LEMBIT EELMÄE 26. IX 1927 – 2. VII 2009

Teater Vanemuine, Esti Vabariigi Kultuuriministeerium ...

Juulikuu teine päev tõi kurva sõnumi: meie hulgast lahkus Eesti vanimaid tegevnäitlejaid Lembit Eelmäe, rohkem kui pool sajandit Vanemuise laval teatrilukku kinnistunud suurrolle teinud teatrimees.

Lembit Eelmäe sündis 26. septembril 1927. aastal Viljandimaal Holdre vallas. Oma Mulgimaa päritolu pidas ta kogu elu  väga oluliseks, see kiindumus väljendus omaloodud mulgimurdelistes luuletustes ja juttudes, kaasalöömises Mulkide Seltsi tegevuses ja muudes kodukoha ettevõtmistes. Püüe loomingu ja kunsti poole viis Helme kandi sepa poja õppima Eesti Teatriinstituuti, mille ta lõpetas 1951. aastal, järgnesid esimesed hooajad ja esimesed rollid Pärnu Endlas. 1957. aastal tuli Lembit Eelmäe Kaarel Irdi kutsel  Vanemuisesse, mis jäigi ta kauaaegseks koduteatriks. 2006. aastal nimetas Tartu linn ta oma aukodanikuks. Eelmäe teatritee on ere näide, kuis ka suur anne võib vajada pikemat küpsemist.

Nii polnud esimesed Tartu aastad loomingulises mõttes kuigi viljakad, kuigi jagus väiksemaid ja suuremaidki rolle. Ometi oli kogunenud ka üksjagu pettumuskibedust, mõeldud teatrist loobumismõtteid.  Siiski hakkas 1960ndate lõpust, Jaan Toominga ja Evald Hermaküla uuenduslikes lavastustes, kogunema ka vastutusrikkamaid osatäitmisi. 1976. aastal valminud Jürka roll Jaan Toominga lavastatud „Põrgupõhja uues Vanapaganas” oli aga täiesti uus lehekülg Eelmäe loomingus. Siin sulasid kokku tema näitlejanatuuri pehme lürism ning võimas energeetika. Vaid mõneaastase vahega sünnivad  kandvad rollid Toominga 1970ndate ja 1980ndate kogu Eesti teatri tipplavastustes: Mogri Märt Kitzbergi „Kauka jumalas”, Vargamäe Andres Tammsaare „Tões ja õiguses”, nimiosa Ugalas mängitud Kihnu Jõnnis. 1980ndate teisest poolest hakkas ridamisi tulema mahlakaid karakterrolle, kõik juba küpse meistriklassi märgiga. Ühtviisi veensid vaatajat nii teatraalsemas-grotesksemas laadis kui realistlikuma rahvaliku mündiga tegelased. Tema selle perioodi suurrollidki on sedavõrd vastandlikud persoonid nagu Leonid Brežnev (Yliruusi „Magamistoad”) ja Shakespeare’i kuningas Lear.

Eelmäe kõrvalrollidest äratas tähelepanu ja pälvis preemiaid Wilhelm Foldal (Ibseni „John Gabriel Borkman”), viimaseks peaosaks jäi Pavel Razumovskaja „Vladimiri väljakus”.  Lembit Eelmäe pikal teatriteel esinenud pedagoogide, lavastajate ja kolleegide rida ulatub Eesti teatri esimestest professionaalsetest teatritegijatest kuni tänase teatrinooruseni. Kaarel Irdist Mati Undini, Voldemar Pansost Jaan Toomingani, Epp Kaidust Katri Aaslav-Tepandini. Eelmäe viimane lavaroll Bergmani näidendis „Lärmab ja veiderdab” viis ta korraks kokku seni viimase lennu teatrikooli  lõpetaja Maarja Mitiga. Teatrirollid olid aga vaid üks, ehkki silmapaistvaim osa Eelmäe loomingulises biograafias.

On veel omakirjutatud näidendid ja luulekogud, lavastused, estraadipalad, filmid, raadio- ja teleesinemised, harrastusnäitlejate abistamine. Abistaja ja andjana jäävad mäletama teda ka vanemuislased koduteatrist – ka veel siis, kui abi oleks vajanud tegelikult andja ise. 

Suure teatrimehe lahkumise puhul teeb aga sügava kummarduse kogu Eesti rahvas.

Teater Vanemuine

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Tartu linn

Eesti Teatriliit

Eesti Etendusasutuste Liit

Eesti Näitlejate Liit

Teater Ugala

Teater Endla 

Lembit Eelmäega jäeti hüvasti 7. juulil Vanemuise suures majas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming