Legendaarne eestlane Pariisis. Isiklikku

Arvo Valton

Kokkupuuteid Vahur Linnustega

Olen Vahur Linnuste raamatu eesõnas juba mõista andnud, et tegemist on nn teatriuuenduse entsüklopeediaga. Kas meie, kes me 1969 veerisime t?ehhi Divadlot ja poola Teatrit, võisime aimata, et kuskil Pariisis on teatrientusiast Vahur Linnuste, kes oli seda kõike näinud, millest me unistasime? Aeg teeb imelikke hüppeid, miski ei vanane enam iialgi, Artaud on igavesti noor, Grotowski tõuseb hauast; kõik on sünkroonne, Hannes Kaljujärv on sama kui Laurence Olivier, Rasmus Kaljujärv on sama kui Hannes Kaljujärv, Kersti Heinloo elab võrdselt koos ja samas ajas Vivien Leigh?ga. Kadi Tudre meenutab miskis aspektis Eva Klemetsa ja Joan Akalaitist. Mati Undis on midagi Eino Baskinist ja Roger Planchonist. Nii on kõik üks ja sama. Sünkroonne. Linnuste meenutas meile seda.

Mati Unt

Kui Vahur Linnuste tõi mulle mõni aeg tagasi näha oma teatrialaste artiklite käsikirja, sain kohe aru, olemata teatri alal küll eriline asjatundja, et tegemist on väga hea materjaliga. Kuigi artiklid olid eri ajast ja nähtustest, sisuliselt järjestamata ja tagasitõlgetena üsna vigaderohkes eesti keeles.

Vahur küsis nõu, kus ja kuidas saaks seda kirjastada. Tuli mõte, kas mitte teatriliit pole parim koht, kus sellega osataks kõige oskuslikumalt ümber käia. Oli selge, et käsikiri nõuab palju head toimetamist, millega Vahur ka nõustus.

Vahur Linnuste on legend, ühisnimetajaks ?Pariis ja eestlased?. Kolmanda komponendina võiks vahest lisada ka sõna ?vein?, aga see sõna sobib nii paljusid iseloomustama, et ei lisa kõnesolevale legendile palju isikupärast.

Mistahes meenutused on paratamatult seotud meenutaja endaga ? ei saa ju mäletada asju, kus pole ise juures olnud. Minu kaudne tutvumine temaga aga oli just selline, ilma isikliku kontaktita. See oli kas kuuekümnendate lõpus või seitsmekümnendate alguses. Sorbonne?is eesti keelt õpetav Linnuste oli pannud oma üliõpilased Valtoni novelle tõlkima. Ja neid sai Linnuste juhendamisel kokku nii palju, et ettelugemisele pühendati terve avalik õhtu. Teade jõudis minuni ning sisaldas palvet, et edastaksin tõsiasja tänase Sirbi eelkäijale Sirp ja Vasarale, mis avaldas ?Estica? rubriigis  pisimagi maailmas toimunud sündmuse, mis puudutas eesti kultuuri. Seda teadet, mis võinuks toonases tegelikkuses ju päris uhkesti kõlada, siiski lehte ei pandud. Selle põhjal sain teada, et Linnuste oli Nõukogude Eestis üks soovimatu isik. Või siis oli seda Valton. Palju muret see kummalegi siiski ei põhjustanud, tollal oli ju uhkuse asi kuuluda pahade poiste hulka nõukogulike järelevalvajate silmis.

Isiklikult kohtusin Vahur Linnustega 1976. aasta novembris, kui mul oli võimalus viibida kolm päeva Pariisis ning tema juures peatuda. Need olid minu jaoks erilised päevad mitmes mõttes. Esiteks loomulikult Pariis, mis polnud sugugi nii pidulik, kui kujutletud, kuid mille eriline atmosfäär avanes mulle mitte niivõrd sagival Champs-Elysèes?l, kuivõrd lihtsas baaris, kuhu tulid tööinimesed pärast päevatööd veini mekkima. Nendest õhkas ehk toda niinimetatud prantsuse vaimu minu jaoks rohkemgi kui mõne klassiku suurteosest. Teiseks avanes Vahur Linnuste isiksus ja selle kaudu tõeline ja üldse mitte demonstratiivne boheemlus. Kolmandaks sain esimest korda isiklikult tunda hiljem palju kordi kinnitunud tõika, kui olulised on prantslaste jaoks kultuur, kaunid kunstid ja elegants.

Selle kohtumise tipphetk oli õhtu Linnuste suures, tuhandete tolmunud pudelitega veinikeldris, kuhu oli kogunenud paarkümmend noort inimest, kes rääkisid läbisegi viies keeles, kuid kuulasid siiski kenasti ära, kuidas üks prantslasest noormees luges prantsuse keeles ette ühe minu novelli tõlke ja teine saatis tema lugemist flöödil. Eriline oli ka see, et vein sumises peas ja prantsuse keelest ei saanud ma sõnagi aru, aga tundus, et novell oli tõesti minu oma.

Hiljem olen peatunud veel paaril korral Linnuste juures ja seda juba ajal, mil Eestis toimusid suured sündmused. 1989. aastal korraldas Vahur mulle Pariisis juba mitmeid kohtumisi ja avalikke esinemisi mitte üksi kirjanduslikel, vaid ka poliitilistel teemadel. Loomulikult korraldas ta kohtumisi ka teisele eesti kirjanikele. Ja minu meelest oligi ta põhiliselt kirjanduse vahendamisele pühendunud, tema teatrihuvist teadsin vähe.

Linnuste kodu Pariisis oli Eesti eestlastele tõeline kodu ja pelgupaik, kuhu võis tulla ja kus alati võeti lahkelt vastu. Seejuures olid peremehe ainelised võimalused küllaltki kasinad.

Raske on kujutada enesele ette parema südamega inimest kui Linnuste. Pole mina temalt kuulnud meie paljudel kohtumistel ainsatki halba sõna ühegi inimese kohta. Meenub järgmine seik: tema juures olid ligi kaks kuud kaks Eestist putku pannud noormeest, kes sisuliselt elasid ka peremehe kulul. Kui ühel neist õnnestus leida töökoht, läksid noormehed üpriski tähtsaks, üürisid omale elupaiga ning ära minnes peaaegu süüdistasid pererahvast selles, et neil on kaduma läinud üks pudel lõhnavett. Kui avaldasin imestust niisuguse käitumise üle, ütles Vahur mulle oma vääramatult heatahtlikul toonil: ?Ma arvan, et noormees areneb veel.?

Linnuste poliitikahuvi on olnud pidev. Kui olin riigikogu liige, tuli ta mitmel korral Toompeale mõne oma ideega, mida oleks Eestis tingimata tarvis ära teha. Nii näiteks said tema õhutusel riigikogu liikmete kaudu sisse viidud muudatused pankrotiseadusesse.

Tean, et tal on kokku pandud ka oma poliitikaalaste artiklite käsikiri. Usutavasti saab sellest sama edukas raamat, nagu seda on ?Uued tuuled teatris?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming