Mõtlemiskoht riigile: kas peaks noorsooteatri taimele vett ja väetist juurde andma?

K?ud Margot Visnap

Andres Dvinjaninov: kooli kohustuslikku programmi võiks kuuluda paar-kolm teatrikülastust aastas.  

Kas Andres Dvinjaninov vaatab noorsooteatri

tulevikule läbi mustade prillide? PRIIT PEDAJAS

 

Äsja saabusite kahelt festivalilt. Kus käisite ja mida näitasite?

Eesti Nukuteater käis kahel festivalil, Montenegros ja Ungaris. Serbia XIII laste- ja noorteteatrite festivalile Suboticas,  kutsuti meid siis, kui möödunud sügisel mängisime Valgevenes Brestis “Kunksmoori”. Teatriga otsustasime, et festivalietenduseks võiks olla “Troll-Poiss”. Peaaegu samal ajal kutsuti meid ka Ungari Kaposvari III laste- ja noorteteatrite festivalile, nii meil õnnestuski järjestikku kahel teatripeol oma lavastust näidata. Mõlemal festivalil võeti meie “Troll-Poiss” vastu erakordselt hästi, kuigi mängisime ilma tõlketa, mis muuseas tegi tõsiselt muret. Oleksime võinud ju ise tõlkeaparatuuri kaasa võtta. Kuigi näiteks Suboticas ei oleks me tõlget nagunii kasutada saanud, sest festivali reglement oli range: ei lubatud tõlget, isegi kohalikus keeles tutvustavat sünopsist. Kõik trupid asetati niiviisi võrdsesse olukorda: suhtlemine toimugu ainult teatrikeeles! Seda enam rõõmustas, et “Troll-Poisi” puhul see õnnestuski (kuigi lavastus on ju väga tekstipõhine), mida võisime järeldada vaatajate tagasisidest. Ka pärast etendust tuldi meiega veel etendusest rääkima jne. Tänaseks on siis selgunud, et meie lavastusele andi festivali peaa-auhind!

 

Millest lastele-noortele räägitakse ja kuidas?

Ega kahe festivali pealt, pealegi ei näinud ju kogu festivalirepertuaari, saa põhjapanevaid üldistusi teha. Ütlen ausalt, midagi totaalselt raputavat ei juhtunud nägema. On vormiotsingulist teatrit, on dialoogiteatrit. Väga raske on teha üldistust, sest nagu festivalidel ikka, näidatakse teatrit seinast seina. Enamasti alati on mitut laadi teatrit – on nn lugudel (muinaslugudel) põhinevaid traditsioonilisi lavastusi,  aga ka aktiivse sotsiaalse suunitluse, publikuga suhtlemisele orienteeritud sõnumiga teatrit. Suhe oli esimese kasuks umbes 8:2, eks siis enamikus töödes üritati siiski läbi loo teatrit teha. Äärmiselt huvitav oli Ungari trupp Koolibri (Budapestist). Kui korraldame 2007. aasta kevadel Tallinnas suure rahvusvahelise festivali, siis Koolibrit tahaks siin kindlasti näha. Ette rutates olgu öeldud, et sellele festivalile tahaks kutsuda vähemalt Euroopa tippude tippe. Huvitav oli üks Koolibri monoetendus asotsiaalist. Suboticas jäi meelde itaallanna, kes tegi teatrit jalgadega – jalad olid tegelased, kes suhtlesid.

 

Miks otsustasite võtta endale peale tiitli ka ülesande teha nuku- ja lasteteatri kõrval ka noortele mõeldud teatrit ehk siis kuidas sündis otsus luua noorsooteater?

Otsus sündis kahel põhjusel. Esiteks: riik ei kipu tänase päeva seisuga teatreid juurde looma, olgu see siis ühemehe- või seitsmemeheteater. Põhjus arusaadav: pole raha! Domineerib suhtumine: meil on riigiteatreid juba piisavalt, küll nad ikka midagi ka noortele teevad. Olen seda meelt, et Eestis on (või oli) noortele mängiv teater lihtsalt puudu. VAT-teater on väga tublisti seda nišši täitnud, ka teised teatrid, nagu meiegi, on aeg-ajalt üritanud seda tühimikku täita. Aga riiklikus kultuuripoliitikas eksisteerib noorte koha peal teadlikult nn heauskne lootus: ehk mõni teater ei unusta noori ära! Otsene riiklik tellimus puudub. See oli üks ajend, miks julgesime-tahtsime selle 40aastase ajalooga tiitli endale võtta ja ka sisuga täita. Kuigi, olen veendunud, et noorsooteater meie majas ei tohi toimida väiksemate vaatajate arvelt – jõud ja energia tegemaks nuku- ja lasteteatrit ei peaks kahanema. Meile tähendaks see täie jõuga noorsooteatri vedamine koosseisu, töökodade jne suurendamist. Meil on valmisolek noorsooteatrit teha (esimesed kaks lavastust “Paar” ja “Kilplased” on ka vaatajate ette jõudnud, tulemas “Romeo ja Julia”). Kui aga tahta rääkida noorsooteatrist kui eraldi seisvast üksusest, omaette teatrist, siis tuleks, jah, trupp, kogu teatri koosseis korrutada 1,5ga. Aga eks see ole riigile mõtlemiskoht, kas peaks sellele taimele vett ja väetist juurde andma (ja ma ei pea siin silmas ainult meie teatrit).

Teine põhjus noorsooteatri sünniks: meie majas on ju varemgi tehtud lavastusi, mis pole mõeldud väikelastele. Samas on meie teatrist käibel kuvand: see on nuku- ja laste-, eriti just väikelasteteater. Mis tähendab, et etenduse “Grease” puhul võib pahane ja šokeeritud lapsevanem õigustatult meile kirjutada, mis ka juhtus: kuidas võib nukuteatri lavastuses kõlada korduvalt sõna “perse”! (Perse oli muuseas ühe tegelase nimi, aga see selleks.) Et luua meie lavastuste kontekstis või siis ka mitmežanriteatris, nagu nukuteater täna on, pilt selgemaks, leidsime olevat aruka lisada nukuteatri juurde eraldi määratlus “noorsooteater”.

 

Mis on noorsooteater?

Variante on tegelikult palju. Teater, mida teevad noored, nagu näiteks meie teatri noortestuudio, või ka arvukad kooliteatrid üle Eesti. Siis loomulikult teater, mis tehtud noortele, ja, mis veel olulisem: räägib noortest endist. Tähtis on, et teatrilaad, millega noortega suheldakse, oleks uudne, avangardne, “nooruslik”. Näiteks NO-teater oma eksperimenteeriva, intrigeeriva, provotseeriva suunaga sobitub väga hästi noorsooteatri konteksti, kuigi nende sihtauditoorium on võib-olla laiem, kui ainult noored (teismelised). Miks mitte ka Von Krahl, VAT-ist rääkimata. Noortele teatrit tehes on oluline mitte karta pea ees vette hüpata.

 

Kuidas kombata, ära tunda, teada saada, mis noori huvitab?

Kõige parem viis on kombata otseselt, ehk on hää, kui endal on selles eas lapsed nagu mul: 15 ja 21. Meil konkreetselt on suur abi olnud noortestuudiost, mis loodi nukuteatri juurde viis aastat tagasi. Aga selge on see, et pole olemas kindlat noore inimese stereotüüpi, noored on erinevate huvide ja tahtmistega, osa jaoks ei peagi teater oluline olema. Nagu näiteks muusikagi osas: ühele meeldib hip-hop, teisele Terminaator, mõni ei huvitu üldse muusikast. Ühine retsept puudub! Ka täiskasvanute puhul: üks vaatab “Finis nihilit”, teine “Nahkhiirt”. Aga noortele teatrit tehes kehtib üks kindel, kuigi leierdatud tõde: tee lihtsalt väga hea lavastus ja unusta ära sihtgrupid!

 

Kuivõrd on andnud tagasisidet teie teatri korraldatud näidendivõistlused?

Juba kolmandat aastat korraldatud näidendivõistlus “Pööning” on andnud meile põnevaid noori kirjutajaid, nende kaudu on saadud ka tagasisidet, millest noored mõtlevad, unistavad ja mille pärast muretsevad. Üks domineeriv teema on surm, mis noori hirmsalt painab, milles peegeldub nende maailmavalu: alkohol, narkootikumid, suhtlemisprobleemid, üksindus jne. Ehk siis ühe teema võiks kokku võtta määratlusega: elu on nii kohutav! Samas teine suund on niisugune ülioptimistlik: armastagem elu, kõik on nii ilus jne. kahe äärmuse vahelt võib leida ka vaimukat, säravat elu peegeldust ja -analüüsi. Nagu näiteks mitu aastat ära märgitud Rakvere koolipoisi Priit Põldma tööd.

Sügisel jõuab muuseas ka lavale neljast või viiest lühinäidendist koosnev teatrikassett, siis on näha, kuidas noored inimesed ise sellele reageerivad.

 

Kas teater peaks andma noorele võimaluse ennast, oma probleeme identifitseerida?

Muidugi, ideaalis võiks teater noori vaevavatele küsimustele vastuseid pakkuda, avada mingi ukse, mida noor ise pole varem tähele pannud. Lugu, mida mina selles kassetis lavastan, räägib ühest vanast tsirkuseartistist, kes läheb end tsirkusetelki üles pooma ja kohtub seal juhuslikult sinna vargile läinud noormehega, kes, selgub, on samuti depressioonis ja kaalub enesetappu. See on lugu nende kohtumisest, sellest, kuidas on võimalik üksteist, hoolimata vanusevahest, aidata: kõik ei ole veel läbi!

Kuivõrd näed teatri konkurendina virtuaalmaailma Interneti-keskkonda, millesse noored justkui jäägitult sukeldunud?

Virtuaalmaailm ei osutu konkurendiks mitte ainult teatrile, vaid inimestevahelistele suhetele üldiselt. Kui need 15aastased seal oma sõjamängus istuvad, siis neil ümbritseva elu, konkreetselt vanemate jaoks enam aega justkui polegi. “Oota, ma praegu ei saa!” on tüüpiline vastus. Meil räägitakse palju sellest, kuidas vanematel pole laste jaoks aega, väikestel või noortel virtuaalmaailmasõltlastel ei pruugi enam oma vanemate jaoks aega olla. Reaalne elu justkui taandub virtuaalse ees. Teatril on ajaloos muidugi varemgi konkurente olnud (kino, televisioon jne), nii et peame lootma neile, keda teatripisik nakatab ja leppima tõdemusega: kõigist ei saagi teatrivaatajaid.

 

Pead sa oluliseks koostööd koolidega?

Vägagi. Kuigi tundub, et koolidel (kindlasti mitte kõigil) on välja kujunenud oma teatrivaatamise printsiibid. Kui ükskõik mis teatri lavastus katab kohustusliku kirjanduse nimestikku (“Kevade”, “Hamlet”, “Pál-tänava poisid”, “Romeo ja Julia”), siis selle lavastuse taha pannakse linnuke – tuleb ära vaadata! Aga näiteks kui Selma Lagerlöfi “Troll-Poiss” kohustusliku kirjanduse nimekirja ei kuulu, siis vaadatakse sellest lavastusest justkui mööda. Ehkki näiteks kui Rocca al Mare koolist käidi seda lavastust möödunud kevadel vaatamas, toona jäädi sellega väga rahule, siis oodanuks, et sügisel tulevad seda tükki kas või sealt koolist veel mõned klassid vaatama. Aga seda paraku ei juhtunud.

Siit tekkis, muuseas just praegu, mõte: kui on olemas kohustuslik kirjandus, siis miks mitte teha ka kohustuslike lavastuste nimekiri, mis muuseas ei peaks katma mitte koolile vajalikku kirjandusnimistut, vaid pidama silmas ka teisi parameetreid – teema olulisus, lavastuse kunstiline tase jne. Ilma naljata, miks mitte moodustada kultuuri- või haridusministeeriumi juurde usaldusväärsetest ekspertidest (mitte ametnikest!) komisjon, mis esitaks koolidele soovitusliku (isegi kohustusliku!) nimekirja lavastustest, mida lapsed-noored võiksid vaadata. Ühtaegu oleks see kaudne riiklik tellimus teatritele! Paul-Eerik Rummo vaatas eelmisel suvel Emajõe Suveteatris “Hulkur Rasmust” ja tegi ettepaneku, et selle lavastuse võiks sotsiaalministeerium tellida lastekodudele. Sisuliselt ju uhke idee: tekitada teatriskäimise kohustus! Kuigi sellel võib kindlasti palju vastalisi olla. Aga kui panna paar-kolm olulist lavastust õppeprogrammi kohustuslikuks, mis selles halba oleks! Kusjuures ei pea ilmtingimata tegema klasside ühiskülastusi, veel parem, kui laps või noor inimene läheks teatrisse oma vanemate või siis sõpradega (kohustuslikku kirjandust ju ei loeta kollektiivselt).

Ja veel: olen veendunud, Eestis pole kooli, kus ei saaks noortest kokku näiteringi. Muidugi, siin tuleb mängu jälle raha, kuidas ja kui palju maksta juhendajale jne. Samas olen mõelnud, miks meie teatrite juures pole näiteringe: ikka leiab selle üks või kaks näitlejat, kes pole teatris väga hõivatud ja võiksid näiteringi, või nagu meil, noortestuudiot vedada. Olen hirmus õnnelik, et meil on Reeda Toots: kui entusiastlikult ja energiliselt ta meie noortestuudiot veab, koos hoiab. Mina käisin omal ajal EPA stuudios ja ülikooli näiteringis, noorel inimesel enesehinnanguga on nagu on, polegi õieti teist, ja mulle tähendas see tohutult palju, kui ma Hermaküla stuudiosse sisse sain! See on esimene filter, millest sa suurema kärata (teatrikooli katsed!) läbi saad! Kõigi teatrite juurde võiks luua (või taastada, mõnedes teatrites on ju need olnud) noortestuudiod. Mina ei pelgaks üldse seda, et maja täitub lärmakate noortega, elu on näidanud, et nad on väga valmis tegema sõna otseses mõttes ükskõik mida, et teatrile kasulik olla! See on ju aeg, kus nad mingis mõttes ennast, oma isiksust üles ehitavad. Need noored ei hängi Viru või Tartu kaubamajas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming