Lotte reisib pöördlaval

Elika Kiilo

Näitlejad naudivad oma osasid ning mängivad südamest.  

 

Lotte isa uurib pikksilmaga, mis Lottele ja Avele nii nalja teeb. alan proosa

 

Andrus Kivirähk, “Lotte reis lõunamaale”. Lavastaja Janek Joost, lavastaja-koreograaf Janek Savolainen, kunstnikud Marion Undusk ja Sirly Oder. Osatäitjad Marika Barabanštšikova, Alina Karmazina, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Karin Tammaru, Andres Mähar, Tanel Jonas, Merle Jääger. Esietendus 21. XI Vanemuise suures majas.

 

Lotte, tema perekond ja sõbrad peaksid olema vististi tuttavad eelkõige lastele, aga ka kõigile teistele eesti joonisfilmi sõpradele. Lühidalt on lugu nii: väike linnupoeg Pipo (Alina Karmazina) on teistest lõunamaale lendavatest lindudest maha jäänud ning koeratüdruk Lotte (Marika Barabanštšikova), tema isa Oskar (Riho Kütsar) ning rännukoer Klaus (Aivar Tommingas) otsustavad õnnetusse olukorda sattunud Pipo ise lõunamaale toimetada Lotte leidurist isa ehitatud lennumasinaga. Teekonnal kohtutakse ürgjänestega, jääkaruga, väikeste siniste elevantidega ning teistega. Publik saab koos reisiseltskonnaga teadmisi maade ja sealsete inimeste/loomade kohta. Ja eelkõige just inimeste kohta, sest loomaidentiteedile vaatamata on tegemist vägagi inimlike olenditega.

 

Värviline lavastus

 

Olgugi et lavastus põhineb Heiki Ernitsa ja Janno Põldma samanimelisel filmil, on tegemist toreda lastetükiga, mis õigustab end igati ning mida ei tohiks ära põlata ka ükski täiskasvanu. Lavastust näidatakse Vanemuise suures majas ja tähelepanuväärne on asjaolu, et publikut ei juhatata mitte saali, vaid otse lava keskele, pöördlavale, mille ümber on  Marion Undusk ja Sirly Oder loonud leidlikke ja üllatavaid lahendusi pakkuva tingliku lavakujunduse, mis jätab näitlejatele piisavalt mänguruumi ning laseb hea tahte korral noore vaataja fantaasial vabalt lennata. Kujundust toetab palju kasutatud, kuid siiski hea ideena mõeldud videoinstallatsioon, mis kahjuks mõjule ei pääsenud, kadudes lihtsalt liig tugeva valguse käes ära. Samas aga ei kaotanud lavakujundus ka midagi olulist, jäädes siiski piisavalt atraktiivseks. Rohkem elevust tõi publikule lavaga keerlemine, mis tekitas kerge lennutunde. See tundus noorele publikule kõige rohkem meeldivat.

Kuna tegelased on siiski loomad, siis on positiivne, et laval pole näha massiivseid loomakostüüme, vaid viited pisidetailidena. Näiteks koertel ja jänestel on peas pikkade “kõrvadega” mütsid ja lindudel kollased päikesesirmid. Selline tinglikkus laseb vaatajal ise otsustada, kas ta jälgib loomade, lindude või inimeste seiklusi.

Lavastajana debüteeriv Janek Joost on öelnud, et tahtis lavastusse palju mängulisust panna. Siinkirjutaja meelest on see tal õnnestunud nii lavastuse kui ka näitlejate osas.  Lastelavastustes sagedast ninnunännutamist eriti ei kohanud, oma vaatajatesse, kelleks suuremas osas siiski olid ja ilmselt on ka edaspidi lapsed, suhtutakse täiskasvanulikult.

Näitlejad tunduvad nautivat oma osasid ning mängivad südamest ning ühtse ansamblina. Kõiki tegelasi ühendab sõbralikkus ja abivalmidus, mis loodetavasti kandub saaligi. Kõige meeldejäävam tegelane, Karin Tammaru mängitud doktor Ave jääb mällu oma veidra oleku, kõnnaku ja rääkimisviisiga, mis tekitasid saalis mõnusa naerukihina. Samamoodi koloriitsed tegelased on mägironijad Karl (Andres Mähar) ja Friedrich (Tanel Jonas), kelle koomiline dialoog paneb turtsatama tõsisemadki lapsevanemad. Marika Barabanštšikova sobib Lotte rolli, ta mängib oma osa suure siiruse ja vastutustundega. Samamoodi teevad seda ka Alina Karmazina, Aivar Tommingas ja Riho Kütsar. Merle Jäägeri Kõikide Lindude Vanaema paneb punkti kogu loole oma hooliva esitusega. Suuri ja keerulisi karakterrolle ei leia (ega lastelavastustes nende poole eriti pürgitagi), kuid see-eest näeb palju väikesi ja oskuslikke osalahendusi.

Lastelavastuse üks olulisi aspekte on minu meelest intensiivne liikumine, et laste tähelepanu ei hajuks sõnadetulva all liiga kiiresti. Lapsed on ju rahutud ja et nende täit tähelepanu endale saada, oleks vaja liikumist, mis selles lavastuses on Janek Savolaineni poolt hästi organiseeritud. Hea koreograafia ja üleüldine liikumisjoonis annavad laste silmadele piisavalt jälgimisrõõmu, mis omakorda ei lase mõne pikema stseeni puhul igavusel tekkida. Lavastuse muusikaline osa jääb aga nõrgemapoolseks ega pääse mõjule. Visuaalsed väljendusvahendid on lavastuses märkimisväärselt meelejäävamad, kuigi ei domineeri otseselt verbaalsete üle. Tekstis on rõhk asetatud mõningasele õpetuslikkusele, kuid puudub otsene moraliseerimine, mis lastetükkides ometi nii sagedane, et mitte öelda peamine tundub olevat. Mõnele nõrgemale aspektile vaatamata on tegemist õnnestunud lastelavastusega (ka täiskasvanutele!).