Mängu saatus on kaduvik*

Pille-Riin Purje

“Kaduviku riigis” hoolivad näitlejad sellest, mida vahendavad.  

Kaduvikusaadikud. Alan Proosa

Kontsertetendus “Kaduviku riik”. Tekstid Andres Noormets, Toomas Suuman ja trupp. Lavastaja Andres Noormets, kunstnik Mihkel Ehala, muusikajuht Ahti Bachblum. Osades Viive Aamisepp, Peeter Jakobi, Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Indrek Saar, Eduard Salmistu, Margus Stalte, Toomas Suuman, Velvo Väli. Esietendus 23. IX Rakvere teatri suures saalis.

 

“Lavataguseid moodustavad kõige mitmekesisemad inimsuhted, mis kattuvad kõige peamises – püüus ja lootuses jõuda lavale valguse kätte ning seal vabaks saada…”

 

(Andres Noormets, lavastaja sissejuhatus

näitlejaile “Kaduviku riigi” kavalehel.)

“Kaduviku riik” ilmutas end Rakvere teatri 66. hooaja avalavastusena uueks saanud teatrimajas. Tol õhtul oli esietendus vaid osake totaalsest teatripeost ning tegevuspaik, lavatagune, ses kontekstis igati kohane. Ent lavastuse tonaalsus näis ehmatavalt lohutu. “Kaduviku riiki” ei tihkaks võrrelda Michael Frayni “Lavaliste segadustega”: Andres Noormetsa lavastus pole situatsioonikomöödia, žanriks sobiks pigem unenägu või luuletus. Tundub, et kõik Noormetsa pärislavastused on loomuldasa luuletused.  

“Kaduviku riik” on lüüriline ja pessimistlik, muigav ja (enese)kriitiline sisekaemus, teatriilma lähivaatlus, mis haakub nii Andres Noormetsa kui Toomas Suumani kompromissitute kirjasõnaliste manifestidega.

Kuis näitleja püüdlemises kaduviku poole ristuvad traagika ja koomika, demonstreeribki kõige selgemini Toomas Suumani rolli lavalesammumine: ühes käes sädemeid kiljuv säraküünal, teise käsivarre küljes tilguti, kuna lõputust aplausist kurnatud artist on kummardamismaratonil lava taga kokku varisenud. Veidral viisil on see stseen usutavam kui õdus eneseirooniline epiloog: teatrist putku pääsenud meesnäitlejate lösutamine soojal maal. 

 

Samastumine ei suju

 

Külalisetendusel Draamateatris 24. oktoobril ei tekkinud lava ja saali vahel dialoogi. Publiku umbusk võimutses, ilmselt peeti lavaelu kaootiliseks siseringimänguks. Tõepoolest, samastumisvõimalusi ei serveerita “Kaduviku riigis” kandikul nagu näiteks “Täismängus”. Ei sünni ka salongiõhtu kaitsvat hubasust stiilis “Reedel ja alati”, ehkki mõlema teatriõhtu laulud on vaimukad ja sisukad. Tervikuna peidab ning paotab aga Noormetsa lavastus märksõnu ja sisetundeid, mis peaksid meid isiklikult riivama ka teatrist väljudes: argirutiin, labasus, tühirabelemine, koduigatsus, unenäod, sein-on-ees-tunne… Just teine vaatamine andis kaduvikuriigile vabastava õhulise mõõtme, avarama seesmise kokkusaamise.

Rakvere teatri repertuaari hea tundmine on publikule eelis, sest palju mängitakse tsitaatidega. Kostüümid ja misanstseenid loovad otseseid või kaudsemaid vihjeid (Indrek Saare kilesse mässimine – “Täismäng”; Anneli Rahkema väntsutamine – “Johannese passioon” jt). Sünnib ka kummalisi hetki, mida otsekohe ei määratle (osaraamatuta jäänud näitleja tantsusoolo; vaikuse kuulatamine ja tõlkimine). Juhuslik ei saa olla “Kaduviku riigi” muusikarefrääni haakumine Ojasoo/Semperi “Julia” finaaliga – teatripeegeldused ju mõlemad.

Andres Noormetsa lavastuses saab selgetest tsitaatidest olulisemaks unenäo irratsionaalne loogika. Kuldvõtit lavataguste uste avamiseks pakub Indrek Saare pajatatud unenägu, kus Jakob Liiv on Toomas Suumani nägu. Peene unevääratusena mõjub, et Don Quijote kostüümis Peeter Jakobi esitab hoopistükkis kannupoiss Sancho Panza laulukese. Veevärgi hoovustest ilmub blond näkk “Bang-bang’i” monoloogiga: Viive Aamisepa laulusoolo on  stiilipuhas puänt, liigutav ja sürrealistlik, põhjalikku aplausi väärt etteaste.

“Kaduviku riigis” näitlejad hoolivad sõnumist, mida vahendavad. See peaks olema teatris elementaarne hoiak, õhtust õhtusse. Teravalt osatatakse lavastuses teistsugust, sisima osaduseta tuluteatrit, mis kulutab hinge. Jõulutaatide reibas klounaad muundub seda laadi nüritsirkuseks, mida kirjeldanud Velvo Väli lapsepõlve-meenutusena unistuse surmast. Kolleegi sünnipäev päädib  jõhkra “kinonaljaga”: nägu surutakse tordikreemi sisse. Ülle Lichtfeldt ja Tiina Mälberg etendavad algul primadonnade rivaliteeti, hiljem jagavad rändüksildust ja ükssarviku habrast anonüümsust.

Lavastuse finaalis pajatab tuttav telediktorihääl lõputa lugu Karabass Barabassi nukuriigist. Näitlejad grimeerivad end peielaua ääres kaduviku meesteks: kurbadeks klounideks-kloonideks.

Kes väljub õhtutunnil Rakvere teatrist, näeb kaht saladuslikku kaduvikumehikest skulptuuridena sügistuules lehvimas. “me ei maga enam kunagi. /…/ me oleme alati üks. meie lõpp pole kunagi vaikus.” (Andres Noormets, “mõttetu teatrimanifest”, T.M.K  2004, nr 5)

* Toomas Suumani saatesõnast “Kaduviku riigi” kavalehel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht