Maarja imettegev ikoon

Anneli Saro

Vanemuise „Maetud laps”, autor Sam Shepard, tõlkija Jaak Rähesoo, lavastaja Mladen Kiselov, kunstnik ja valguskunstnik Airi Eras. Mängivad Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Martin Kõiv, Karol Kuntsel ja Raivo Adlas. Esietendus 30. IV Sadamateatris.   Kontekst. Kõik algab tekstist ja kontekstist, vähemalt teatris, vähemalt tavaliselt. Seepärast tahan kohe alguses kõik üles tunnistada. Sam Shepardi „Maetud laps”, karm perekonnalugu Kesk-Lääne farmis, on kirjutatud 1978. aastal ning pärjati kohe Pulitzeri auhinnaga. Tore on! Järjekordne hästi-tehtud-näidendi liistule tõmmatud suhtedraama, mille õdesidvendi on siinmail pärast raudse eesriide varisemist juba piisavalt nähtud ning mis kipuvad  mälupildis üksteisega kokku sulama. Kuna ma ei leidnud enne etendust teksti lugemiseks motivatsiooni, sain autoritruud peredraamat vaadata kui põnevuslugu. Erinevalt paljudest teatrisõpradest ei ole ma näinud ka ameeriklase Paul Weidneri 1994. aastal Noorsooteatris lavastatud ja teatrilukku läinud versiooni, mis hiilgas huvitavate näitlejatöödega (eriti Tõnu Kargi Tilden). Õnneks, sest nii olin ootustest vaba, kuigi on kahju, et tookord heast lavastusest  ilma jäin.

„Maetud laps” on mitmel pool Euroopas ja Ameerikas praktiseerinud Mladen Kiselovi teine töö Eestis. Edward Albee’ „Kes kardab Virgina Woolfi?” tuli tema lavastuses välja Tallinna Linnateatris tänavu jaanuaris ning kriitika kiidab seda kui psühholoogilise teatri meistriteost, mis küll kontseptsioonilt mõnevõrra konservatiivne ja rollisooritustelt pisut ebaühtlane. Igal juhul on teksti ja lavastaja kombinatsioon juba ette paljulubav, eriti Vanemuise draamatrupile, millel süvapsühholoogilises laadis mänguvõimalusi praegu napilt. Siiski, ainuüksi selle kombinatsiooni pärast poleks „Maetud laps” sattunud minu kui üpris küllastunud teatrivaataja kohustuslike lavastuste nimekirja.

Esimene epifaania on maagiline loomisakt. Jeff Buckley ingelliku hääle ja nostalgilise laulu saatel kasvavad pimedusest aeglaselt  välja üksikud objektid, kuni silm hakkab kesklaval eristama tornikujulist majaosa, vasakul meest sohval ning paremal massiivset ust. Torni teisel korrusel istub kuldses valguses malbe Külliki Saldre, kellest varsti saab majaperenaine Halie. Midagi irreaalset on selles tornis ja naises, nii et poleks üldse ime, kui mõnel etendusel Saldre vaatajate silme all lendu tõuseks nagu Chagalli maalil. Teda tasakaalustab all räpasel sohval lösutav morn Aivar  Tommingas, kes mängib Halie’ meest Dodge’i. Kuigi Dodge on liikumisvõimetu, on autor kirjutanud talle palju teravmeelseid ja tähendustiineid repliike. Saalis istujad on haaratud seintel rippuvate koltunud fotode ringi, mälestuste võimusesse. Halie on fotodega katnud ka oma toa seinad, Dodge’ile näib piisavat vaimusilmast, vaatajad alles hakkavad piltmõistatust kokku panema. Lava- ja valguskujundaja Airi Eras on  selles rabavas avastseenis saavutanud silmamoondaja meisterlikkuse. Üllatav, et keegi üldse tuleb mõttele ehitada black box’i massiivne illusionistlik lavakujundus à la Kaarel Irdi „Tagahoovis”, sest reaalsuse illusiooni loomiseks peetakse ju kõige paremaks karplava. Aga see kujundus mõjub ka „mustas kastis”.

Epifaania hajub aga kohe, kui algab abikaasade sisutu, läbi maja käiv olmedialoog, mis on mõeldud vaid oma olemise kinnitamiseks,  selle haakimiseks ebaoluliste asjade külge ning üksteisest võõrandunud inimeste vahel tühja ruumi täitmiseks. See tegevus võetakse hiljem kokku sõnadega: „Sa pead kas rääkima või sured”. Just siis, kui vaataja arvab, et see tühjuse täitmine kestab etenduse lõpuni, astub sisse üks huvitavamaid tegelasi selles loos – Halie’ ja Dodge’i vanim poeg Tilden. Margus Jaanovits mängib Tildeni peaaegu groteskseks, vaimselt ja füüsiliselt haigeks keskealiseks  meheks. Kuna Tilden on nooruses olnud andekas jalgpallur, tekitab tema selline muundumine mitmeidki sisulisi küsimusi. Esituslikult on irratsionaalse mõtte- ja käitumisloogikaga, mudane ja küürus Tilden-Metsatöll põnev, omamoodi liigutav ning kogu lavastuse kestel terviklik tegelane, kes köidab vaatajat.

Kummitused. Uue pöörde, sõlmituse toob laval kulgevasse argiellu Tildeni poja Vince’i (Martin Kõiv) ja tema tüdruku Shelly (Maarja  Mitt) saabumine. Sellest hetkest peale „kummitas” mind Harold Pinteri „Kojutulek” (1964), kus samuti kujutatud kadunud poja ja tema naise tagasitulekut koju, kus ootavad ees isa, kaks venda ja onu. Igapäevane maskuliinne jõhkrus ja noore naise vallandatud seksuaalne energia, läbikäimine kõigi meestega, on need aspektid, mis lisaks süžeelisele sarnasusele ühendavad „Maetud last” ja „Kojutulekut”. Vince jääbki selles lavastuses kergatslikuks,  isegi mõjuvale lõpumonoloogile vaatamata, justkui olekski tema pealisülesandeks vaid Shelly majjatoomine. Shelly seevastu võtab ebateadlikult kohe ohjad enda kätte, leiab mingi kontakti kõigi selle pere meestega. Lisaks eelnimetatutele ka Tildeni noorema venna, ühejalgse vägivalduri Bradleyga (Karol Kuntsel). Osavalt mängitakse armastuse- või lähedusevajaduse sümboliks Shelly jänesenahkne jakk, mis käib meestel käest kätte ja  vallandab ootamatult erinevaid emotsioone. Teine epifaania on groteski kaudu nägijakssaamine. Koju saabub napsine majaperenaine Halie, saatjaks oma armuvalus kentsakas reverend Dawis (Raivo Adlas). Lava pruunikas-hallikas vaesusele viitavas koloriidis mõjub Halie oma kollase puhevil kleidi, valgete kinnaste ja võikollaste rooside sülemiga kohatult, isegi groteskselt. Need lihavad võiroosid ajavad iiveldama, nagu oleksin ise  need tordi pealt ära söönud.

See stseen tõstab seni pigem ebamäärase tuumaga või tüüpilise tüütu koduperenaisena mõjunud tegelase suurde ja suurejoonelisse plaani. Vaataja taipab, et juba hulk aega on lavastuse autorid üritanud kokku siduda Shellyt ja Halie’t, kaht Kesk-Lääne farmi sattunut linnatüdrukut, kelles on potentsiaali olla ühekorraga nii emamadonna, truu abikaasa kui ka hoor, kelles on jõudu ja vaprust hoida koos nii allakäinud peret kui ka ebatäiuslikku maailma. See, mida Shellys näeme latentses vormis ja aegamisi avaldumas, on Halie’s võtnud juba küpsed ja kujukad vormid. Ei saa öelda, et järgnev hüsteeriline konfliktide lahendamise ja küsimustele vastuste otsimise stseen oleks kunstiliselt sama mõjus, aga dramaatilised hetked elus kipuvadki tihti olema teatraalselt ebaveenvad. Tundub, et kõik näitlejad võtavad nüüd võimete  demonstratsiooniks kokku viimased jõuvarud, aga selle tulemusena paljastub hoopis trupi ja tegelaskontseptsioonide ebaühtlus. Mitmed vaatajad on maininud, et neid häiris ka viimasel ajal eesti teatris võimust võtnud lavakarjumine, aga asi pole minu meelest mitte hääle valjuses, vaid tooni veenvuses.

Kolmas epifaania on müstiline pühitsus. Etenduse jooksul kunstiliste väljendusvahendite või resultaatide osas tekkinud küsitavused  tühistab tegelasi ja vaatajaid lepitav, etenduse maailma sünniminuteid varieeriv finaal. Halie istub nukralt oma ülemise korruse tuvikambris, mille ebamaine kuldne valgus argielust välja kisub. Tilden asetab maetud lapse, mis näeb välja nagu paganlik puuslik, Halie’ sülle ja kallutab ta pea õrnuse märgiks lapse poole, siis tuleb oma kompositsiooni publiku sekka vaatama. Halie naeratab leebelt, monalisalikult. Laval on justkui Maarja (ühekorraga nii  Magdaleena kui ka neitsi) imettegev ikoon, mis mõjub pühalikult isegi ateisti silmale, ülistades inimkonna naiselikku, kooshoidvat alget. Moraal. „Maetud lapse” on autor pühendanud USA avangardlavastajale Joseph Chaikinile. Jaak Rähesoo on Shepardi ja Chaikini koostööst pikemalt kirjutanud*, nentides kokkuvõtteks: „Ent selgesti oli mõistatuslikkus, tavasuhetele taandamatus siin kavatsuslik: huvi abstraktse, täpselt määratlematu kogemussfääri vastu  ongi peamine, mis Shepardi ja Chaikini muidu mitmeti erinevaid teatriotsinguid ühendab”. Eestlaste teatrikogemuses paigutub „Maetud laps” temaatikalt ja sügavamalt elutunnetuselt ning kunstilistelt väljendusvahenditelt eelkõige Kiselovi eelmise lavastuse „Kes kardab Virgina Woolfi?” kõrvale.

* Teater.Muusika.Kino 1999, nr 1, lk 32–41.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming