Lennukalt lohakas tuulelohe

Kristiina Garancis

David Sonnenblucki „Casanova” on Béjart’i tõelise mantlipärija looming.        Vanemuise „Casanova”, koreograaflavastaja, lava- ja muusikaline kujundaja David Sonnenbluck (Belgia), kostüümikunstnikud David Sonnenbluck ja Mare Tommingas, valguskujundajad Andres Sarv ja Imbi Mälk. Tantsivad Colin Thomas Maggs, Anthony Maloney, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Hayley Jean Blackburn, Nashua Mironova, Julia Litvinenko, Mai Kageyama, Maria Engel, Marta Marcelli jt. Esietendus 12. III Vanemuise väikeses majas.          Vanemuise balletitrupi kehakõnes väljendatud David Sonnenblucki koreograafia muutis teatrivaates aktuaalseks Casanova fenomeni, nähtuse,  mis sajandeid on innustanud loojaid, sest kätkeb endas nende olemuse üht põhitahku ja ka lavastuskunstide toimimismehhanismi. Soov pääseda hallist argielust ja kulissidetagusest maailmast rambivalgusesse, imetlevate pilkude alla, mõjub näitlejale kui adrenaliin. Piisav annus eneseküllasust ja -imetlust käivitab loova alge. Kui meis on küllaldaselt nartsissismi ja kaitsvat enesearmastust, tagab see ka elus tagasilöökide ja pettumuse puhul edasimineku.  Kui seda kõike on aga liialt, võib sündida Casanova.     

Casanovalikkus kui elustiil on ood enesekesksusele ja naudingutele. Olemise mõte on jaht tipphetkedele, meelierutavale ja miks mitte ka esteetiliselt kaunile. Sõltuvust tekitab mäng suhete, inimeste ja sensuaalsusega, kus tavamoraalil pole kohta ning hing jahib pidevalt  uut erutusvärinat, uut vallutust. Huvi raugeb samal hetkel, kui värske saak on jalge ees. Janu, isu ja hoog on olemasolu ainsad stiimulid. Nartsissist vajab alati kedagi või midagi endast väljaspool, kes või mis teeks ta õnnelikuks. Sellega saavutab ta hetkelise elusolemise tunde ning tõrjub ebapiisavuse ja rahulolematuse korraks eemale.   

Teades fakte XVIII sajandil tegutsenud Casanova elust, ema ja isata lapsepõlvest vanaema juures, saab tema puhul küll rääkida nartsissismist, algest, mis tõukas mehe vallutama 122 naist, tormama tähelepanusoovist kannustununa  üha uutesse seiklustesse, petma ja valetama, iseenda ja teiste piire proovile panema ning inimesi julmalt ära kasutama. Poeedi, filosoofi, muusiku ja elukunstniku staatus käis asja juurde. 

Brüsseli Balleti kunstiline juht David Sonnenbluck on nakatanud Vanemuise balletitrupi casanovalikkusega. Teades tema Maurice Béjart’i Mudra tantsukooli tausta ning kogemusi legendaarse koreograafi lavastustes, võis ette kujutada tema stiili, käekirja, milles kehalikkus on „a” ja „o”. Ülimat füüsilist kontsentreeritust ja akrobaatiliselt keerukat sooritust nõudev luust ja lihast „aparaat” on siin sama hinnaline kui kunagi ehtsale ajaloolisele Casanovale. 

Igiliikurina toimib kordeballett, mis kui üks suur kehand joonistab treenitud puusade ja kätega pilte casanovalikkuse väljendusvormidest. Elu nagu show: üks särav meelepilt järgneb teisele, üks liikumisskeem vahetab välja teise, dünaamika ja muusikapulss piitsana kandadel. Ikka kiirem, värvilisem, külluslikum, uusi naudinguid pakkuvam lavaelu. Sonnenblucki puhul on tantsuvormiks balleti ja show ühend – lennukalt lohakas, aga täpselt piiritletud  misanstseenidesse kui õhuvooludesse takerduv tuulelohe. Kandev joon, lavastust läbiv visuaalne punane niit, on kujundlikult väljendusrikas, esteetililiselt kaunis ning laetud suure energiaga. Sonnenblucki „Casanova” on Béjart’i tõelise mantlipärija looming.       

Esimest vaatust hoiab koos üheksa, teist üksteist pilti. Need on show-numbritena eraldi  tähendusrikkad tervikud, markeeritud alguse ja lõpuga üksused. Kuna need on loodud seriaali kirjutamisseadusi austades, on ehk hea, kui eelnevaid tead, kuid ka esmakordselt vaadates tabab loo olemust. Dekoratsioon toetab rahuliku raamina ajalooliste kostüümide promenaadi, aga ka tantsijate riiete värvi ja tekstuuri. Visuaalses viites ajastu õukonnale on paras annus show’likkust ehk dekoratiivsust. Tähelepanukese on õnneks kehal. XVIII  sajandi veneetslase Casanova autobiograafiliste sugemetega pildid on publiku ees selliste pealkirjade galeriina: „Baffo, mu sõber”, „Baffo ja madame Pompadour”, „Henriette”, „Meie koos”, „Õukond”, „Võrgutus”, „Üks kogemus”, „Kurtisaan”, „Õhtud Casanova juures” jne. Colin Thomas Maggs ja Takuya Sumitomo on õhtu käivitavad jõud, Casanova ja Baffo rollides suunda andmas. Laval on kehalisuse mehelik pool tantsivate musklimängude kujul  liikumisfraaside katkematu ketina ühelt teisele kandumas. Nende kahekõne ei peatu, ei puhka hetkekski. Maggs on poisilikult innukas, süttiv, iga keharakuga reageeriv ning Sumitomo tundlikum ja pehmem. Täienditena ja uute lugude kandjatena liituvad teised kehakõnelejaid – meeldejäävaim ehk ebamaine Hayley Jean Blackburn refräänina Henriette osas. Tantsijate kehadest paisatud pööretel, läbipõimumistel, hüpetel, tõstetel on tõsi taga. Energia ja paljas  liikumisrõõm annavad juurde õiged aktsendid ja mõtestavad suhteskeemid. Kaks meest suhtes, neli meest interaktsioonis, mees ja naine, mehed ja seltskond. Muutused, vahetused toimuvad kui unenäos, mida näed, kuid peatada ei suuda. Kiirus ja füüsiline tegevus haaravad kogu tähelepanu. 

Sensuaalsed duod-triod on nauditavad ka ilma tegelaskujusid teadmata. Madame Pompadour või Manon on küll kangelastena tuntavad ning õnnetu armastuse lugu Henriette’iga narratiivina jälgitav, kuid show’likkus haarab kõik oma võimusesse. Vahet pole, kas kehakeemia tekib naiseliku ja meheliku polaarsuse vahel või kahe mehe kokkupuutest. Teose alusideed kannab sensuaalsus, mis on puhta kehalisuse teenistuses. Liikumisest algab kõik ja liikumisse kõik suubub. Muud mõtet pole. Kirg, rõõm, väärtus on kehas ning liikumisimpulss lähtub kehas olemisest ja selle bioloogilistest, instinktiivsetest tuksetest. Paigast nihutab teise keha kutse või enda keha kuulamine. Läbi keha liigub erutus, nähes uut vallutusobjekti, keha kaudu saab teada, et oled kellelegi veel ihaldusväärne, keha kaudu saab iga pinge lõpuks ka maandatud. „Casanova”  viib oma tantsuenergiaga ja esitatud lugudega mõtted selle nähtuse olemusele ning paneb tänapäevaga paralleele tõmbama. Teadagi, nartsissist on sageli väga enesekindel, kõneosav ja hea suhtleja, kellele on oluline täiuslik sooritus. Talle on vaja rikkust või võimu, et olla kõikidest üle. Nartsissist elab pidevas muutuste voos: tema elus puudub stabiilsus, ta ei seedi rutiini. Sisemist tühjust täidab ta kiiruse ja põhjendamatu riskiga. Teda võlub pinge  ja hoog, ta vajab piirsituatsioone ja vaheldust, et tunda end elusana. Tema kõige suurem hirm on enda sidumine. Selliseid tuttavaid inimesi on meie praeguses maailmas küll ja küll. Aga kuidas saab üks Casanova tegutseda? Ükski Casanova ei saaks olla südametemurdja, kui poleks neid, kes lasevad tal endaga nii käituda, kes on vabatahtlikult ta ohvrid. Aga kuidas? Nartsissist pakub ohvrile erilisi hetki, pannes ta end tundma kõige väärtuslikuma  inimesena planeedil. Nendest tipphetkedest satubki ohver sõltuvusse. Eks ole iga naise unistus olla sellise imetlusenergia sees, mida annab talle üks casanovalik nartsissist – kui mehel on teda vaja, siis saab ta tunda end kõige kaunima ja armastatuma inimesena maailmas. Ja kes sellest ära ütleks? Nartsissist moonutab ohvri tegelikkust ning too hakkab elama omalaadses kõverpeeglitega muinasjutumaailmas. Ohver tunneb end halvasti, kuid  ei saa aru, millest see tuleb, ja proovib järjest enam nartsissistile meele järele olla, et taas kogeda tipphetki. 

„Casanova” loos on ilma peitmata, päris avalikult sees kõik see, mis teeb inimesest Casanova. Võib meenutada teda kui kirjandusja filmitegelast. Võib arutleda selle üle, miks ka tänapäeval on inimesi, kes teisi oma osava suhtlemisega meelitavad, kuid tühja hingega peletavad. On kindlaks tehtud, et armumise ajal toodab otsmikusagara ajukoor looduse võimsamaid erguteid: dopamiini ja noradrenaliini. Kui need hormoonid ajus laiali valguvad, tekitab see keskendunud tähelepanu, tohutut energiat, motiveeritust tasu saamiseks, rõõmsameelsust ja isegi hullust. Need ongi ju romantilise armastusega seotud tunded. Seda Casanova ju jahtiski. Tunne ja energia, mis jahi käima panevad, on Vanemuise balletis sada protsenti sees. Sonnenbluck ja trupp on  tabanud casanovalikkuse tuuma ning annavad seda väljendusrikkalt ja nakatavalt edasi. Laval ja teatris on casanovalikkus atraktiivne, erutav ja vägagi inspireeriv, elus aga iseasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming