Ma tean, mida te tunnete

Tambet Kaugema

Kooliteatri 30 aastat festivale raamatusse raiutud. Rait Avestik, Eesti kooliteater: 30 aastat festivale. Toimetaja Kiti Põld. Kujundajad Carl-Robert Kagge ja Kerli Virk. Eesti Harrastusteatrite Liit, 2011. 317 lk. „Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei oleks Eestis viimase 30 aasta jooksul kooliteatriga lähemalt või kaugemalt kokku puutunud,” on raamatu eessõnas kirjutanud selle autor-koostaja Rait Avestik. Tõsi see ju on: nii nagu läheb raskeks leida kedagi, kes teaks kedagi, kes igatseb Arnold Rüütlit tagasi presidendiks, nõnda on ka enam-vähem kõik meie seast puutunud kokku kooliteatriga – kes ise laval neljandat karu mänginud ja kes saalis sellele kõigele kaasa elanud.

Puutepunktid, olgu või põgusad ja haprad, on enamikul olemas. Tuleb tunnistada, kooliteatris ma mänginud ei ole – kui jätta kõrvale keskkoolis näitlejast kõnetehnikaõpetaja Ellen Alaküla lavastatud Raimond Kaugveri kooliteemaline näidend –, küll aga oli mul näitlemises üpriski andekas pinginaaber Lauri (hüüdnimega Keeks), kes käis Maret Oomeri juhendatud Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palee teatris koos Ene-Liis Semperi, Tamur Tohveri, Tarvo Kralli ja teiste praeguste kutseliste teatritegijatega. Nende etendusi sai küll vaatamas käidud.

Selline põgus isiklik kooliteatriajalooline tagasipõige ei ole kantud põues pakitsenud tungist rääkida iseendast ja veel kord ainult iseendast, vaid pigem tasub seda võtta kui vihjet raamatu ülesehituse ühele tahule. Raamat, mis annab korraliku ülevaate viimase 30 aasta kooliteatrite üleriigilistest festivalidest, on pandud kokku kahest omavahel põimuvast liinist. Ajatelje sätivad paika nendest festivalidest kirjutatud artiklid, mis nopitud välja tolleaegsest ajakirjandusest ja festivalitrükistest. Lugemisnaudingut ei tasuks raamatu neilt lehekülgedelt vahest otsida – üksnes mõned artiklid Mihkel Muti, Jaak Alliku, Gerda Kordemetsa ja Margot Visnapi sulest võivad seda pakkuda –, kuid selle asjaolu põhjused on ka täiesti mõistetavad. Selge see, mitukümmend aastat tagasi, pealegi osalt teise riigikorra all kirjutatud lehelood pole tänapäeval kuigi põnev lugemismaterjal. Seda enam, et festivalide toimumiskohast tingitult pärineb suur osa neist artiklitest kunagistest rajooni- ning nüüdsetest maakonnalehtedest, kus kirjutajate tase kipub kõikuma. Kuid praegusel juhul polegi see tähtis, pigem tasub seda poolt raamatust võtta kui tänuväärset ja värvikat kogumit kooliteatriteemalistest artiklitest, mis lisaks ühe või teise ajastu hinguse tabamisele säästab tublisti ka tulevaste teatriuurijate vaeva – kõik on juba kokku korjatud ja käepärast võtta.

Küllap tunnevad tulevased kooliteatriuurijad tänutunnet ka selle raamatu teise, eespool juba vihjatud liini vastu. Autor Avestik on küsitlenud 33 kooliteatriga tegelenud ja/või tegelevat inimest: nende hulgas on kooliteatrite juhendajaid, festivalide korraldajaid ja žüriiliikmeid, endisi ja praegusi kooliteatrite näitlejaid ja lavastajaid. Vestluste käigus on paberile saanud suur hulk memuaarset, mistõttu toimib see raamat ühest küljest ka kui laiendatud leksikon, milles on kaardistatud kooliteatri olulisemad tegijad. Aga sellega kõik ei priidu, küsitletute vastustest koorub tabavaid üldistusi kooliteatri olemuse ja tähenduse kohta. Üks kesksetest küsimustest kõlas: kas koolis teatriga tegelemine on pigem vaba aja veetmine, hariduse ja kasvatuse osa või kõik see kokku? Mõistagi oli küsimus esitatud pisut retoorilise rakursiga, muidugi kõik see kokku, aga huvi pakkus eeskätt see, mida üks või teine vastaja – vahel ka sõltuvalt oma kuuluvusest kas pigem juhendajate või pigem juhendatavate hulka – eelistas esile tõsta.

Suuri erimeelsusi raamatus siiski ette ei tule, enam-vähem ollakse ühel nõul. Kas või näiteks selles, et kooliteater on midagi palju enamat kui lihtsalt ühiselt näidendite selgeksõppimine ja siis nende lavalt ilmekas esitamine. See oleks liiga lihtne eesmärk ning noortele inimestele ilmselgelt ka igav. Valdava arusaama kohaselt avardab kooliteater noorte inimeste maailma, viib nad kokku (näite)kirjandusteoste ja muude kultuurinähtustega, mille tutvustamiseks pole koolil ja tihtipeale ka kodul aega ega teadmisi. „… näitering, teatriklass moodustab kultuurse salongi, see sunnib olema haritum, viisakam, tähelepanelikum, see sunnib tegelema ka muuga kui ainult igapäevaste asjadega, see teeb inimest rikkamaks ja targemaks,” kinnitab Tallinnas Nõmmel oma kooliteatriteed alustanud ning nüüd Tallinna Linnateatri näitleja Andrus Vaarik. See on siis kooliteatri hariduslik ja osalt ka kasvatuslik funktsioon.

Tihedalt haakub sellega teinegi raamatus käsitlemist leidnud teema: milline repertuaar tuleks kooliteatri kasvandikele pureda anda? Kauem kooliteatriga kokku puutunud vastajad – näiteks 1964. aastast kooliteatrite juhendajana töötav Maret Oomer või staažikas kooliteatrifestivalide žüriiliige Jaak Allik – on veendunud, et tuleb ette võtta eeskätt väärt autorid ja dramaturgia, mitte kehastuda jänesteksoravateks ning kalpsata ühe papist puu tagant teise taha, sest üksnes proovides väärtuslikule materjalile kulutatud aeg läheb täie ette ning tõepoolest arendab noori. Kooliteatrite repertuaaris on viimasel kümnendil toimunud siiski märgatav muutus: kui varem kasutati – või vähemalt näidati festivalidel – valmis ja tuntud tekste, näitekirjanduse klassikat, siis nüüd on jõuliselt esile tõusnud omalooming ja improvisatsiooniline teatrilaad. Ühelt poolt võib selle põhjus olla Eesti teatripildi üleüldine mitmekesistumine – psühholoogiline realism pole enam ammu ainuvõimalik rada, mida mööda minna – , aga selle saab kirjutada ka kogu ühiskonna liberaliseerumise arvele, seda eriti nõukogude ajaga võrreldes.

Läinud nädalal Eesti Teatri Agentuuri ja Eesti Harrastusteatrite Liidu korraldatud seminari „teater | kool” üks põnevamaid ettekandeid oli kunagi Viimsi kooliteatris alustanud praeguse näitleja ja lavastaja Lauri Lagle ettekanne „Tõenäoliselt oli su pinginaaber dramaturg”, kus ta võrdles kooliteatrit bänditegemisega. Lagle rõhutas, kui oluline on kooliteatri puhul see, et kaasa lööksid needki noored, kes võib-olla ise lavale ei ihkagi, küll on aga neil huvi kirjutada teatri tarvis tekste või kujundada lava. Seega, kooliteatris aastakümneid niigi olulisel kohal olnud vabadus teha teatri vahenditega just seda, mis tõesti endale huvi pakub, näib olevat veelgi avardunud. Raplas oma kooliteatri tegemisi alustanud Uku Uusberg, kes praegu on näitleja ja lavastajana ametis Eesti Draamateatris, märgib raamatus: kooliteatri kogu mõte ongi inimesed. „Kooliteater aitab saada teadlikuks iseendast, oma loomingulisest potentsiaalist ja võimetest, ning teistpidi jälle on see meedium, mis pakub võimalust suhelda teiste inimestega,” võtab kooliteatri olemuse kokku Võrust nüüdseks Viljandi Ugalasse jõudnud lavastaja Taago Tubin.

Kui midagi ette heita, siis süvenenumalt oleks võinud teha tööd raamatu fotodel näha noorte inimeste tuvastamisega. Palju tuttavaid nägusid küll, aga võimalust mööda võinuks neid rohkem ka nimepidi nimetada.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming