Üle võlli

Riina Oruaas

Kui kõik on mäng ja ebakindel, siis järelikult ei tasu seda ka liiga tõsiselt võtta. “Haned võlgu”: näidendi ja lavastuse põhiküsimusel “kust läheb piir?” on mitmeid variante ja varjundeid.  MADIS KATS

Villu Tamme 1995. aastal näidendivõistlusele kirjutatud näidend pidi olema väike nali. Jaanika Juhansoni lavastus Teatrilaboris toob esimesena meelde sellised sõnad: absurdne, nahhaalne, naiivne, ülbe, ropp, naljakas, pöörane, idiootlik, kirju, lärmakas, huligaanne, peaaegu pornograafiline, logisev, tervemõistuslikult hullumeelne.

Enne esietendust meedias levinud ja kavalehel kirjas olevad tarbijakaitsealased hoiatused on igati asjakohased inimesele, kes sama seltskonna tegemisi varem näinud ei ole. Kui millegi uue ehitamine tähendab kõigepealt vana lammutamist, siis sellega on rõõmsalt algust tehtud – sõna “rõõmsalt” on seejuures märgilise tähtsusega. Sõnad “pidevusetus”, “katkestus” ja “identiteetide mäng” sobivad Juhansoni lavastust kirjeldama. Kõige enam haakub see lavastus Mart Kolditsa “Proffetiga”, kuigi “Haned võlgu” ei pretendeeri narratiivsuse puudumisele.

Kuigi näidend annab üheksakümnendate keskpaiga õhustiku, kus esinevad nurgapoe vene mafioosnikud ja LSD-romantika, on lavastus väga siin ja praegu. Sellisena, kahes ajastus korraga, on siin sees mingit nostalgiat, kuigi lavastus ise poleks olnud ehk kümme aastat tagasi sellisel kujul võimalik, või vähemasti oleks olnud vähem vastuvõetav.

Fantaasiat ei ole tagasi hoitud ei kirjutades ega lavastades. Villu Tamme keelelisele geniaalsusele väga lähedal seisev tekst liigub kergelt mitmete registrite ja kõnemaneeride vahel, pätid ropendavad värsis ja Peaminister (Päär Pärenson) tuletab kõlaassotsiatsioonidest poliitilist absurdi. Ingel (Marylin Jurman) filosofeerib igavese armastuse ja pideva peeruhaisu sees elamise sarnasuste üle jne. Tundub, et autoril on siiski omaenda fantaasia kontrolli all hoidmisega raskusi olnud ja osa loost jääb hüplikuks. Nii on täiesti arusaamatu, kuidas pätid ja kantpead vahepeal puuri sattusid ja miks on puur selle hoovi peal, kus Jaagup avab oma kassi- ja hanetsirkuse. Lõpplahenduse huvides on muidugi tähtis, et kõik tegelased finaalis kokku saaksid, ja õnneks ei ole ka kõige olulisem, et seda sorti lavastus rangelt loogiline oleks. Kantpeade ja naispolitseinike abiellumine on samuti tekstis ära seletamata jäänud, küll aga on sellele liinile leitud lavastuses väga naljakas kate. Kuna paljud näitlejad mängivad mitmeid tegelasi, siis sai algajasse tsirkusedirektorisse Jaagupisse (Anatoli Tafitšuk) armunud Kassist (Merilin Kirbits) väikeste etüüdide abil sujuvalt Naispolitseinik, kellesse oli armunud venelasest Kantpea.

Näidendi ja lavastuse põhiküsimusel “kust läheb piir?” on mitmeid variante ja varjundeid, millest mõned on kontseptuaalsed, mõned viivad päris absurdi (“kust läheb piir kahvli ja vahvli vahel”) ja mõned on poeetiliselt eksistentsiaalsed (“vihmavee ja vihma vahel?”, “piiri ja piirivalvuri vahel”). Küsimus “kust läheb piir pättide ja politseide vahel?” kajastab etenduse sotsiaalkriitilist teemat – süžee on ju kriminaalne, kantpeadega mehkeldav Minister (Kaili Viidas) plaanib atentaati peaministrile jms. Küsimus “kust läheb piir nalja ja rumaluse vahel?” on saanud aga lavastuse enda esteetika küsimuseks.

Siin segatakse ülbelt kõikvõimalikke stereotüüpe ja klišeesid, haarates need kaasa sooliste ja sotsiaalsete identiteetide mängu, mis aga juba tühistabki tegeliku klišeelikkuse. Tegelased on tibid, pätid, üks lüüriline homo ja paar naiivset kaunishinge, kes õpetavad kassi jalgrattaga sõitma ja hanesid pilli mängima. Laval on veiderdav rõõmus punk ja ennast eksponeeriv seksuaalsus, kompleksivabalt seotakse poeesia ja ropendamine. Ingel – kunagi Maal tegutsenud ka Jeesus Kristusena – näeb välja nagu pubekas ja teatab, et on Igavese Armastuse Riigi punkar. Ühest küljest must-valge tegelaskond (jagatud headeks ja pahadeks) on samal ajal väga kirju ja eklektiline. Näitlejate tase on veidi ebaühtlane, kuid ollakse vaba tudengilavastustele iseloomulikest stampidest. Kohati küll imetletakse liialt omaenda segast fantaasiat, mille tõttu tervik hakkab logisema – võte, millele lavastus on üles ehitatud, hakkab seda lõpuks seestpoolt lõhkuma. Struktuuridega mängimise tulemus võib olla võimalus muutuda amorfseks, kaotada järg omaenese mõtetes. Nii ei viidagi piiri-küsimusi lõpuks kuidagi katuse alla, jääb ainult hulk erineva rõhuasetusega küsimusi ja mitmete tasanditega mängimist.

Teatriesteetika tasandil tõstetakse üles veel näitleja ja rolli piiri küsimus: aeg-ajalt astuvad näitlejad oma rollist välja ja lihtsalt räägivad endast ja oma osast etenduses. Mõni näitleja on sellisena huvitavam kui rollis, mõni on kõige huvitavam videopildis, ilma igasuguse rolli või mänguta, lihtsalt lastakse tal olla ja vaatajal vaadata. On näitlejaid, kes on pidevalt ja siiralt usutavad (Anatoli Tafitšuk), ja kes keeravad kõik täiesti üle võlli (Kaili Viidas), ja keda on lihtsalt mõnus omaenda rollist mõnu tundmas vaadata (Johannes Veski).

Üht kaasaegse tantsu etendust vaadates tabasin end mõttelt, kui kaugele võib minna teatriga, kus etendaja publiku ees iseendas ja oma keha(sise)impulssides urgitseb. Kas isiklikesse detailidesse ja viimase piirini abstraktsusesse minemisel on ka kuskil piir? Viimasel paaril aastal nähtavale ilmunud ülevoolav, kõike segav ja ühte patta keerav, naiivsuse ja jaburuse piiril liikuv esteetika (tehes seda täiesti teadlikult, seega olemata päriselt naiivne) tundub uue pöördena igavesena näiva postmodernismi rattas. Kui kõik on mäng ja ebakindel, siis järelikult ei tasu seda ka liiga tõsiselt võtta. “Aga tegelikult on elada ikkagi tore”, on lavastuse moto. Derridast lähtunud Avignoni festivalil mängitud rahvusvahelise Superamas trupi etendusele “Big 3rd Episode” viidates: kõik lõpeb nii või teisiti halvasti – elagu disko!