Lavastus Venemaa noortele

Erki Aule

Trassi lavastus ? vaese mehe muusikal, aga mitte ainult Arni Ibsen, ?Forever?. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Valeri Fomin, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Esietendus Venemaa Akadeemilises Noorsooteatris 24. septembril.

Moskva pakub oma ligemale kolmesaja teatriga tööd tuhandetele näitlejatele ja sadadele lavastajatele. Meeldiv on kogeda, et aeg-ajalt satub nende lavastajate sekka ka eestlasi. Veel mõned aastad tagasi tõi Priit Pedajas Fomenko teatris lavale B. Frieli ?Lõikuspeo tantsud?. Nüganeni möödunudaastast Lenkomis lavastatud komöödiat said soovijad suvel Eestiski näha. Ning kolmanda eesti lavastusena näeb Moskvas Raivo Trassi lavastatud islandlase Arni Ibseni näitemängu ?Forever?. Sellise nime all vähemalt on lavastus kirjas Venemaa Akadeemilise Noorsooteatri afi?il. Omal ajal ka Pärnu Endla teatris etendunud näidend jõudis Venemaal lavalaudadele esmakordselt. Noorsooteater, vaatamata oma soliidsele vanusele (sel aastal tähistab teater oma kaheksakümnendat sünnipäeva) püsib oma lavastustega kindlalt Moskva juhtivate teatrite ridades. Seda eelkõige tänu kunstilisele juhile Aleksei Borodinile, kes on lisaks repertuaaripoliitika kujundamisele loonud ka arvestatava ja mitmekülgse trupi. Suur osa noorematest näitlejatest on Borodini enda õpilased teatriakadeemiast. Võib arvata, et Trassi kutsumine toimus nii-öelda vahetuse korras. Möödud hooajal tõi Borodin Endlas lavale T. Wilderi ?Meie linnakese?. Aga võib julgelt oletada, et Trassi kutsumisega peaks Borodin rahul olema. ?Forever? on seni läinud täissaalidele ja seda peamiselt põhjusel, et lavastaja on meeles pidanud: lavastus noortele (ja noortest) peab olema efektne ja lihtne ning, mis peaasi ? arusaadav. Etenduste ajal saalis istuv tuhandepealine noor ja emotsionaalne publik kätkeb endas lavastajatele väljakutset ja ohtu. Selles teatris omal ajal lavastajana töötanud Anatoli Efros tõi seal lavale Pu?kini ?Boriss Godunovi?. Teatavasti on selle näidendi üks olulisi tegelasi Rahvas. Lavastajana kasutas Efros Rahva markeerimiseks publikut ehk siis kogu saalitäit noori ja koolilapsi. Kui saabus etenduse lõpp, Mosalski pöördus Rahva poole sõnadega, et mis te vaikite, hüüdke: ?Elagu tsaar Dmitri Joannovit?!?, pidi Rahvas Pu?kini remargi kohaselt hämmeldunult vaikima ning re?issööri plaani järgi pidanuks selle vaikuse saatel sulguma eesriie. Kuid koolilapsed ilmselt ei olnud kursis ei Pu?kini remargi ega lavastaja plaaniga, ning juhtus see, et harda vaikuse asemel hakkas sulguva eesriide poole lendama repliike, mis kuidagi ei haakunud näitemängu finaaliga. Järelikult: lavastaja oskuste hulka kuulub ka oskus sobitada oma kunstilised kavatsused publiku ja etteantud oludega.

Trassi lavastus väldib võimalust, et publik käest läheks?. Kohe esimeste stseenidega määratleb ta lavastuse tinglikkuse ja häälestab publiku valitud vormile. Kahe noore inimese teineteiseleidmise lugu esitatakse muusikali vormis, mis on tingitud näitemängu enda lihtsusest ja fragmentaarsusest. Samas pole see aga muusikal, see on kirev-lõbus nn vaese mehe muusikal, kus ei esitata teab mis palju laule, aga kogu aeg kõlab muusika ja aeg-ajalt haarab keegi mikrofoni järele. Trass lisab laulud teatud stseenidesse, varjates sel moel nende psühholoogilist pinnapealsust. Rabedat sentimentaalsust varjab ta seda muusikaliselt utreerides. Iga stseeni lõpu kerib ta broadway?likult üles ning kiired pildivahetused ei lase hõredal dramaturgial publikut heidutada. Kõik tegelased on mängitud lihtsustatult eluliste tüpaa?idena. Pretendeerimata kõrgele kunstile, astub ?Forever? noortega dialoogi või vähemalt paneb ennast kuulama. Feliks Kütt muusikalise kujundajana on suutnud selle lavastuse struktuuri koondada ühtseks tervikuks. Aktiva poolele võib kanda ka kunstniku Valeri Fomini lavakujunduse, milleks on metallist ja plastmassist detailid, mis rõhutavad kogu loo konstrueeritust ja tinglikkust. Tublisti irooniat lisavad lavastusele ka V. Q. kostüümid. Näitlejate ansambel on ühtlane, nii et kedagi eriliselt esile tõsta oleks raske, seda enam, et ega näidendki eriti rollimõõtu sooritusi paku. Ainult Ramilja Iskander eraldub teistest: tema mängitud Gudrun tõusis loo peategelaseks ühest küljest tänu osatäitja loomuomasele sarmile ja teisest küljest ilmselt tänu tema partneri Deniss Balandini (peigmees Jon) kahvatu esinemise tõttu. Seetõttu tundus etenduse lõppedes, et lugu polnud mitte kahest noorest, kes abiellusid, vaid neiust, kes võttis endale meheks nooruki, kellega ta on valmis ennast siduma igaveseks.

Trassi ?Forever? ei ole ei sügav ega igav, kuid paneb suured saalitäied noori veenduma selles, millest meie oleme ammu aru saanud: armastus on igavene (eriti nooruses).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming