Libe kui lutsukala

Wauhausi „Fluids“ on materjaliteater: ei räägita mingit lugu, vaid uuritakse materjali.

MADLI PESTI

Sõltumatu Tantsu Lava ja Wauhausi „Fluids“, autorid-lavastajad Anni Klein ja Jarkko Partanen, lava- ja valguskujundaja Samuli Laine, helikujundaja Heidi Soidinsalo. Etendajad Joanna Kalm, Salla Loper, Karolin Poska, Sigrid Savi ja Joonas Tagel. Esietendus 3. V Sõltumatu Tantsu Laval.

Lits-läts-lats. Plirts-plärts. Soll. Sahh. Tsssss. Tsilk-tsolk. Hops! Niuh! Vuuh! Õõõ! Lehm libedal jääl. Sülem konnakulleseid. Koer rihma otsas. Liuglev luik. Vingerdav angerjas. Ei, Helsingi etenduskunstnike grupi Wauhaus uuslavastus „Fluids“ ehk „Vedelikud“ pole mingi lastelavastus. Kaugel sellest! Tuleb aga tunnistada, et sellised mõneti zooloogilised ja huumoriküllased pildid mulle Soome-Eesti koostöölavastust vaadates kangastusid.

„Vedelikud“ on materjaliteater. Materjaliteatris ei räägita mingit lugu, vaid uuritakse materjali. Seeläbi edastub ka informatsioon, kuid see on peamiselt aistiline ja kehaline. Siiski ei tasu unustada ka ratsionaalset poolt: materjaliteatri tegijad ja vaatajad saavad teada, kuidas uuritav materjal käitub, millised on selle omadused, vastupidavus, lõhn, värv, heli. Materjali uurivatest lavastustest olen varem näinud näiteks paberi või vahaga mängimist.

Lavastajad-koreograafid Jarkko Partanen ja Anni Klein on pannud viis tantsijat uurima veidrat limast libestit. Limaga on kaetud kogu Sõltumatu Tantsu Lava. Lima on läikiv, läbipaistev, kleepuv, lõhnatu. Materjaliteatrile omaselt tutvuvad etendajad materjaliga põhjalikult, kõigekülgselt. Avarale, helehallile, jäävälja meenutavale lavapinnale astutakse ettevaatlikult, justkui esimest korda uisutama minnes. Seejärel puudutatakse kleepuvat-nakkuvat pinda juba põlvede, randmete, käte, küünarnukkide, säärte ja reitega. Üsna pea aga juba ka põse, nina, kõrva ja lõuaga. Veelgi enam: ka juuksed saavad materjaliga tuttavaks. Pikemad patsid teevad laval hoogsaid ringe ning näitavad lima niitjat konsistentsi. Lima on muutliku näoga: kord paks kui tainas, siis peenike kui härmalõng. Materjaliga tuleb saada sõbraks.

Limaga on kaetud kogu Sõltumatu Tantsu Lava. Materjaliteatrile omaselt tutvuvad etendajad materjaliga põhjalikult, kõigekülgselt.

Heidi Soidinsalo

Lavastust võib vaadelda ka tantsuteatrina, eriti, kui pidada silmas raamistust. „Vedelikud“ on loodud Sõltumatu Tantsu Lavale, kus liiguvad koreograafi-tantsija haridusega etendajad. Jah, nad tantsivadki. Paaris stseenis suisa klassikalise (balletiliku) muusika järgi. Üks tantsija on kui ratastel skulptuur, mida teised kaks lava ühest äärest teise veeretavad. Rataste osa täidab mõistagi suurepäraselt libe lima. Tantsijast skulptuur võtab aga tagumikul istudes võluvaid balletipoose ja vaatajate poolt kostab päris ohtralt naeruturtsatusi. Lavastuses näeb nii soolotantse, duette kui ka rühmatantse – kui soovime neid nii nimetada. Igal juhul on stseenid dramaturgiliselt mõnusalt õhuliselt ja voolavalt järgnevusse asetatud.

Jään aga endale kindlaks: selle lavastuse fookuses on siiski materjal. Ka siis, kui suuremas osas etendusest domineerinud ere valgus hämardub ja ilmnevad mahedad lillakasrohelised toonid, näen ma materjali: säravalt läikivaks hakanud lima etendajate kehadel. Selleks ajaks on etendajad juba püherdanud limas ja materjaliga täielikult sõbraks saanud. Minul on aga terve etenduse jooksul huulil sisemine „õõõ“: ma vist ei saanud selle lühikese tunni jooksul tolle materjaliga sõbraks, ma ei tunne, et tahaksin hüpata etendajate sekka lustima, liuglema, libisema … Peegelneuronid hakkasid tööle: lavastus pani mu tunnetama materjali vedelust, jahedust, libedust, võib-olla segunes minusse isegi grammike seletamatut õõva.

Lavastuse tegi sümpaatseks mõningane õhulisus, võib-olla distantseeritus või kõrvalpilk. Seda rõhutasid ka tantsijad, kelle näol püsis etenduse jooksul neutraalselt õndsalik ilme. Nad ei reageerinud publiku naerupahvakutele, nad ei kortsutanud kulmu, kui mõni liigutus, sirutus või suund ei tulnud nii välja, nagu plaanitud. Luhtaminek oli ju suisa kontseptsioonina lavastusse kirjutatud – see kaasneb materjali uurimisega. Materjali ehk füüsilist ollust tõepoolest uuriti justkui teadlastena, laboris pipetiga prepareerides. See pipett oli aga tantsija enda keha. Materjali uuriti keha vahendina kasutades. Keha tunnetas materjali takistust, materjal piiras tantsijate liikumisvabadust, aga nende piiridega avanesid ka uued mänguväljad. Muidugi, hästi lihtne on siit soovi korral teha üldistusi ühiskonnakorra ja maailmanägemise kohta: lavastus näitab meile inimeste toimimist tänapäeva maailmas, meie tatsumist ebakindlal pinnal. Aga selliseid paralleele ei pea vaataja tegelikult tõmbama. Publik, istudes neljakandilise lava kõigil külgedel enamasti eredas valguses, saab just nimelt tunnetada ja tajuda seda läbipaistvat limast materjali ja kehade liikumist selles. Ta saab end mõttes asetada piirsituatsioonidesse, mida ta päriselt kogeda ei taha. Ta saab mängida kujutlusega.

Omaette kihistuse lavastuses moodustavad helid. Suurema osa ajast tekitavad helifooni vaid materjali sees liikuvad kehad. See toetab veelgi enam materjaliteatri kontseptsiooni: materjali ei uurita pelgalt visuaalselt, vaid ka auditiivselt. Millist häält teeb see lima, kui selle peale astuda? Millise heli see tekitab kokkupuutel kehaga? Kokkupuutel reie, kõhu, pikkade juustega? Mis saab, kui etendaja liigutab lima sees käsi intensiivselt, nagu lõngavihti kerides? Lima tekitatud helid mängivad olulist rolli selles, kuidas ma nähtut tajun. See minu „õõõ“-tunne on suuresti mõjutatud helidest. Ühel hetkel sisenevad ruumi klassikalised orkestrihelid – kuidas see muudab atmosfääri? Etendus kulmineerub grupistseenides, muusika, tossu ja värvilise valguse koostoimes. Uurivast materjaliteatrist on saanud audiovisuaalne multimeediateos.

Eelmisel aastal Soome riikliku auhinna pälvinud multidistsiplinaarne kunstnike kollektiiv Wauhaus, kes on andnud külalisetendusi ka Kanuti gildi saalis, tegelebki objektide ja materjalide performatiivse uurimisega. Nende töömeetod on orienteeritud protsessile, mida oli märgata ka „Vedelike“ puhul. Lavastus ongi üks etapp nende loomingus ning selle omapärase, palju võimalusi pakkuva materjaliga tegelevad nad edasi. Töö libeduse, luhtumiste ja libastumistega jätkub juba uutel etendustel Sõltumatu Tantsu Laval sügisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming