Linna võim ja teatri vaim

Hedi-Liis Toome

Kümne aasta pärast võiks olla mitmest väljaspool Tallinna asuvast teatrist saanud linnateater.          Linna- ehk munitsipaalteatreid on Eestis praegu neli: Tallinna Linnateater, Kuressaare Linnateater, Võru Linnateater ja Viljandi Nukuteater. Esimesed kolm kogunesid aprilli keskel Võrru linnateatrite päevadele, kus lisaks etendustele toimus ka kõnekoosolek arutamaks linnateatri  olemuse ja linnateater olemise üle. Kõnega esinesid Tarmo Tagamets (Võru Linnateatri kunstiline juht), Indrek Saar (Rakvere teatri endine direktor) ja Ott Karulin (Tartu ülikooli doktorant), hilisemas vestlusringis ühinesid nendega Piret Rauk (Kuressaare Linnateatri direktor), Kersti Kõosaar (Võru abilinnapea), Raivo Põldmaa (Tallinna Linnateatri direktor) ning Hedi-Liis Toome (Tartu ülikooli doktorant, kõnekoosoleku juhataja). Siinses artiklis võtan  kokku kõnedes ja vestlusringis kõlanud mõtted ja ideed.     

Eesti on geograafiliselt teatritega üsna hästi kaetud, ometi on linna- ehk munitsipaaltoetust saavaid teatreid nende hulgas vähe, ja needki üksikud on sellises juriidilises staatuses pigem hetkeolukorra ja ajalooliste asjaolude tõttu. Nii  saigi Noorsooteatrist 1994. aastal Tallinna Linnateater lootuses vanalinnas asuvad hooned linnavõimu abiga korda teha, Võru Linnateater (sai poolprofessionaalseks 2007. aastal) tegutseb aga hoopis kultuurimaja Kannel struktuuriüksusena, mis tähendab, et linn haldab lisaks teatrile ka kõiki teisi selles majas tegutsevaid kultuuriasutusi.   

Kuigi praegused linnateatrid on nii oma suuruselt, ülesehituselt kui ka kunstiliste taotluste poolest üsna erinäolised, on ometi tekkinud puutepunkte ja mõttekohti, mis võiksid olla suurema arutelu aluseks. 

Riik versus kohalik võim       

Tallinna Linnateatri aastaid kestnud majaehitusprotsess, mis päädis totra Interneti-hääletuse ja ehituse seiskumisega, on hoiatav näide, mida tähendab allumine kohalikule omavalitsusele ja selle ametnikkonnale. Eestis on olnud riigivõim rahastajana kindel tugi, aidanud kas või sihtasutuste loomise kaudu teha korda näiteks Rakvere teatri, Vene teatri ja Eesti Draamateatri maja, ning säilitanud kogu iseseisvuse taastamise järgse aja teatrite üleüldise rahastamise, olenemata teatri omandivormist. Teatri toimimismehhanismide mõistmisel on kultuuriministeeriumi ametnike kompetents olnud linnaametnike omast tunduvalt suurem ning seega on üsna loomulik, et kaalukauss on riigiomandis olemise poole kaldu. Näide kohaliku võimu saamatusest: Tartu linnavõim ei suutnud enda loodud linnateatrite (Tartu Lasteteatri ja Tartu Teatrilabori) eesmärke endalegi selgeks  teha, mis viis mõlema asutuse sulgemiseni üsna segastel asjaoludel.1       

Siiski on nii Raivo Põldmaa, Indrek Saar kui ka Ott Karulin veendunud, et kümne aasta pärast võiksime olla olukorras, kus mitmest väljaspool Tallinna asuvast teatrist on saanud linnateater. Kindlasti ei tähenda see, et riik  enam teatrit ei rahasta, pigem oleks toetamine jagatud kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel.2 Arusaam, millises proportsioonis peaks finantseerimine sellisel juhul üldse toimuma, eeldab esmalt üldist haldus- ja sellega kaasnevat maksureformi. Praegu on kohalike omavalitsuste tulubaas selline, et neist väiksematel ei olekski võimalik pidada üleval suure püsitrupiga repertuaariteatrit, nagu seda on Endla, Ugala või Rakvere teater.     

Näiteks Kuressaare Linnateatris on palgal üheksa inimest, kuid püsitrupp puudub. Piret Rauk oleks siiski huvitatud kas või paari näitleja  püsivast palgalevõtmisest, sest väike töötajaskond tekitab olukorra, kus tuleb ise kirjutada, lavastada, mängida ja samal ajal veel ka teatrit juhtida – kõik see kokku aga kurnab ja väsitab. Kohalikul tasandil tuleks kas või mõne inimese palgalevõtmises näha investeeringut, mis vähendab teatri tööjõu- ja transpordikulusid, võimaldab ühte lavastust pikemat aega järjest mängukavas hoida ning jätab maksud linnale. Võru Linnateatris on palgal neli inimest, kellest  kaks on näitlejad. Samas tegutseb see teater kultuurimaja struktuuriüksusena, mistõttu on neil võimalik ka halduskuludelt kokku hoida, ning erinevalt Kuressaare Linnateatrist ei pea nad nii palju kulutama administratiivtöötajatele. 

Teater versus elanikkond   

Linnateatrite väikese arvu taga ei ole siiski vaid majanduslikud probleemid. Tulevikus loodetavasti  läbi viidav haldus- ja maksureform tekitaks linnateatri haldamiseks vaid sobivad välised tingimused, kuid kindlasti ei muudaks automaatselt teatri- ega linnainimeste hoiakuid. Praegu tundub teater olevat linnale luksuskaup, mida ei osata ratsionaalselt hinnata. Välismaised uuringud3 aga näitavad, et kultuuriasutuste olemasolu ja rohkus tõstab linna elukeskkonna väärtust nii selle elanike kui ka investorite silmis. 2006. aasta kultuuritarbimise uuring (Saar Poll) kinnitab, et 82 protsenti vastanuist peab teatrit üheks olulisemaks eesti kultuuri osaks, seega peaks linn võtma teatrit kui võimalust, mitte kui kohustust. Kuigi masu langetas vahepealsetel aastatel teatrikülastuste arvu, on see 2010. aasta mitteametlikel andmetel taas 900 000 külastuse kanti, mis kinnitab, et teater on vaba aja veetmisel jätkuvalt oluline.         

Linna ja teatri omavahelistes suhetes on oluline mõista, et loomulikult ei saa linnavõim  teatrit survestada repertuaari valikul või nõuda pidevat linnaürituste läbiviimist. Nõukogude ajast sisse jäänud sallimatus tsensuuri kehtestavate ametnike vastu on aga soodustanud ka praegust olukorda, kus teatriinimesed istuvad justkui elevandiluust tornis ega otsi linlastega kontakti. Indrek Saar nimetab dialoogi elanikkonna ja teatri vahel tuleviku võtmeküsimuseks, sest ilma dialoogita on teater tihtipeale vaid formaalsus. Kui tahame, et teater  oleks sotsiaalselt sidus, tuleb inimestega otse suhelda. Eesti väiksust ja publiku hulka arvestades võiks teater teha ise esimese sammu selle suhte loomisel.     

Väikeste linnateatrite ehk Kuressaare ja  Võru teatri puhul on näha, et see samm on astutud: Võrus on tehtud võrukeelseid lavastusi („Võrumaa rituaalid vol 1” ja „Võrumaa rituaalid vol 2”), Kuressaares aga on esietendunud mitu mereteemalist ja saarel elamisega seotud näidendit („Rääkivad kivid”, „Vares”, „Igavene kapten”). Seega aitab teater tugevdada kohapealset identiteeti. Pealegi on mõlemad teatrid kasvanud linnateatriks tugevatest harrastustruppidest, mis tähendab, et dialoog oli  olemas juba enne linnateatri tekkimist, pigem võiski esimene tingida teise. Omaette nähtus on muidugi Tallinna Linnateater, mille puhul linnavõimu otsused tunduvad läbipaistmatud nii teatrile endale kui tihti ka linnakodanikele. Huvitav on siinkohal mitte üldsegi linnateatri staatuses Rakvere teater, kus sihtasutuse rajamise juures oli just linnavõim. Selle otsuse üks põhjusi peitus selles, et Rakvere teater ja kultuurimaja asuvad ühel kinnistul ning nende  jaotamine kahe haldaja vahel oleks jabur. Rakvere rahvakultuur on heal tasemel ning teater saab ka ise selle arengule kaasa aidates seeläbi areneda. Nüüd näeb lisaks etendustele teatri ruumides ka filme, toimuvad nii klassikalise, jazzi kui ka alternatiivmuusika kontserdid – seega kaasatakse eri huvidega ja eri vanuses ühiskonnagruppe. Hirm, et teater muutub seeläbi kuidagi kehvemaks või kaotab oma spetsiifika, on põhjendamatu. Vastupidi, sihtasutuse nõukogus, kus viiest liikmest kaks on Rakvere linnavõimu esindajad, pole riigi esindajatel nii lihtne läbi suruda otsuseid, mis pole ehk linna meelest teatri edaspidise arengu suhtes õigustatud.       

Teatrid haldusreformi eest 

Kaarel Tarand kutsus Eesti Etendusasutuste Liidu 20. sünnipäevale pühendatud konverentsi ettekandes üles asutada „hoopis liikumine „Teatrid haldusreformi eest”, sest selle käänulise tee otsast paistab siiski väheke valgust ka” 4. Raivo Põldmaa sõnul on selline teatritoetamise vorm, kus võrdselt osalevad kohalik omavalitsus ja riigivõim, ainuke võimalus teatrisüsteemi mingilgi määral säilitada. Ehk tuleks dialoogi alustada linnateatri mõiste defineerimisest kõigi oluliste instantside jaoks. Millistel tingimustel soovib teater hakata linnateatriks? Mida ootab teatrilt linn ja mida linnateatrilt  riik? Kutsume dialoogi alustama.       

1 Tartu Teatrilaborist loodi tegelikult küll SA Eesti Teatri Festival, mille korraldatava festivali „Draama” eelarves on Tartu panus siiski märkimisväärne.       

2 Soomes on see jaotatud järgmiselt: 40% toetab riik, 40% kohalik omavalitsus, 20% on teatri omatulu. Taanis on seni kehtinud süsteem, kus riik panustab samas suurusjärgus kohaliku omavalitsusega.       

3 Matti A. Holopainen, Avaliku sektori motiveerimine etenduskunstide toetamisel. – Sirp 14. I 2011.       

4 Kaarel Tarand, Kõverteid pidi valguse poole. – Sirp 14. I 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming