Lend globaalküla kohal

Maski- ja nukuteatri vahenditega, milles pinge elutu ja elava vahel on olemuslik, käsitletakse tegelikkuse ja näivuse aktuaalseid küsimusi ning nende vastandlikkuse paikapidavust.

ANNEMARI PARMAKSON

Nukuteatri „„Bon voyage“ ja teised valed“, autor Etgar Keret, tõlkija Andres Roosileht, lavastaja ja dramatiseerija Yael Rasooly, graafiline kujundaja Ran Daniel Kopiler, lava- ja kostüümikujundaja Britt Urbla-Keller, tehniliste lahenduste ja eriefektide autor Stefan Tarabini, helikujundajad Mait Visnapuu ja Binya Reches, valguskujundaja Targo Miilimaa. Mängivad Andres Roosileht, Katri Pekri ja Kaisa Selde. Esietendus 23. IX Prantsusmaal Charleville-Mézières’s maailma nukuteatrite festivalil.

Pole midagi ennekuulmatut selles, et Eesti teatri lavastus, mille sünni taga on iisraeli päritolu lavastaja, esietendub rahvusvahelisel festivalil Prantsusmaal, teatri kodupublik saab aga meedia kaudu teada, et ühele vaatajale meenutas nähtu üht hispaania režissööri filmi, teisele aga Ameerika mägesid. Ühendatud ja vahendatud maailmaküla inimesest ja inimesega räägitaksegi Nukuteatri uusimas täiskasvanutele mõeldud lavastuses.

Lavastus on show’likult atraktiivne ja tempokas – see on raamina toimivasse koha- ja situatsioonivalikusse peaaegu et sisse kirjutatud: ollakse lennuki pardal, kohe on algamas paljutõotav reis Euroopa unistuste pealinna Pariisi, kaks tobekena stjuardessi kiirustavad ebanormaalselt kõrgel häälel publikut saali, taustal kõlab aga hubasuse illusiooni loov lame liftimuusika. Õhus on lubadus veeta oivaliselt aega.

Kohe algusest peale on selles lubaduses ja kogu lavastuses aga kiiks, veidrus sees. Lavastaja Yael Rasooly on loonud tasapinnaliste (pool)maskide ja asju kujutavate lamenukkude (portfell, pudel, saiakukkel jne) ning suuremate samal põhimõttel välja lõigatud tausta­elementidega kollaažliku popkunstiliku maailma, kus näitlejate funktsioon ja plastika on nukulaadne. Mask, mis osaliselt või täielikult varjab näitleja miimika, on rollijoonise ja mängureeglite lähtepunkt. Maniakaalselt rõõmsa ilmega maski seest paistab, veidi tagapool ja varjus, justkui nurga tagant jälgiv näitleja silm. Selline kunstliku ja inimliku vaheline pinge loob tühimiku fassaadi ja sisu vahele ning tekitab kõhedust. See on vaikselt hiiliv tunne. Vaatajal ei lasta selle üle pikemalt pead murda: tema tähelepanu köidab järgmine tegelane, jabur repliik, näitlejate tehniliselt osav mäng, põnev esteetika. Lavastus pakub teatrietenduse ajaks digipausi teinud vaatajale harjumuspäraselt pidevat stimulatsiooni.

Tegelaste kehastamine on mitmeti killustatud: meeldejääv on Kaisa Selde, kes kujutab pea kummagi poolega ühte peretüli osapoolt ja annab iseendale kõrvakiilu, punase pea ja tedretähnidega kiuslik tüdruk sünnib aga Katri Pekri füüsilise mängu ja Kaisa Selde hääle ladusal koostoimel. Eriti häirivalt mõjub väike ropu suuga tüdruk, kellel lisaks roosale seelikule ja blondidele kiharatele on karvased mehekäed (Andres Roosileht). Tegelaste kõne tuleb enamasti lindilt või annab hääle teine lavalviibija. Kui tunda huvi, mis on maski all, siis vähemalt ühel juhul on seal teine samasugune. Nende manipulatsioonide tulemusel sünnivad poolinimlikud-poolkunstlikud tegelased, kes ei soosi samastumist, kuigi igaühe olemuses on siiski midagi tuttavlikku.

Mask, mis osaliselt või täielikult varjab näitleja (Kaisa Selde, Andres Roosileht ja Katri Pekri) miimika, on rollijoonise ja mängureeglite lähtepunkt.

Rünno Lahesoo

Fookus ongi pigem eriskummalistel tegelastel ja nende kujutamise tehnikal kui konkreetsetel lugudel. Selles mõttes võib ette heita mõningat kaootilisust ning vormi- või efektikesksust, kuid ei saa eirata, et meedium on kõnekas. Lavastuses räägitakse emakeelt tänapäeva inimesega, kes liigub ringi hoolikalt poleeritud kuvandite maailmas, on küll automaatselt skeptilineige liiga ilusa suhtes, ent ei suuda end seejuures tagasi hoida natukenegi klantspilti uskumast.

Meeleolukas reis viib vahepeal justkui läbi pimeda tunneli: lavastuse refrääniks saab (sise)monoloog paralleelreaalsuste teooriast, ühteaegu hirm ja elevus ühe kindla saatuse puudumise, valikute ja tagajärgede paljususe ning selle pärast, et äärepealt võib midagi minna piinarikkalt valesti. Järgmisel hetkel aga nukumäng jätkub ning see mõttepaus jääb justkui omaette unenäoks keset suuremat unenägu. Äkki polegi tegu otselennuga ja teekond viib läbi arvukate naaberuniversumite? Lavastust kannab postmodernistlik elutunnetus.

Lavastuse mitmed tegelased himustavad kogeda elu huvitavamana, kui see on. Üks võimalus on otsida reisidelt uusi elamusi, põgeneda aina uutesse unistustesse ja hoida end pidevas ootusärevuses. Lennureisi joviaalne, ent eksistentsiaalses kriisis piloot armastab aga hoopis pudeli põhja kiigata. Ideaalidega võrreldamatust argisest rohkem igatsemise osas mõjus eriti sümptomaatilisena identsete kaksikute paarist üks, kes nautis end justnagu kogemas rohkem elu selle arvelt, kui inimesed õde temaks pidasid: „Justkui olekski päriselt söönud seda jäätist või kandnud seda roosat kleiti …“. Kui õnnestub luua unistusest kellelegi illusioon, on seegi juba pool võitu, kui mitte isegi rohkem.

Lavastuse toon pole kokkuvõttes siiski postmodernistlikult skeptiline või pessimistlik. Lõpus jääb kõlama, et oluline on siiski autentne, miski, mis pole ekstravagantne, miski, milles saab oma vahetu kogemuse tõttu kahtlusteta veenduda – näiteks kalli inimese embus. Selline tõde, mis ei vaja tõestamist, aitab eskapistlike kujutluste ja imagomängude kõrval päriselt ontoloogilise kodutustunde ja vältimatu lõpu kõheduse vastu. Abiks on ka huumor: lavastust vaadates saab globaalküla e-resident naerda nii oma kaasajale tüüpiliste kui ka ajatumate hirmude üle meelelahutuslikus ja seejuures kunstiliselt leidlikus võtmes. Maski- ja nukuteatri vahenditega, milles pinge elutu ja elava vahel on olemuslik, käsitletakse tegelikkuse ja näivuse aktuaalseid küsimusi ning nende vastandlikkuse paikapidavust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming