipakkuva siseeluga inimesena. Kaugel sellest, et olla vana maanaine üleüldse. Kuidas näitleja on selle karakteri kordumatusel, individuaalsusel sabast kinni saanud, oleks huvitav teada. Lihtne ei võinud see olla ning eelkõige eeldab see inimesetundmist. Luule Komissarovi Emas on kõik vaoshoitud ja vaikne: tema reageeringud, tema hääl, tema liigutused. See on põhikõla, mis peidab endas intensiivset siseelu, südametarkust, inimestesse suhtumise kindlust ja selgust.

Tahes-tahtmata meenub üks teine imelisena sähvatanud rolliindividuaalsus: Tõnu Aava Boss Roman Baskini lavastuses „Südamete murdumise maja”, selle väärt lavastuse kahtlemata meeldejäävaim kuju. Tõnu Aav on kirjeldanud, kuidas ta seda karakterit hulk aega kätte ei saanud ja juba lootuse kaotas, kui see ootamatult ühes proovis tuli. Ei tea ju, kuidas Luule Komissarovil, aga praegu on ta selle rolli nahas nii tugevalt sees, ta kuju mõjub nii orgaanilisena – ei ühtki võltsnooti, ühtki valeliigutust –, et näib, nagu ütleks roll ise näitlejale kõik õige ette. Üks neid küllalt haruldasi hetki teatris, mil jälgid lummatuna näitleja iga liigutust, kuulad iga sõna.

Andres Tabuni lihtsameelne Jason on Luule Komissarovi Emale vääriline partner. Ka tema lihtsameelsus on väga orgaaniline, usutav, mittemängitud. Selle mehemüraka pisut põrgupõhjajürkalik süüdimatu usaldustarve jääb paratamatult väljaspool koduseinu valitseva iseka kasuahnuse hammasrataste vahele. Jäänud ilma küll oma ema arukusest, on ta hälli kaasa saanud tolle õigluse- ja aususevaistu. Vaid kahe hingelt lähedase inimese sümbioos võib olla nii tugev nagu sel emal ja pojal. Tõsi küll, nii ootamatu ja unikaalne kui Luule Komissarovi kuju Andres Tabuni Jason ei ole. Lugesin näidendi teksti enne lavastuse vaatamist läbi. Ma ei osanud Ema kuju ligilähedaseltki nii ootamatuna kujutleda, nagu see Luule Komissarovil on, vaimses arengus maha jäänud Jasonist kerkis aga silme ette küll praeguse lavastusega lähedane pilt. Muidugi, ka praegu oli üllatav elu ja usutavus, mis Tabuni Jasonit kandis.

Ütlematagi on selge, et mõlema rolli veenev ja köitev tõlgendus ei saanud sündida ilma lavastaja toeta. 1997. aastast, pärast Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist Ugalas näitlejana töötanud Tanel Ingile on „Väike raha” debüütlavastus ning lausa põnevusega paneb see ootama tema järgmisi töid. Näidendi teiste tegelaskujudega ei ole siiski ei lavastajal ega ka näitlejatel sedavõrd õnnelikult läinud. Terje Pennie teps mitte just eetiline naabrinaine Ilse on oma parimail hetkil – näiteks konfliktis Luule Komissarovi Emaga – ju päris huvitav, aga paraku puudub tal see, mis Komissarovi kujule elu annab – kordumatus ja unikaalsus. Vägisi kipub ta jääma „kärtsuks maanaiseks” üleüldse, nii nagu seda kergema vastupanu teed minnes mängida tavatsetakse. Muidugi, tegu on oma elukutset valdava profiga.

Näidendis Miki kujule antud funktsiooni – üks tühine, hättasattunud lurbani kuju, kes süüdimatu Jasoni vahele võtab – täidab Meelis Rämmeld vajaliku veenvusega. Isegi mingi kordumatus, ainult sellele kujule omane joon on tunnetatav. Seevastu mõjub Adeele Sepp (Viljandi kultuuriakadeemia IX lend) professionaalsete näitlejate hulgas paraku ebakõlana. Kindlasti oleks siin oodanud lavastajalt tugevamat abikätt, et ühe väga tavapärase beibe asemel näinuks laval veidigi omapärasemat, pisut lapsemeelset õnnetusse olukorda sattunud tüdrukut. Võimalusi selleks roll pakub. Tema Vanessaga seostub ka lavastuse ainuke lõivumaksmine kommertslikkusele: kõrtsistseenis (mis üldse oma kaugele kõrglavale asetatud ja punasest valgusest üle ujutatud tegevusega ei lasknud tähelepanu näitlejatele keskendada) on noore näitleja head liikumisja tantsuoskust ära kasutades lastud tal ebavajalikult pikalt diskorütmis oma ülisaledat keha (näidendi järgi „üle kolme raseduskuu”!) väänutada. See oli igati lavastuse meeleolust väljas. Ka Miki alatuse avastanud Jasoni äkkvihaline plahvatus ja järgnenud tapmisstseen kõrtsis kulgevad kuidagi ülelibisevalt, tähelepanu keskpunktist väljas. Seevastu Ema ja Jasoni lõpustseen nendevahelise kiindumuse väljendusega ning sellele järgnenud tragöödiaaimdus on jälle mõjuvad.

Vaataja osaks jääb etenduse lõppedes ära arvata selle ühelt poolt soojade ja teiselt poolt kalkide inimsuhetega loo kurvad tulemid: süüdimatu tapja Jason suletakse ilmselt kinnisesse psühhiaatriahaiglasse, tema üksijäänud liikumispuudega ema maja müüakse ning ema pannakse selle raha eest hooldekodusse, tapetud poiss-sõbrast ilma jäänud Vanessa annab peatselt sündiva lapse küllap ära. Epiloogis istub suure kõhuga Vanessa (illegaalne abort jäi rahapuudusel tegemata) pargipingil ja ajab juttu vahva kümneaastase jõmmiga (Richard Särgi tore osatäitmine), kes ootab seal rahumeelselt öise perejoomingu lõppemist oma kodus. Nii tema kuju kui ka osutused kavalehel viitavad lapsele kui lunastusele. Näidendi tegevusloogika järgi see idee aga kuigivõrd maksvusele ei pääse. Pigem ju vastupidi: ema parimad kavatsused ja südametarkus osutuvad oma poja kaitsmisel väliselu eest kasutuks ning nii jääb ema ka poja hoolest ilma.

Soe, naljakas ja traagiline lavastus jääb meelde eelkõige Luule Komissarovi ja Andres Tabuni veenvate jõuliste osatäitmiste tõttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming