Mõistuse ja südamega

Ene Paaver

 “Sajandi sada sõnalavastust” on ilus ja tihe raamat.  Kaante vahel oleks nagu mitu raamatut.  

 

Sajandi sada sõnalavastust. Koostanud Reet Neimar, toimetanud Mall Põldmäe. Kujundanud Jaan Tammsaar ja Anu Ristmets. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. 222 lk.

 

 

Kõigepealt on see teatriraamat. Kutselise eesti teatri sajandi lugu kui perekonnapilt, kus kõrvuti satuvad eri generatsioonid. Näeme moodide muutumist, nii võõra vere juurdetulekut kui ka eri põlvkondade sarnasust, isadelt poegadele päranduvaid, kuigi varieeruvaid jooni, küsimusi, hoiakuid. Teater, mis oma toimimishetkel, igaõhtusel lihakssaamisel, tundub niivõrd selgesti olevat peamiselt individuaalse loomingupalangu vili, isikliku ande õnnistus, osutub ajaperspektiivis vaadates vägagi seotuks ajastuga, mõjutajatega, teekaaslastega, eelkäijatega. Ka nendega, kellest on tahetud distantseeruda või kellele vastanduda. Küllap on see nõnda osalt päris objektiivselt, osalt aga on raamatu koostaja ja kommenteerija Reet Neimar seoste tihedust ise oluliseks pidanud ja need esiplaanile nihutanud. Läinud sajandist kõnelev teatriraamat annab nõnda märku uue sajandi kriitikutele, et seda seoste võrku jälgitaks ka tänases teatris. Kuigi on paratamatus, et terviku nägemiseks on vaja distantsi.

Teatriraamatuid ei ole kunagi liiga palju. Etendus sünnib täna ja siin, mineviku teater kipub kultuuri tervikpildist (ühismälust) vahest kergemini kaduma kui teised, alles jäävad kunstiteosed. Tammsaare romaanid on alles, nendega suhestutakse korduvalt, uued lugejad, uurijad, lavastajad loevad neid oma uue kogemuse pinnalt uuesti ja teisiti. Tema teoste legendaarsed lavastused on aga kadunud, nende võimalus viljastada uut tõlgendust teatris või uurimuses, saada uuesti “loetud” on piiratud – just teatriraamat võiks siis olla üks tähtis elusoon. Teatriraamatud on hädajavalikud, et mälu alal hoida ja siduda teater laiema kultuurikontekstiga.

Teatavasti on iga nähtus osa suuremast tervikust ja omakorda tervik oma väiksemate koostisosade suhtes. Reet Neimari raamat vaatab mõlemas suunas: lavastusi vaadeldakse koosmõjus oma ajastuga, teatri seisuga, loojate biograafiaga, samas on osatud hinnata kõnekaid pisiasju teose enese kunsti- ja sotsiaalse terviku sees. Üks tähtis komponent mõlemas perspektiivis, ka kriteerium lavastuse tähelepanuväärsuse määratlemisel ja raamatusse valimisel on retseptsioon, kriitika ja eriti publiku tõlgendus. Publikut ei ole küll ühelgi fotol, aga teatrisündmuse kaasloojana, teatriajaloo tegijana on ta kommentaarides kohal.

Teiseks on see ajalooraamat. Muidugi populariseeriv, mitte teaduslik, ülevaade, mitte uurimus. Distsiplineeritud teaduslik ja teoreetiline käsitlus sel määral haralisust endale lubada ei saaks. Aga rahva raamatuna on “Sajandi sada sõnalavastust” siiski üks viljakas viis käsitleda ajalugu, ja nimelt nihkuva vaatepunktiga, avara fookusega. Mulle näib, et moodsas ajalookirjutuses kasutatakse meelsasti seda võtet. Raamatu eessõnas on öeldud valikukriteeriumide kohta: “üllatused; murrangud; ajastu esinduslavastused; värskete ideede ja väljendusvahendite tulek; lavastajatöö – särav debüüt või valus luigelaul, küpse kõrgvormi tipplavastus; kümnendi mentaliteedi või esteetika musternäide; mõnikord ka lavaloo kestev populaarsus – vahel võib kauamängitud lavastuse uude valgusse tuua rahva kustumatu armastus; näitleja – suurroll või väga viljakas eluetapp; huvitav näitlejakooslus, täiuslik ansambel; oluline ühiskondlik foon, problemaatika; ebatavaline sekkumine väljastpoolt teatrimaailma; silmatorkav lahkheli esialgse kriitika ja hilisema retseptsiooni vahel…” Tulemuseks on väga elus, dünaamiline pilt kutselise teatri esimesest sajandist.

Ajaloo kirjutaja ei ole kunagi neutraalne. Reet Neimar positsioneeribki end uljalt ja selgesõnaliselt tõlgendava ajalookirjutajana: “Subjektiivsus väljendub selleski, kuidas koostaja teatriprotsessi näeb ja mõtestab. Kõiges ei kattu see seniste levinud teatriajaloo-tõlgendustega.” Milles ei kattu? Absoluutväärtust lavastuse headuse hindamiseks pole olemas, tuleb püüda mõista tema kõnekust protsessi(de)s, konteksti(de)s.

Koostajal ja kommenteerijal on toeks pikk õpetaja- ja toimetajakogemus, ta oskab pisimaski detailis väärtust näha ja seetõttu selle ka üles leida: veel keegi peaks olema nimetatud, veel keegi paistab kas või udusena ühe vana foto äärel, veel üks seos sama looja teatrislepiga või eesseisva elusaatusega, veel üks oluline kirjutaja kas või ühe lausega retseptsiooni sisse põimida, pakkuda veel üks kultuurilooline link ja teha veel üks päevapoliitiline viide… Toimetaja ja tsitaatide valija Mall Põldmäe on aidanud paigutada auväärsete kriitikute kõrvale ka noori autoreid, hiljem teistele elualadele siirdunud kirjutajaid.  Reet Neimar, kes teatriloolasena valib oma erialasele mastaabile vastavalt suulises esinemises enamasti loengu formaadi, kasutab siin kontsentreeritud kommentaari, tulemuseks on tihe kude: rikas, ent kergesti haaratav.

“Sajandi sada sõnalvastust” on ka suurepärane pildiraamat. Fotode valija Maire Jõelaid on sisuline kaasautor. Pildivalik räägib kommentaaridega sama keelt, arvestab teatriloo kirjusust ja väärtustab detaile: siin ühe mängulise virvenduse tähendusrikkus ja emotsionaalne laeng nii laval kui ka hägusal fotol; seal tähtlavastuse tuntud paraadfoto asemel uus rakurss; erakordselt mõjusad suures plaanis lavakujundused; kõrvaltegelaste esiletoomine; tulevane esinäitlejanna lapsena massistseenis; trupipildid, teatri seltsielu… Kuulsate lavastuste üllatavad “uued” pildid, mida varem avalikustatud vist polegi. Tänu ka Henno Saarnele ja Gunnar Vaidlale, kes ongi aastakümnete jooksul suures osas loonud sõjajärgse teatrifoto hinnalise varamu.

Teatriajalugusid on Eestis alati rohkem kirjutanud, õpetanud ja  toimetanud naised. Sellepärast tuletab end siin meelde üks sõna, mis on ühtaegu väga iidne ja väga moodne, naiste maailmast pärit kujund lõimimine. Kultuur on mälu – meil ei ole muud võimalust kui lakkamatult hoolt kanda selle eest, et mäletataks. See on uute seoste loomise lõputu töö, et need muutuksid ise juba uueks teadmiseks, uueks materjaliks järgmises mängus ja tõlgenduses. Vilunud õppejõud ja toimetaja Reet Neimar oskab ja jaksab lõimida üksikasjad teatrilukku ja teatriajaloo kultuuripilti. Mis kultuuril sest? Aga lootus jääb, et mida tihedam lõim, seda elujõulisem identiteet. Loodan, et üks lõimimise etapp seisab ees ja et raamatut hakatakse viitama, temaga hakatakse polemiseerima ja teda ka täiendama.

Teatri ja ajaloo ristumiskohas näeme veel üht raamatut – see on õpperaamat. Kuidas kirjutada ja mõelda teatrist ühekorraga mõistuse ja südamega, informatiivselt ja emotsioone pelgamata, pisiasjadele tähelepanu pöörates ja teatrisündmuse mahukat semantilist tausta arvestades. Teised autorid teeksid teistmoodi, võimalusi on loomulikult palju, aga täna tõestab oma tugevust just see laad. Selle võluva raamatu kaas on ühtlasi ka uks Reet Neimari meistriklassi.

Sada aastat on alles algus. Ajalugu on teelolek – raamat ütleb seda isegi tagakaanel: seal pole mitte rahvakunstnikud kuulsusrikkast läinud sajandist, vaid uue sajandi ukse avajad, sümboolselt isade vastu mässav (ja perekonnapildil natuke 1960-70ndate aastate vanaisade põlvkonna nägu), murrangut igatsev ja loov generatsioon. Näitlejad “Julia” finaalis. Ja – “mineviku kuldne tagantvalgus”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming