Lõppematu uvertüür. Linnukiljatusega

„Somnambuuli“ lavastusele on iseloomulik katkematu aeglustatus, kordumatu unerütm, mille kulgu ei saa ega tohigi kiirendada.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „Somnambuul“, autorid Madis Kõiv ja Sulev Keedus, lavastaja Sulev Keedus, kunstnik Vadim Fomitšev, kostüümikunstnik Anna-Liisa Liiskmaa, helikujundaja Tarmo Kesküll. Mängivad Anneli Rahkema, Toomas Suuman, Margus Grosnõi ja Imre Õunapuu. Esietendus 7. X väikeses saalis.

Hakkasin meelde tuletama, millal vaatasin viimati ööund, mida oleksin hommikul mäletanud ja tahtnud üleski tähendada. See võis olla lõikuskuul. Ju siis näen tänavu sügisel oma unesid teatrisaalis, vaatan, silmad pärani lahti.

Unenäomängude ja kummastatud seisundilavastuste osakaal teatrites on saanud märkimisväärseks. Arvan selletaoliste hulka Ugalas äsja esietendunud „Soo“, Eesti Draamateatri „Mäed“, Tallinna Linnateatri „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“. Ka varasemast leiab teatrite mängukavas lavastusi, mida on vähem või rohkem loogiline liigitada unelise fantasmagooria kilda: Tallinna Linnateatri „Sügise unenägu“ ja „Tagasitulek isa juurde“, Eesti Draamateatri „Onu Aare“, Vene teatri „Vaenlane“, Ugala „Ema oli õunapuu“, Endla „Öös on asju“, Rakvere teatri „Kuhu küll kõik lilled jäid?“, Variuse „Mojens!“, Theatrumi „Popi ja Huhuu“ ja „Kaks ema“ ning VAT-teatri „Taevast sajab kõikse aeg kive“. Loetelu annaks pikendada, sellega on lihtne liiale minna, sest eks unenäitamine ja -vaatamine olegi teatri pärisosa. Mõnes mõttes tendeerib uneks iga endast lugupidav teatrilavastus, olme- ja salongikomöödiad vahest välja arvatud, kuigi needki võivad vahel mõjuda jabura unena.

Ent ükski eelmainitud teatriunenägu ei ole nõnda totaalne, sedavõrd läbiva, väljapeetud intensiivsusega kui Rakvere teatri uuslavastus, Sulev Keeduse „Somnambuul“. Filmirežissööri debüüt teatrilavastajana on kantud maksimalismist nagu Keeduse filmidki. Kui 2003. aasta mängufilm „Somnambuul“ kestis veidi üle kahe tunni, siis kolmevaatuseline lavastus kestab ligi neli tundi, koos vaheaegadega. Teatriõhtu pikkus võib mõistagi hirmutada. „Somnambuuli“ jälgimine ei ole kerge ega lahe tegevus, küll aga kummaliselt kütkestav. Tõtlikust pealiskaudsusest tüdijatel on kuhjaga põhjust Rakverre süüvima siirduda.

Ma ei tea, kui palju on Keedus näinud Rakvere teatri lavastusi, aga vähemalt kahe varasema teatrisündmusega on „Somnambuulil“ tuntav vaimusugulus, kohtab lausa ilmsi kombatavaid tsitaate. Polegi tähtis, on see teadlik või vaistlik, seos lähtub eelkõige kahe näitleja rolli­sleppidest.

Alguses on hämarus. Ja vaikus. Siis hakkab kõlama kontratenori mõõtu häälel ette kantav Kuldar Singi laul Juhan Liiva sõnadele. Jaa-jaa, austet emakeeletoimetajad, siinkohal ikka Liiv-Liiva, vähemalt seniks, kuniks meil on au viibida Toomas Suumani koduteatris! Esmalt kõlab „Lauliku talveüksildus“: „Lumi tuiskab, mina laulan …“. Ja mu süda võpatab äratundmises: kas tõesti olen sisenenud jälle luulelavastusse „Johannese passioon“ (mänguaeg 2005–2010), kus Suuman luges sedasama Liiva luuletust kohe alguses? Kas olen pääsenud kaotsiläinud koju? Mu valmisolek und vaadata on virgunud. Jääbki lõpuni virgeks, ka vahepealsed isikliku väsimuse viivud sobitan lavasomnambuuliga tänumeeles kokku.

Selgub, et laulab sõdur Ivanes. Teadagi on Imre Õunapuu musikaalne ja laulev näitleja, aga kuskohast on ta siinses unes leidnud niisuguse hääle?! Nõnda ei laulda ometi ilmsi, kui, siis äärmisel juhul ooperis. Laulvaisse luulesõnusse pikib sõdur linnukiljeid. Hiljem selgub, et too sõdur on tumm, veel hiljem on tema surnud, kui ikka on … Aga laul, üks helin, jääb kuulmeisse kumisema. Ja eks ole ometi tõik, et kõik, mida teatrisaalis vaatame, on majakavahi tütre Eetla Ambroseni unenägu? Ergo: passioonid haihtuvad, jääb vaid tumma sõduri hingelinnulaul.

Teine, isegi jõulisem teatrimäluseos, tekib Andres Noormetsa lavastusega „Tuulte pöörises“ (2010). Ka seal mängisid Anneli Rahkema ja Toomas Suuman tütart ja isa. Rahkema mõlema tütrerolli finaal, Leena ja Eetla päralejõudmine ja äralend, oli ja on lavastatud tavatult ja sugestiivselt.

Nende näidetega ei soovi ma kahandada Keeduse lavastuse ainukordsuse väge. Tahan hoopis osutada, kuis repertuaariteatril on oma kestmise vägi, kuis väärt lavastused ja näitlejate olulised rollid elavad vaataja mälus edasi, liituvad üheks kestvaks teekonnaks. Alateadvus loob ja koob aga seoseid ka teiste eesti näitemängude tekstidega, eriti kummitavad Jaan Kruusvalli „Hääled“, Eetla teatrinägemused, Ibsenist Wagnerini, toovad aga meelde Jaan Unduski „Good­bye, Vienna“.

„Somnambuuli“ lavastusele on iseloomulik katkematu aeglustatus, kordumatu unerütm, mille kulgu ei saa ega tohigi kiirendada. Oleme saarel, tuletornis, liiatigi saatuslikul aastal 1944, kutsutud vaatama und, mida niikuinii mäletame, kes kunas, kes kuidas. Teatrilavastus peakski ideaalis olema oma isikupärase, sõltumatu ajamõõtmega universum, ajatuse saar, unenägija päriskodu. See ei tähenda kaugenemist nn reaalajast, vaid üürikese inimelu tõstmist igaviku tasandile.

Vadim Fomitševi kujundus on meisterlik ja stiilipuhas. Väikese saali sügavusmõõde pääseb mõjule, majakast viib pikk must äratee kuhugi kaugele, musta seina tahagi. Kõrgusse pürgimas võrgunööridega seinad, nöörmustrid ning tühjus nende vahel mõjuvad nagu vitraažid, kus pole ei klaasi ega värve. Mäng laieneb üles, tornikorrusele, kuhu samuti sugeneb nii linde kui ka inimesi. Valgused ja varjud, hämarus ja heledus on tundlikult läbi komponeeritud.

Keeduse lavastus on terviklikult sugestiivne. Kuidas lavastaja on selle saavutanud, pole õnneks sõnastatav.

Asjad on laval vägagi päris: on pliit ja veepang, linnutopised ja kõikjal lendlevad valged linnusuled, on kaal ja kruubi-tangukotid, linnumuna ja teetass ja suhkrutoos, kapp ja kast, säng ja püss, mannergud ja orkestripillid, raadioaparaat oma valgusesilma, kuuldavate ja kuulmatuks jäävate helidega. Tarmo Keskülli vaikust austav helikujundus nõuab erksat kõrva. Sel asisel ja unelisel laval aina askeldatakse, aetakse omi asju, omas tempos, ruttamata, põhjalikult, keskendudes, otsekui oleks tühiseimgi toiming ilmatu tähtis, seejuures üdini loomulik. Pidevalt tehakse ja toimetatakse midagi, aga mitte ükski tegevus ega toimetamine ei mõju olustikulisena, milligrammigi ei hälbita unetunnetusest, ka näilikult kõikse argisemal viivul.

Näitlejate kvartett hoiab seda iseäralist õhustikku, rahu ja ärevuse tasakaalu, hoolikalt ja veendunult. Kolm meest on mänguliselt ülimalt napid, jätavad naisele tema kujutlusruumi, ta ettearvamatud lennutrajektoorid.

Toomas Suuman – Eetla isa Gott­frid Ambrosen, vana tuletornivaht, linnuvaatleja ja -rõngastaja, on tasane, vähese jutuga mees. Isa hoolib tütrest, aga sulgub endasse, ei oska ega saagi asendada saladuslikult kaotsi läinud ema, kellest Eetla fantaseerib ohtralt mälupilte. Suumanile sobib Madis Kõivu mõtlemis- ja ütlemislaad, kõik need „kunas?“-küsimused on temal endastmõistetavad, kodused. Seejuures näeme siin täiesti teistmoodi, vahenditut Kõivu vahendamist, võrreldes Suumani intellektuaalirolliga lavastuses „Sina maga, mina pesen nõud“.

Margus Grosnõi naistearst Kasper Juhanseni osas on samuti omapäraselt vagane mees, kõnetoon tume ja rahustav. Mõtlikult ja nagu muuseas poetub just tema huulilt võtmesõna „somnambuul“, mis kõlab kui diagnoos – kas Eetlale või Kasperile endale või kogu ajale ja ajatusele, lõppematule sõjale väljas ja veel lõppematumale sõjale hinges? Kasper on tingimata hää arst, ta ju peaaegu ei vaata Eetla poolegi, aga näeb naisest läbi nagu röntgeniaparaadiga.

Imre Õunapuu tumm Ivanes oli juba kõne all, tema linnukiljatusist saavad tumma abitud ja paluvad suumaigutused.

Anneli Rahkemale jällegi sobib imelik irratsionaalsus, äraseletamatu loomulik-loomalik naiselikkus – Eetla pruugib sõna „emane“, ses kuuldub trotsi ja hirmu, loodusele alistumist ja ürgkiimalisust. Normaalsuse ja hulluse piir Eetlas on sama suhteline kui linnutopise tarduv lõplikkus ja linnusulgede õrn lendlevus, sama prognoosimatu kui ta kuulutamised, et tema olla neitsi või vägistatu või viimaks rase. Kus on tõde, kes teab – on sel unemõõtkavas mingit tähtsust? Eetla vahetab vahetpidamata riideid (kostüümikunstnik Anna-Liisa Liiskmaa hoiab unekargust): sikutab ühtelugu sukki jalga ja koorib jälle jalast ära, vahetab ka pesuhilpe ja seelikuid, kingi ja saapaid ja pealisvammuseid. Mitte kordagi ei tundunud tema jändamine riietega erootiline, vähemasti mitte naisvaataja pilgule. Ema punased sukad muutsid tütre jalad linnujalgadeks, ka punased jaapani moodi pulgad Eetla soengus, võib-olla pliiatsid, meenutasid linnult ära kistud peenikesi punakaid jalarootse. Eetla paljad jalad on ilmekad, lapselikud, kaitsetud. Eetla voogavates juustes vallandub tema naise­vägi.

Nüüd võiks kirja panna arutlusi, kuis ema kaotsiminek näikse olevat hüljatud tütre meelemõistuse segi ajanud ning kuis Kõivule omane aastaarvu paine teeb kodu, kodusaare kaotamise hirmu meeletumaks veel … Oo jaa, kõikvõimalikud feminiin- ja militaar- ja mine tea mis diskursused veel on võimalikud, ent unevaataja hing saab ilma hakkama, kuna vaimuhaiguse ahast patoloogiat uni lihtsalt ei mahuta. Kui, siis sobib ehk vaid salakõlaline sõna „kuutõbisus“.

„Somnambuuli“ kavalehe on Sulev Keedus ja Triinu Sikk hoole ja armastusega koostanud ning Jane Kaas kaunilt teostanud. Kava on vees ligunenud, merest leitud ja päästetud jooneline vihik, täidetud koolilapseliku käekirjaga tähelepanekutega: sääl on majakas ja morse ja ilmavaatlus ja linnud, on Kuldar Sink ja Juhan Liiv ja Madis Kõiv, on ruumi midagi tähtsat või tühist juurde, üles kirjutada. Ja kolm valget linnusulge selle kava vahel, oma inglipehmuse ja lendutõusuigatsusega. Neid sulgi mitte kaotada tähendab uni alles hoida. Või vastupidi: suled alles hoida tähendab uni ära kaotada?

Keeduse lavakeel on pildiline, atmosfääri loob ta, lisaks unepinevuse pidevusele, paari ootamatu kujundiga. Soovitan jätta alljärgneva lugemata neil, kes lähevad teatrisse üllatuselamust kogema. Loetagu päälegi pärast oma silmaga unevaatamist, aga kirjutamata jätta ei suuda, ei saa ega tohigi. Tõelisimad teatriuned vajavad jäädvustamist, ihkavad üleskirjutamist – just nimelt üles kirjutamist! – sama tungivalt kui elu olulisimad pärisunedki. Olulisus selgub küll hiljem, aga teatris ja unes kehtib jäägitu olevikuusaldus.

„Somnambuuli“ teise vaatuse lõpp. Asutatakse taas kord ärateele, kohvritega, paadiga põgenema. Järsku valgub valgus lavalt saali, terav valgusevihk langeb Rakvere teatri väikest saali läbistavale trepile, too trepp suundub üles, kahel pool publiku tooliread. Võpatama panev äratundmine: meie, publik, olemegi merepind. Veel mõni valgustatud viiv, siis saab merepinnatundest merepõhjatunne.

Ja lavastuse finaal. See algas juba päris alguses, kui Gottfrid tassis koju orkestripille, proovis ja kuulatles vasktaldrikute gongikõla. Lõpuks on Eetla kui suur valge lind heitnud puhkama, lebama maa ja taeva vahel õõtsuvasse paati, paadipõhi lenduvate linnusulgedega vooderdatud. Kolm meest kogunevad väikeseks orkestriks, löök- ja puhk- ja klahvpilliga matuse(?)pundiks, Eetlale lendutõusu saateks pillisid mängima. Aga muusika kostub hoopis kusagilt mujalt, mitte nende meeste pillidest. Nõndamoodi uni otsa saabki, nooremad mehed aitavad Anneli Rahkema Eetla kiikuvast paadist horisontaalsele lavapõrandale tagasi – üsnagi analoogiliselt sellega, kuis aidati „Tuulte pöörises“ Leenal välja astuda põranda külge kruvitud suurtest saabastest.

Valged suleebemed Rahkema kohevil juuksepahmakas ei lase une lõppemist uskuma jääda. Uvertüür, too võõra kõlaga sõna, mis Eetla kuulmetes üürgas ja „Somnambuuli“ finaalis pigem helget uneteadvust hällitas, kui äratada katsus, tähendab ju avamängu, mitte lõpumängu.

Ükski sõda ei lõpe oma lõpuga, teavad sõjas olnud, teavad mitteolnudki. Ükski tõeline teatriuni ei saa otsa aplausiga, teavad vaid seda konkreetset und avasilmi vaadanud, kes pikal koduteel uvertüüri ikka jälle otsast peale vilistada katsuvad.

„Kas saan terakese siit, viit, viit!“ (Juhan Liiv, „Taline külaline“).