Mäng on läbi, elagu mäng

Kelmi „Läbi/mängu“ tekst on ja jääb üheks kõnekaks dokumendiks meie teatriajaloo XXI sajandi peatükis.

VEIKO MÄRKA

Teatri Kelm „Läbi/mäng“, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, kunstnikud Johannes Valdma ja Karoliina Kull, valguskujundaja Martin Koldits. Mängivad Risto Vaidla, Jürgen Gansen, Lauli Otsar, Markus Habakukk jt. Esietendus 15. III kultuuriklubis Kelm.

„Läbi/mäng“ ei ole iseenesest traagiline lavastus. See on irooniline, nihestatud lugu ühest väikesest sõltumatust teatrist, kes on sunnitud majast välja kolima, sest omanik tahab nii. Aga on teada, et see näitemäng on kirjutatud Kelmi oma kogemuste põhjal ning räägib sellest, kuidas omanik nad Vene tänava hoonest välja viskas. Teatri lõpp on alati kurb, seepärast mõjub ka „Läbi/mäng“ masendavamalt, kui suuremas osas täiesti eneseirooniline ja kergemeelne atmosfäär eeldaks. („… asi on põhimõttes tõestada, et postmodernism võib olla ka kommertsiaalselt edukas. Kui teistelt teatritelt kaob see … otse öelduna riigimaffia toetus, siis mis neist saab? Aga meie oleme olemas.“)

Lugu on seda traagilisem, et tegu oli täiesti originaalse kujunemislooga teatriga. Senised EMTA lavakunstikooli lennud midagi sarnast luua ei ole suutnud. Riigimaffia astus vahele. Hetkel teadaoleva info järgi Kelmi teater jätkab sügisel tegevust – loomulikult uues kohas – ning kavatseb oma tegevust ja koosseisu isegi laiendada, sest ka peatselt lõpetava lavakooli XXVIII lennu seas on piisavalt näitlejaid, kes suurtesse teatritesse enam ei mahu (väikesed on nagunii kaldunud aina enam projektiteatri poole.)

Aga kuni see sündinud pole, tuleb rääkida kui mitte teatri surmast, siis vähemalt varjusurmast. Teater on kaduv kunst. Kelmis oli ta eriti kaduv, sest tegutseti peaaegu põranda all. Polnud korralikku reklaami, polnud pileteid, polnud kavalehti, polnud isegi garderoobi, millest teater pidavat algama. Aga ei, Kelm algas hoopis millestki muust: noorte kvalifitseeritud lavajõudude entusiasmist, solidaarsusest ning soovist oma oskusi näidata ja arendada.

Lavastuse üks irriteerivamaid persoone on teatrijuht Peeter Oja jr (Jürgen Gansen).

Marleen Evisalu

Usun, et kõiki Kelmi lavastusi oleks näiteks Eesti Draamateatris vaadanud mitu korda rohkem inimesi, sest oli, mida vaadata. Kõigepealt „Revolver“ VAT-teatri egiidi all ja selle armsas tornisaalis, aga juba täiesti oma jõududega – atraktiivne ja hoogne madistamine tulirelva pärast ning selle omamisega tekkiv võimaluste paljusus. Oli „Savann“, ajastute läbipõimimise tõttu Stoppardi „Arkaadiat“ meenutav, kuid sisult täiesti omanäoline Karl Koppelmaa autorilavastus hullumeelsuse ja suitsiidi teemadel. Oli Woody Alleni „Riverside Drive“, kentsakas mõrvalugu, mis eelkõige tõestas, et ühe lennu noortest koosnev trupp suudab adapteerida ka teisi lavastajaid (Priit Pääsuke) ja näitlejaid (Bert Raudsep). Oli „Morten Mortensoni aed“ – meeldiv lisa meie monolavastuste niigi auväärsesse ritta ning tänuväärne võimalus Karmo Nigulale oma võimed täielikult maksma panna.

Kelmil oli väljakujunenud käekiri, oma stiil. Kuigi mänguvõimalused olid piiratud, rakendati neid kord-korralt tulemuslikumalt ja leidlikumalt. Kelmust oli nende lavastustes parasjagu, eelkõige karakterites. Võimsad tunde­puhangud, heroilised vastasseisud, aga ka üksnes koomilisele ülesehitatud mäng puudusid. Vaevalt see nimest tulenes, viimase määras see, et tegutseti kultuuri­klubi Kelm ruumides. Pigem oli see kunstiliste tõekspidamiste orgaaniline areng. Eks teater ongi olemuselt kelmus, kus vaatajat püütakse uskuma panna, et kõik, mida tehakse, toimub päriselt.

Eelöeldut ei maksa üle dramatiseerida. Teatri surm pole kaugeltki nii hirmus kui näitleja surm. Pealegi võib – Kelmi trupi noorust arvestades – ennustada hoopis vastupidist: paremad ajad on veel ees. Nii mängu kui ka mängupaiga mõttes.

Kuigi „Läbi/mäng“ on tehtud konkreetse situatsiooni põhjal („Ise olete süüdi, et vanalinna ronisite“), ei ole see sugugi ainult „siin ja praegu“ efektile üles ehitatud. Vastupidi: seda võib ette kanda ükskõik kus ja millal – vähemalt Eestis. Siin on mitmeid eksistentsiaalseid konflikte: vastuolu loovisikute ja äriinimeste, noorte ja vanade vahel. („Mina olen kinnisvaraärimees. Ma ei hakka ütlema, kuidas te peate oma kunsti tegema, see on teie vabadus ja kui turg otsustab, et teie toodangut saab müüa, siis …“). Aga ka eestlaste ja mitte-eestlaste vahel, sest „Läbi/mängus“ on majaomanikuks juut (tegelikus elus venelane).

Niisiis täiesti universaalne draama, kus Kelmi saatus on lihtsalt fassaad. Seda silmas pidades võib öelda, et „Läbi/mäng“ on Kelmi seni kõige kandvama probleemistikuga näidend. Pealkiri on kahemõtteline. Kelmi mäng on läbi (vähemalt ajutiselt ja selles hoones), aga läbimängu vormis toimub ka lavastus ise – mis muidugi irooniat ja nihestatust veelgi võimendab. („Kus sa käisid? Pane kostüüm selga, rahvas lastakse varsti saali!“) Üldse: teatrilavastuse süžee viimine prooviperioodi ja -õhkkonda on kentsakas võõritusefekti tekitav võte, mis toimib vist alati, autorilavastustes aga eriti.

Lavastuse mängulisust tõestavad vähemalt kaks irriteerivat persooni: teatrijuht Peeter Oja jr (Jürgen Gansen) ja tumm näitleja Timmu (Risto Vaidla). Mõlemale näitlejale on tegu tuttavaks saanud ampluaa väärika kinnistamisega. Nii Ganseni väsimatult sekeldavaid energiavampiire kui ka Vaidla vaikivaid, kuid intensiivse miimikaga mõttetarku on ikka meeldejääv vaadata. Ja lisaks muidugi tore omavaheline kontrast. Et kolmas võtmetegelane, teatri primadonna Liis Oja (Lauli Otsar) on üpris tugevasti rase, lisab lavastusele veelgi grotesksust. Nagu seegi, et proove tehakse „Tabamata imega“ – milles Leo Saalepi osa, tõsi küll, sobib tummale näitlejale päris hästi. Tegelikult on iga roll lavastuses omamoodi kvintessents Kelmi varasematest lavastustest, lustlik ja pilkeline tagasivaade iga näitleja arengule. Kaasa arvatud lavastaja ja teatrijuht Karl Koppelmaa ise, kes mängibki toda hirmsat majaomanikku.

Lavastuse peamiseks puuduseks on eklektilisus (kuigi see on samuti üks Kelmi firmamärke). Karakterid on vähe liigendatud ja pealiskaudsed. Fookus muutub liiga kiiresti. Erisugused dialoogid ei haaku eriti, intiimse ja globaalse diskursuse kontrastid on liiga suured ja järsud. Ka muusika ja sõna vahekord pole piisavalt põhjendatud, esimest tundub olevat liiga palju. Aga lugu ise on vaimukas, õpetlik ja originaalne. Mis sellest, et seda kõike situatsiooni tõttu pealesunnitult.

Veel üks positiivne faktor selle kummalise lavastuse kohta. „Läbi/mängu“ tekst on ja jääb üheks kõnekaks dokumendiks meie teatriajaloo XXI sajandi peatükis. („Mis te arvate, kuhu loksub see maailm, millele te siin oma postmodernistlikus hüsteerias kahe käega kaasa lükkate …“) Mingis mõttes meenutab selle kirgas ning emotsionaalne suhtumine teatriatmosfääri Jaanus Rohumaa „Ainsat ja igavest elu“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht