Linnapea – visionäär või korralik ametnik?

Margot Visnap

Viljandi ei oleks täna see, kui poleks olnud August Maramaad. ´„Linnapea”: August Maramaa – Andres Tabun. JAANUS LAAGRIKÜLL

Eesti vabariigi 90. aastapäeva toel on meie teatrilavadele jõudnud mitmeid  lavastusi, mida muidu poleks võib-olla sündinudki. Ka Viljandi linnavalitsus tellis Viljandi 725. aastapäeva puhul Toomas Suumanilt näidendi legendaarsest, seni suhteliselt vähetuntud poliitikust, omaaegsest Viljandi linnapeast August Maramaast (1881–1941), kes juhtis linna vaheaegadega 16 aastat. Tellimustöödel on omad plussid ja miinused. Kui poleks näidendit Maramaast tellitud, siis, eriti viljandlasest teatripublik teaks sootuks vähem oma linnast ja tema kunagisest linnapeast. Kuigi Heiki Raudla uurimus „August Maramaa aeg” (2004) on raamatulettidelt kadunud, võib oletada, et paljud viljandlased kohtusid Ugalas möödunud laupäeval esietendunud lavastust „Linnapea” vaadates oma kunagise linnapea Maramaaga esimest korda.

Laval rullub lahti lugu Tartumaalt pärit matemaatikaõpetajast, keda kannustas poliitikasse minema (Eesti Sotsiaaldemokraatiline Partei) soov Viljandi uuesti üles ehitada, ellu äratada. Ja paljud, tema toona pöörasedki visioonid ja unistused ka realiseerusid: Viljandi ei oleks täna see, kui poleks olnud Maramaad. Linna kerkis Karl Burmani projekti järgi ehitatud Eesti panga Viljandi osakonna hoone (1926-27), 1931. aastal ehitati põhjalikult ümber Viljandi raekoda, 1935. aastal valmis kesklinnas Esimene Viljandi Esinduslokaal ehk EVE.  Maramaa pani aluse linna haljastusele ja teedearendamisele, Uueveski basseinide rajamisele, rannahoonele Viljandi järve kaldal jne. Üks toona pööraseim idee siiski ei teostunud, Maramaa oli lihtsalt oma ajast ees: nimelt tahtis ta Viljandi lossimägedesse rajada turismimagneti – rahvuspargi koos miniloomaaiaga (vaimus ilmselt suurejoonelisem ettevõtmine kui praegune Rocca al Mare vabaõhumuuseum). Ja kõik ikka sel eesmärgil, et Viljandi linn Eesti ja Euroopa kaardil suvituslinnana turistidel märkamata ei jääks. Leidis märkamist ka: sise- ja välisturism hoogustus juba Maramaa ajal. Kahju, et nõukogude ajal Viljandi uniseks, pigem sissepoole elavaks linnaks mandus ja on alles viimastel kümnenditel (tänu folgifestivalile, kultuuriakadeemiale, pärimusmuusika keskusele jt) jälle ellu ärganud. 

Suuman püüab oma näidendis esile tuua vahest liiga palju, mida võiks ju pidada tellimustöö miinuseks – soov piduliku tähtpäeva märkimiseks võimalikult inforikas draamatekst vormida. Aga kes vähegi süveneb Maramaa elutöösse, milleks oli Viljandi linna arendamine, vaimustuks selle mehe visioonidest ja tegudest samamoodi kui Suuman. Võib-olla just selle vaimustuse tõttu (niisugust jõulist, intelligentset linnapead juba tänasest Eestist ei leia!) jättiski Suuman oma näidendis tagaplaanile dramaturgiareeglid ja pani paberile eepilise, ülevaatliku loo, mis kõnetaks korraga nii ajaloohuvilist kui ka tänase poliitika üle arutlevat vaatajat. Suumani paralleelid 20ndate-30ndate ja tänase politikaanluse vahel on ilmselged. Huvitav, kas praegused Viljandi linnavalitsejad need vihjed ikka välja nokkisid? 

Ent paradoksaalsel moel jääb just linnapea kuju näidendis verevaeseks, kuigi Maramaa ise vaevalt seda oli. Pigem ikka värvikas: näiteks muretseti kunagi Maramaa kehtestatud koerte maksustamise tulust Viljandi linnas Ugala teatrile klaver, tuliselt seisis Maramaa lennunduse arendamise eest jne.

Suumani eepilise müsteeriumi on Ugala suurele lavale toonud Andres Lepik. Ja suutnud (koos kunstnik Jaak Vausi ja muusikalise kujundaja Peeter Konovaloviga) näitemängu kohatist dramaturgilist verevaesust kompenseerida vaimuka rahva(mulgi)pärasusega, mängulise ja visuaalse režiiga. Võõritavad etteasted linnarahvalt ja laulud annavad Viljandi linna loole teise plaani: oma elu elav linn ja linnarahvas vastandub linnavõimule, leidmata ühist keelt, olgu linna eesotsas valgustatud visionäär või korralik ametnik.

Tänaste linnapeade rivis mõjuks August Maramaa (ehkki temagi oli käsist-jalust poliitiliste intriigidega seotud) võimeka linnapeana. Aga näidendis-lavastuses mõjub Maramaa Andres Tabuni kehastuses paraku sileda, halli poliitikuna. (Muuseas, esietenduse eel Ugala rõdul suitsu kiskunud Viljandi linnavõimu esindajad olid oma nn pingviiniülikondades äravahetamiseni sarnased laval kemplevate Viljandi linnavolikogu liikmetega.) Kas ei suutnud lavastaja näitlejale rolli luua või johtus Tabuni linnapea kehastamine siiski näidendi dramaturgilisest nõrkusest? Või tundus näitlejale, kes Maramaad juba varemgi linnaüritustel on kehastanud, et roll ongi juba valmis? Vähemalt esietendusel mõjusid linna eelmised linnapead Otto von Engelhardt (Peeter Jürgens) ja Gustav Talts (Arvi Mägi) nimitegelasest elusamana – Tabuni Maramaa jäigi paraku veel otsima Maramaa värvikat isiksust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming