Lugu ühest märkamatust elust

Maris Balbat

Alvis Hermanist köidavad tavalised inimesed ja nende lood. Tatjana Tolstaja, „Sonja”, lavastaja Alvis Hermanis, kunstnik Kristīne Jurjāne, muusikaline kujundaja Andris Jarāns, valguskujundaja Krišjānis Strazdits. Mängivad Gundars Āboliņš ja Jevgeņijs Isajevs. Etendused festivalil „Talveöö unenägu” detsembris 2008. Läksin Alvis Hermanise „Sonjat” vaatama tugeva positiivse eelhäälestusega, silme ees pilt tema kahe aasta eest Tartu draamafestivalil nähtud lavastusest „Pikk elu”. On lavastusi, mis ei unune, ning nende hulka kuulub ka toonane köitev tummfilmilik lugu viie justkui mitte millegagi silma paistva eraldi elava vanainimese elust – leidlik, vaimukas, kaastundlik. Nüüdki lootsin näha midagi samaväärset, mida aga siiski ei juhtunud. Mõned lähtepunktid on küll  samad: nii nagu tollases loos, võtab Hermanis ka siin vaatluse alla silmapaistmatu, peaaegu anonüümse inimese, kelle elu möödub märgatavat jälge jätmata. Nii nagu „Pikas elus” on ka „Sonjas” lavakujundus hüperrealistlik: lavakorter on täis omaaegset vana mööblit ja pika elu jooksul kogunenud pisiasju. Nii siin kui seal askeldavad tegelased oma armetuvõitu kodus vaikides ja ise oma väikestesse tegemistesse tõsimeeli süvenenuna. „Sonja” puhul on lavastaja  taotlenud aga suuremat võõrandatust nii loost kui tegelasest.

Raam Sonja loo ümber ei ole just üleliia leidlik: kolmekümnendate aastate korterisse sisenenud kaks varast jäävad lummatult vahtima vana fotoalbumit, leiavad sealt ilmselt kunagi korteris elanud Sonja fotod ning üks meestest riietab teise Sonjaks. Lugu kunagi elanud Sonjast võib alata. Teisest mehest saab jutustaja: Sonja ise täidab oma rolli vaikides.  Lavastuse aluseks on Tatjana Tolstaja tekst (näidend), kus nimitegelane (Gundars Āboliņš) nagu visualiseerib (või koguni illustreerib) jutustaja (Jevgeņijs Isajevs) ette kantud lugu. Sonja esitab tõepoolest eeskätt vaid füüsilist tegevust, näol muutumatu-üllatunud debiilikuilme. Mingi kamp (keda me laval ei näe, kuuleme neist jutustajalt) mängib Sonjaga julma mängu, saates talle nagu tundmatult austajalt kirju ja viitsides end selle mänguga lõbustada  aastaid (armunud Sonja vastab kirjadele, leppides virtuaalseks-platooniliseks jääva suhtega). Arengupeetusega naise vastu antud serveeringus empaatiat ei teki – ega ole seda vist tahetudki. Katet ei ole ka annotatsioonis esitatud väitele, et tekib kontrast Sonja inetu välimuse ja tundliku hinge vahel, seda viimast on antud juhul raske tabada. Laval ei ole melodramaatilist lugu. Ei olnud ka „Pikas elus”, mis ometigi oli intensiivsem ja meeldesööbivam.  Meesnäitleja Sonja rollis on saanud tunnustust paaril festivalil: küllap siis sellesse väliselt üpris ühevärvilisse rolli sügavuti sisseelamise eest; mingist nüansirikkusest ei saa rääkida, pigem võib seda Sonjat võtta kui märki ühest pretensioonitust, märkamatult kulgenud, kuid inimese enda jaoks ometigi olulisest elust. Väliselt hääbub see oma illusiooni kütkesse jäänud Sonja lõpuks Leningradi blokaadiaja teadmatusse. 

Praegu 43aastane Alvis Hermanis on endale viimase viieteistkümne aastaga lavastajana nime teinud (ta on ka näitleja): lavastuste hulgas ka Tšehhovi „Kajakas”, Gogoli „Revident”, Stoppardi „Arkaadia”, Tätte „Ristumine peateega”, Gorki „Põhjas” ainetel valminud „Edasi”. 1997. aastast saadik on Hermanis juhtinud Riia Uut teatrit.

Nii nagu „Pikas elus” ja „Sonjas”, öeldakse Hermanise huvi ka muudel puhkudel koondunuvat  eeskätt tavalistele inimestele ja nende lugudele – toomaks elu näilise pealispindsuse alt esile selle olulisemaid kihte. Ja kui „Sonja” ei äratanudki ehk teravamat hetke-emotsiooni, siis lavastuste hulka, mis ununevad, see siiski ilmselt ei kuulu. Liialt kummituslikult jääb meelde Sonja üksisilmi publikusse vaatav nagu süüdistav ja eksistentsiaalsest ärevusest märgistatud nägu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming