Mänglev ja karm (küla)realism

Rait Avestik

Trupp mängis justkui vabanenuna nukuikkest – unistuste lavastus?  

“Väga lihtne lugu”: Naabrimees – Riho Rosberg.  JAANA JUUR

 

Maria Lado, “Väga lihtne lugu”, tõlkinud Sven Karja. Lavastaja Jevgeni Ibragimov, kunstnik Kalju Kivi, helilooja Mohammed Saleh (Egiptus). Mängivad Liivika Hanstin, Ingrid Isotamm, Anti Kobin, Tarmo Männard või Venno Loosaar, Laura Nõlvak, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Lee Trei, Tiina Tõnis, Taavi Tõnisson. Esietendus 28. IV Eesti Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis.

“Väga lihtsa loo” sobimine ühe noorsooteatri repertuaari ei tohiks tekitada küsimusi. Eelkõige sellepärast, et Maria Lado 2003. aastal kirjutatud näidendis räägitakse probleemidest ja olukordadest, mis varem või hiljem hoiavad niikuinii noorte ja nende vanemate meeli ärevil – ja seda sõltumata ajast, riigikorrast, rahvusest või rahutustest. Näidendi tugevuseks on ka see, et täiskasvanute maailma astuvale noorele räägitakse “uues” maailmas igapäevastest ja 24 tundi ööpäevas käibel asjadest nagu armastus, elu ja surm lihtsalt ja arusaadavalt, seletades ja üle korrates – inimeste tegemisi kommenteerivad, täiendavad ja elavad neile kaasa ja neid läbi (lasteteatrist?) tuttavad koduloomad. Inimeste elu ja kodu põimumine või õigemini sidumine (kodu!)loomadega praegusel üsna steriilsel klubi- ja kaubanduskeskuste ajastul võib mõjuda “piim tuleb ju poest” veendumusega noorele uskumatu ja iganenuna. Ma kahtlen küll iga päevaga rohkem, et teater meie elu kuidagi muuta võiks, aga sellise eluterve elukeskkonna (küll mitte ainuvõimaliku!) kujutamine vaatajat rumalamaks ja sõnumit nõrgemaks kindlasti ei tee.

Metatasandil võiks lavastust nimetada sujuvaks üleminekuks harjumuspärasele täiskasvanute teatrile – seekord näitame realismi ja komöödiat ja tragöödiat veel koos loomadega, uutes lavastustes, mida mängitakse juba teistes teatrites, loomi enam pole. Siiski olen siiralt seda meelt, et loomi (ükskõik mis võtmes ja mõttes) ja allegooriat oleks vägagi vajalik näidata ka õhtustel teatriaegadel, hea õnne (lavastuse) korral lööb mõtte klaariks ning puhastab nii mõnegi peas tekkiva idiootse idee juba eos. (Hea näide Von Krahli “Jänese aasta”!) Tahan veel rõhutada, et tegemist ei ole muinasjutuga ehk teadlikult väljamõeldisele rajatud jutustusega, mis räägib vastu loogikale ja loodusseadustele ega hooli kindlast ajaloolisest keskkonnast. Hoopis karm realism, mida näidatakse mänguliselt, esmapilgul vahest isegi kerglaselt. Kui midagi vastukäivat või õigemini uskumatut oli, siis see lahenes ohtrast viinatarbimisest tulenevaga.

Tänases teatrisituatsioonis on tegelikult ju üsna kerge eristada, milline on “värske” lavastus ja milline mitte, sest suhteline liigirohkus meie teatrilavadel on lubanud võrdlemist. See ei ole küll reegel, aga suures jaos on välislavastajad kohalikku teatripilti rikastanud ehk värskendanud ning selles mõttes ei ole erand ka lavastaja Jevgeni Ibragimov Põhja-Kaukaasiast. Vähemalt kohalikele noortele mõeldud teatri ning meie nuku- ja noorsooteatri kontekstis on tegemist äramärkimist vääriva tööga. Lisaks eespool puudutatud ehk põhilistele põhjustele tundub lavastus oluline ka teatrile endale, eelkõige näitlejatele.

Trupp on üldjoontes noor, üksikutel nukuteatrialased oskused ja kogemused. Loomulikult teevad inimesed rõõmuga ikka selliseid asju ja tegusid, mida nad oskavad kõige paremini. “Väga lihtsa loo” puhul paistis kuidagi eriti silma, et kui lavastaja ja trupp on teineteise jaoks tabula rasa ning kui nad on pärit ühest “teatrisüsteemist” ja räägivad ühte teatrikeelt, siis on tulemuseks erilise õhina ja hooga tehtud draamateater. Lootes siiski, et nukkudega teater kuhugi ei kao ja tõsiseltvõetav nukkudega teater saabub õige pea, mängis trupp Ibragimovi lavastuses justkui vabanenuna nukuikkest. Lõpuks saadi teha sellist teatrit, mida võib-olla kõik seal salaja ihalevad ja mida on tegelikult ka vahel varem ette tulnud.

Esmalt paistab silma Kalju Kivi kujundus, mis loob või toetab atmosfääri ning tekitab vähemalt seal teatris harva nähtud “neljanda seina”, mis sel korral eraldab lauda ja publiku. Kohe pärast etendust hakkasin endamisi mõlgutama ja reastama, millised osatäitmised kõige paremini õnnestusid. Järele mõeldes ja mõned pisiasjad enda teada jättes julgen küll kogu näiteseltskonna esinemise õnnestunuks lugeda. Aga siiski – paremad (või kergemad?) võimalused olid inimestel (Andres Roosileht – Peremees, Liivika Hanstin – Perenaine, Lee Teri – Daša, Anti Kobin – Aleksei, Riho Rosberg – Naabrimees) ja seda võimalust ei jätnud nad kasutamata. Samuti tahaksin tunnustada Venno Loosaart Koera ja Taavi Tõnissoni Kuke olemusse süüvimisel.

Olen näinud sama näidendi lavastust mõned aastad tagasi ühe Peterburi noorsooteatri esituses, kus eriti eredalt jäid meelde just loomad – too teater oli selles mõttes rikkam, et laudaelanikke mängisid pigem vanad näitlejad ja võime ette kujutada, kuidas nii ihult kui hingelt oma tegelaskujuga samastunud vene näitleja töötas ja mis sellest sündis! Nukuteatri “loomad” olid väliselt kujundatud n-ö märkamatuks – kogu nende olemus oleks pidanud kiirgama läbi kotiriidest kostüümide. Ma ei taha nüüd öelda, et Ingrid Isotamm ei olnud paras Siga, Laura Nõlvak paras Lehm ja Tiina Tõnis paras Hobune, aga noortel naistel on ilmselgelt selliseid pudulojuseid keerulisem mängida. Oluline on siiski see, et ükski näitleja ei näidanud esitatavat looma nõmedas valguses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht