Loobuge kõige jubedamast plakatiklišeest!

Margot Visnap

aavo ermel Osalesid festivalil „Draama 2007” arutelul, kus vaeti eesti teatri plakateid ja kavalehti kahel viimasel hooajal. Esmalt plakatitest – mis mõtteid tõi hetkeseis?

Tõnu Kaalep: Kolmandal „Draamal” samas žüriis olles pean kibedusega tunnistama, et olulist progressi või taseme tõusu polnud märgata. See on muidugi minu arvamus, aga ikka oli hulk viletsaid, arusaamatuid, arglikke plakateid, siis hulk keskmisel tasemel plakateid ja lõpuks ka väga häid, kuid üllatusi oli ka ses kategoorias vähe. Nii kardangi, et räägin sama juttu, mis alati. Aga miks peaks status quo’ga rahul olema?

 

Tõstatasite ju arutelu käigus isegi  üles teema: on’s tegu pelgalt kohustuse, turundusnipi või loominguga? Milline aspekt praeguste teatriplakatite puhul on enim esil? Mis peaks olema plakati eesmärk, kas informeerida, ahvatleda, esteetiliselt pilku püüda, huvi tekitada?

Kohustust on tunda, aga see võiks teatrile olla meeldiv kohustus! Nii nagu ka looming ja turundusnipp. Parem kui kaks viimast korraga. Teatriplakati kui žanri või traditsiooni väljasuremisest pole ju midagi kuulda…

Ja miks ma ei võiks tahta osta hiilgavat teatriplakatit, raamida ja kodu seinale riputada? Plakat on kunstiteos ja kogumisväärne oma parimais ilminguis. Need plakatid, mida tahaksin endale sealt näituselt, on olemas, aga neid on väga vähe.

 

Kuivõrd võib teatriplakati turule orienteeritus (kommertslik aspekt) lavastuse olemusest-sõnumist mööda vaadata, vaatajat eksitada? Või pole see sinu meelest probleem? Kui kaugele kommertshuviga plakatit tehes saab minna, kus on piir?

Turule orienteeritus on probleem halva või igava plakati puhul; ebapädeva turundusjuhi, odava „arvutigraafiku” või liiga ülbe ja graafilist disaini mitte tundva lavastusmeeskonna puhul (lavakujundaja võib, aga ei pruugi trükidisainist suurt jagada). Nende poolte vastuolu on kergelt paratamatu, kuid erineb teatriti. Kusjuures kaks koolkonda, s. o teatri firmastiili ülimuslikkuse tahtjad ja loomingulise kordumatuse plakatikujundusse vedajad, võistlevad eri kaalukategoorias. Enamasti on teised ebaühtlased ja ülikõikuva tasemega, üks õnnestumine 2–4 läbikukkumise kohta. Ja samas, Theatrum ja NO99 – mitte kõige populistlikumad teatrid ju? – on loonud just nimelt hästi töötavaid firmastiile. Plakat ei pruugi olla just ülivõimas müügiabinõu; kuid äratuntav stiil annab igatahes eeliseid.

Ja, palun, armsad inimesed, loobuge kõige jubedamast plakatiklišeest: lohakalt kokku fotošopitud näitlejate näod ebamäärasel, tihti uduselt pruunikal taustal, kaunistatud koleda, ajast ja arust kirjaga!

(Ja Ugala ajaloolise logo lõhkumise kuritöö verejäljed on ikka kellegi kätel…)

Seda, et staari nägu saab olla hea plakati osa, tõestas „Syrrealistide” plakat Mait Malmsteniga.

Ja ärge kartke päris disainereid! Igapäevases elus kommertslikumaid asju tootvad spetsialistid võivad olla rasked vestluspartnerid, kuid ma ei usu, et nad näiteks raha vähesuse tõttu keelduksid loominguliselt huvitavatest pakkumistest. Neil on raha niigi, nad tahaksid vahel ka midagi rohkem kunstitaolist teha…

 

Kavalehed – mis suunas liiguvad? Kas sinu meelest domineerib viimasel ajal nn informeeriv (minimalistlikult kuidagi ära tehtud) stiil või kavaleht kui sisuline abimaterjal-lisalugemine vaatajale? Millist suunda ise eelistad?

Mulle meeldivad mahukad ja huvitavat lugemist pakkuvad kavad, kuigi arutelul väitis näiteks Andres Keil, et ta ei vaata kava iial. Minu arust viga, näiteks Mati Undi kavad olid omaette projektid.

Üldiselt on kavadega seis isegi parem kui plakatitega, nõrgemad plakatikujundused võivad kavakaane A5 formaati vähendatult täitsa talutavad olla. Muusikalikavad olid muidugi grandioossed, klišeelikud, kallid ja kergelt labased.

 

Millist žürii valitud parima kavalehe nominenti tahaksid kommenteerida, esile tõsta?

Kui Vanemuine oleks palganud  lavastuse „Beautiful Bodies’” plakatit ja kava tegema mõne elukutselise naisteajakirja kujundaja Ajakirjade Kirjastusest või Cosmopolitanist näiteks, oleks tagajärg olnud veel võimsam. Aga niigi näitab see komplekt orienteerumist erinevates disainikeeltes, ja seda polegi vähe. Ja Rakvere teatri „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale” ümbrikku pakitud kava on kontseptuaalne kunstiteos – lihtne, kuid puudutab.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming