Loomingulise enesekindluse aasta

Madis Kolk: „Uuslavastuste arvu kasv teatris tähendab pigem seda, et jäämägi paisub ja selle võrra tõuseb ka tema tipp kõrgemale.“

TAMBET KAUGEMA

Ei saa öelda, et lõppeval teatriaastal oli mingeid põrutavaid üksiksündmusi, mis tõuseksid esile, kuid üldpilt oli tugev, lausjanditamist meenub vähe, kinnitab teatrikriitik ja ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk, kes kuulub praegu ka teatri aastaauhindade sõnalavastuste žürii koosseisu.

Kui mõelda tagasi neile sadadele tundidele, mida oled tänavu teatrisaalide hämaruses veetnud, siis kuidas tundub, oli see teatriaasta hea, keskpärane või pigem kehvake?

Madis Kolk: „Tänavu joonistusid teatris välja mõned teemad ja märksõnad, mis viitavad soovile ühiskonnas toimuvat aktiivselt mõtestada.“

Madis Kolk: „Tänavu joonistusid teatris välja mõned teemad ja märksõnad, mis viitavad soovile ühiskonnas toimuvat aktiivselt mõtestada.“

Teet Malsroos

Madis Kolk: Ma ei tea, millega see ükskord lõpeb või kas üldse lõpeb ning mis saab mõne aasta pärast, aga kvantiteet kasvab teatris tohutu kiirusega. Uuslavastusi esietendus tänavu jälle rohkem, kui oli neid eelmisel aastal. Kerkib küsimus, kes jõuab kõik selle ära vaadata. Sellise rohkusega on seotud oht, et tehakse palju ühesugust teatrit ja üritatakse publikule meeldida. Siiski paistab, et selline mentaliteet – vaatame, mida publik tahab, ja müüme neile siis midagi sellist maha – on jäänud tagaplaanile. Pigem tähendab uuslavastuste arvu kasv siiski seda, et jäämägi paisub ja selle võrra tõuseb ka tema tipp kõrgemale.

Ei saa öelda, et lõppeval teatriaastal oli mingeid põrutavaid üksiksündmusi, mis tõuseksid esile, kuid üldpilt oli tugev, lausjanditamist meenub vähe. Isegi joonistuvad välja mõned temaatilised mustrid, viidates sellele, et lavastusi tehakse kontseptuaalselt. Samuti nägi tänavu palju tugevaid näitlejatöid. Nii et pigem ikkagi hea teatriaasta.

Milline teater või trupp tõuseb oma tegudega lõppevast aastast esile?

Ei saa öelda, et oli otseselt kellegi aasta, nagu varem on olnud näiteks Nüganeni või Petersoni aastaid, aga kuidas ka ei tahaks vahelduse mõttes tõsta esile kedagi teist, ikka jääb pihku NO99. Kusjuures minu meelest mitte niivõrd „Savisaare“ ja „Kõntsaga“, mis kahtlemata on suurvormid, esteetiliselt ja ka sotsiaalselt olulised lavastused (isegi, kui need mind väga teravalt ei kõneta ega puuduta), vaid hoopis väikevormidega „Kodumaa karjed“ ja „Fantastika“. Kõik need neli kokku annavadki vastuseks: teater NO99.

Kas nimetaksid kolm kõige köitvamat lavastust, mida juhtusid tänavu nägema? Eelmisest vastusest võib järeldada, et mõni neist on teatrilt NO99.

Jah, nimetatute hulgast tõstan tõesti esile NO99 „Kodumaa karjed“. „Savisaar“ ja „Kõnts“ on küll tugevad ja huvitavad lavastused, rohkem ehk isegi esteetiliselt kui sotsiaalselt ja sisuliselt kontseptsioonilt, kuid minu meelest on nad pisut liiga mustvalged, sugereerivad publikule üht kindlat sõnumit. Võime teha küll näo, et „Savisaares“ räägitakse laiemalt võimust, ent see on ikkagi teatava intellektuaalse üleolekuga loodud lavastus. Võimas ja juba tekstist alates hästi teostatud, rääkimata Marika Vaariku väga mõjusast osatäitmisest, kuid siiski jäi tulemus pisut üheplaaniliseks.

Seevastu „Kodumaa karjed“, mille tekst on ju tegelikult puhas publitsistika, vanadest ajalehtedest võetud, omandas ometigi palju poeetilisema mõõtme. Pluss Jaak Printsi näitlejameisterlikkus, üldse esitus. See oli võimas poeetiline rännak läbi iseseisvuse taastanud Eesti ajaloo, mis tõesti meenutas olnut, aitas mõtestada olevikku ja mõtelda tulevikule. Naer, mida kutsusid esile kahekümne aasta tagused ajalehepealkirjad, polnud üleolev ega parastav, vaid ennemini valgustav naer.

Teise lavastusena on põhjust tõsta esile Theatrumi ja Lembit Petersoni „„Delhi“ tantsu“, mis on hoopis teise kandi pealt poeetiline lavastus. Üheskoos Helena Tulve loodud iseväärtusliku muusikalise kujundusega tõi see lavastus armastuse ja surma teemasse vajaliku karguse. Ikka kiputakse neist teemadest rääkides tundma valehäbi, kardetakse minna liiga sentimentaalseks, kuid „„Delhi“ tantsus“ on läinud korda muuta armastuse ja surma metafüüsika tõepoolest mitmeplaaniliseks ja -mõõtmeliseks. See ei ole lihtsalt hingestatud läbielamine, vaid tõesti puudutatakse mingisugust uut mõõdet.

Kolmas minu arvates märkimisväärne lavastus oli Üksnurme küla reheküünis suvel etendatud „Grace ja Glorie“, lavastajaks Vilja Nyholm-Palm, osades Ülle Kaljuste ja Hilje Murel. Väga liigutav ja südamlik, kuid laadilt pigem traditsiooniline lugu, mille tõstavad esile ennekõike suurepärased näitlejatööd. Seda näidendit oleks olnud võimalik lavastada täiesti mööda teksti liikudes, lugu ja suhted on selleks üpris selged, Kaljuste ja Murel lõid aga tugeva teise plaani ning kinnitasid usku psühholoogilise teatri elujõusse.

Kas 2015. aasta teatrielust saab tuua esile mingeid suundumusi ja protsesse?

Tänavu joonistusid välja mõned teemad ja märksõnad, mis viitavad soovile ühiskonnas toimuvat aktiivselt mõtestada. Eesti teatrile ei ole omane teravas poliitilises võtmes ühiskonnateemade käsitlemine, küll aga tehakse seda sügavamaid allhoovusi pidi. Oleks vulgaarne seostada seda näiteks pagulasteemaga, kuid liikumine ja rändamine, parema tuleviku ja teistsuguse reaalsuse otsimine kumas teatris käsitletust läbi küll, kusjuures ma ei pea silmas üksnes kahte suvist „Ekke Moori“.

Võimalik, et juba teatriajalooliselt on see iseloomulik segastele aegadele, nagu meil parajasti käsil, et otsitakse tasakaalupunkti reaalsuse ja illusiooni vahel. Postmodernismi kontekstis on küll kombeks arvata, et mõisted „reaalsus“ ja „illusioon“ on kaotanud tähenduse, kuid siiski püütakse teatris suhestuda reaalsusega ja tõmmata ennast korraks kahe jalaga maa peale, et saada aru, kus me praegu oleme, ning suunata siis oma pilk silmapiiri taha mõistmaks, kuhu peaksime edasi liikuma.

Silma hakkab seegi, et kui pikka aega valitses Eesti teatris mingi kõhklus, ei läinud avangard oma radikaalsuses lõpuni ega saanud ehmatuskrambist üle ka traditsioonilisema teatrikeelega tegijad, siis nüüd on teater laiali paljude võimalike suundade vahel. Varem tundus, et ollakse heitunud, vaadatakse, kust tuul puhub ja püütakse mitte eksida, mis omakorda sünnitas päris palju ühesuguseid lavastusi ja halli keskpärasust, nüüd aga on teatreid palju ja kõik tegelevad jõudu mööda otsingutega. Igaüks võib ja julgeb teha, mida ise tahab. Üldine loominguline enesekindlus on esil. Selle taustal on saanud taas tugevamalt jalad alla ka psühholoogilise teatri suund.

Kas ja kuidas väljendusid need nähtused teatrite repertuaarivalikus?

Ühiskonnas aktuaalseid teemasid – näiteks võõrateemat – puudutatakse küll, aga ei saa öelda, et tegemist oleks süvakäsitlustega. Näidetena sobib nimetada Rakvere teatri ja Jaanus Rohumaa lavastust „Maailma parim küla“ ning R.A.A.A.Mi ja Sergei Potapovi „Libahunti“.

Võimalik, et see on juhus, kuid tundub, et sel aastal oli naine laval eredamas rambivalguses kui tavaliselt. Oli tugev naiste aasta, näha sai palju võimsaid naisrolle. Sümboolne, et aastale pani punkti Vaba Lava küllaltki manifesteeriv lavastus „sugu: N“, ent seda rõõmustavam, et naistele väärika positsiooni andmisest ei räägitud üksnes selles lavastuses, vaid mitmel pool mujalgi.

Samuti olen seda meelt, et teatri ülesanne pole järgida nii täpselt ühiskondlikku progressijoont või püüda panna lavale Ahto Lobjaka iga mõttetera, pigem tuleks käsitleda seda, mis juhtub inimestega praegusel murrangulisel ajal ja kuidas nad katki lähevad – eriti nõrgemad ja kaitsetumad. Statistikast paistab kätte, et Eestis on viimasel ajal hüppeliselt kasvanud erivajadustega laste hulk. Seega pole vist kokkusattumus, et tänavu jõudis meil lavale kaks autismiteemalist lavastust: Nukuteatri ja Sander Puki „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ ning Viljandi Ugala ja Tanel Ingi „Amalia“.

Harilikult on Eesti teatrite repertuaar tugevalt kaldu angloameerika näitekirjanduse poole, kuid lõppev aasta tõi ka sellesse pilti huvitavaid kõrvalepõikeid: Eesti Draamateatris pani Juhan Ulfsak lavale prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi „Kaardi ja territooriumi“, Tallinna Linnateatris aga lavastas Diana Leesalu portugali autori Tiago Rodri­guese näidendi „Kurbus ja rõõm kalekirjakute elus“. Loodetavasti jätkub lavastajatel ja dramaturgidel julgust valida ka edaspidi vahel lavatekste väljastpoolt angloameerika kultuuriruumi.

Kas suurte repertuaariteatrite ja väiketeatrite proportsioon Eesti teatripildis muutus kuidagi?

Selge see, et rahaliselt on väiketeatrid suurte repertuaariteatritega võrreldes kehvemas seisus. Mõne väiketeatri puhul tundub see küllap arengut pärssiv ja ülekohtune, aga tuleb ka mõista, et pole võimalik anda kohe igaühele raha, kes tuleb ja teatab, et tahab nüüd teatrit teha. Alles ju sõeluti suure skandaaliga välja viis kirjanikku, kes hakkavad riigilt palka saama, ja kohe juhtub sama ka viie kunstnikuga. Teiste kunstiliikidega võrreldes on teatris rahaline olukord enam-vähem normaalne. Ehkki väiketeatreid tuleb üha juurde, ei ole vähemalt viimase aasta põhjal näha ebameeldivalt esileküündivaid kommertskaalutlusi. Kes on trupi asutanud, sellel on olnud enamasti ka midagi öelda ning nad on leidnud endale koostööpartnerid ja etendusruumid. Eks väikese teatri suureks ja parema rahastamise peale saamine on ikka nullist alustamine: ka VAT-teater, Von Krahli teater ja Theatrum on sealt peale hakanud.

Varasemate aastate päris raevukad vaidlused, et repertuaariteatrite säilitamine ja rahastamine on tühipaljas nõukogudeaegse süsteemi püstihoidmine ning helge tulevik on projektiteatrite päralt, või vastupidi, projektid ja vabakutselised teenivad kurja, ei ole nüüd enam aktuaalsed. Aeg on näidanud, et praegune hübriidvorm, kui mõlemad teatrisuunad tegutsevad edukalt ja aeg-ajalt liigub osa tegijaid ühest süsteemist teise, hoiab kõike kenasti tasakaalus.

Seetõttu pean oluliseks Vaba Lava avamist peaaegu poolteist aastat tagasi: on suudetud saada kultuurirahva tõmbekeskuseks ja ühtlasi pakutakse erisugustele loojatele esinemisvõimalusi. Rahustuseks kriitikuile, kes esimese hooaja põhjal arvavad, et Vaba Lava pole ennast õigustanud, võin öelda kahte asja. Esiteks: Vaba Lava ongi paik, kus teatritegijail on suurem võimalus keskenduda oma sõnumile ning vähem mõelda, kuidas kellegi silmis oma tegevust õigustada. Ja teiseks: kui selline institutsioon kord juba loodi, siis tuleks anda sellele vähemalt kuus-seitse aastat aega ning alles siis on selgelt näha, kas see keskus on rikastanud siinset teatripilti või vastupidi, solkinud turgu. Alles siis saab rääkida, kas on tegemist väärt vahealaga repertuaariteatrite ja vabakutseliste vahel, kaitsva katusega nende kohal või hoopis kasutu segajaga. Teater on küllalt aeglaselt muutuv meedium, siin ei saa otsustada ühe aasta lõikes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming