Mäng üksildusega

Teet Kase tantsulavastuses „Go – mäng kahele” kõnnib vorm kahjuks oma üksildast teed, käitub kui eraklik hingeuurija oma isiklikul palverännul.

KRISTIINA GARANCIS

Shimamura, Yasunari Kawabata „Lumise maa” peategelane, vaatab tihti üksisilmi lumevalguse mängimist mägedel. Mäed loovad iga päeva ja tunni eriliseks, toonides need päikese ereduse, loojumise või tõusmise värvidega. Vaikus, hingematvad loodusvaated, sisemonoloogid, pealtnäha teona roomav tegevus, mehe ja kuumaveeallika geiša saja kihi alla peidetud läheduse ihkamise ja pelgamise lugu on ühe alustekstina Teet Kase lavastuse „Go – mäng kahele” põhjaks. Selle Nobeli preemia jaapanlasest laureaadi teose meestegelane on tantsuekspert: tõsi, tema huvikeskmes on lääne ballett, mida ta pole oma ihusilmaga näinud, kuid millest on fotode põhjal vaimustunud. Kättesaamatu, kauge, seejuures nii turvaline unistus. Turvaline, sest see fantaasia jääb reaalsuse teravatest hammastest igavesti puutumata.

Jaapani proosahaiku meister suudab kirjutada liikumatuse põnevaks. Dekoratiivne vorm on imeliselt laetud. Kase koreograafia on sama dekoratiivne, kuid millegipärast tihti pingestamata. Liigutused elavad selles lavastuses oma elu ega pea dialoogi neid sooritavate inimeste, lugude, tunnete ja olemusega. Pealtnäha sünnib palju, aga see ei kõneta, ei haara kaasa. See on imelik, sest igas tantsumustris, visuaalses või valguskujundis on taga tajuda ülimat läbimõeldust, täpset ideed, tõelist soovi saada tervik koostööle. Tegijate panus tundub olevat täistähelapanu ja suur soov seda loomingu kaudu vaatajani tuua.

Võib-olla hakkas see suur soov domineerima ja lavastamisprotsess läks liiga tõsiseks? Võib-olla taandus nii kergus ja mängulisus? Võib-olla hakkas see energia kõike juhtima, kadus improvisatsioonilisus ja usaldus?

Üksilduse tumedus ja raisatud ilu on Kawabata „Lumise maa” kandvad teemad. Sama võib öelda Kase lavastuse kohta. Nii palju on visuaalset ilu: põnevad kostüümid, valged lambipallid, valgusheiastused, mis kaovad lavakarbi musta auku. Lavaruum on täidetud kunstniku ja koreograafi kavatsuste, geomeetriliste kehakatete, dekoratiivse tantsustruktuuri, heal tasemel tantsijate ja ülimalt sugestiivse muusikaga. Aga vorm käitub kui eraklik hingeuurija oma isiklikul palverännul. Sellel teel ei näe ta teisi, kellega suhteid luua. On vaid iseenda eesmärk ja isiklik hing.

Jaapani kirjanduse haikutraditsiooni minimalistlik stiil kajastub Kawabata teostes liikumise ja vaikelu sümbioosina, milles teravalt ja ausalt iga pisidetail, iga vari, iga kurd valgeks võõbatud palega geiša suunurgas saab valgustatud suurde plaani. Pingestatud rahuseisund, kus näilise liikumatuse all käib intensiivne psüühiline tegevus – iga tundevirvendus, mõttealge, kavatsuse ilming on allhoovusena kogu aeg aktiivne ja loov. Nii on vorm kauniks, kuid õrnaks kooreks, mida survestab purunema vaimne või emotsionaalne laetus.

Vorm kõnnib selles lavastuses kahjuks oma üksildast teed. Tantsukunstis on sisu ja vormi lähisuhe alati keeruline. Kuidas need kokku kõlama saada? Koreograafiline tekst võib hakata ise kandma ja sisu ununeda, kuid nii, et sisu sulab mingil imelisel moel tantsijate luudesse ja liigestesse ning kandub väljenduse kaudu vaatajani. Võib olla ka nii, et taotlus on ainult vormiesteetikal. Siis saab liigutustest muusika ja elamus on ka garanteeritud. Võib ka sellel moel, et sisu ja näitlejameisterlikkus on suur, aga koreograafi käsitööoskusest jääb väheseks.

Lepo Sumera muusika tundub esmapilgul ülihästi kajastavat tegelaste sisepingeid, kuid siis tekib häire või lünk. Muusika puudutab väga Sumera tütarde elavas esituses (Eva-Maria Sumera viiulil ja Kadri-Ann Sumera klaveril), kuid ei jõua kohale tantsu ja kehasse. Ka muusika jutustab eraldi oma lugu.

Madis Nurmsi suurejooneline stsenograafia on andnud alati tunnistust lennukast fantaasiast ja laiast haardest, kuid seekord on üksilduse tumedus visuaalselt nii mõjus, et sööb ära väikesed tantsijakehad. Erisugused platvormid, korrused, energeetilised valgusväljastruktuurid sügavas lavakarbis muudavad küll maailma maatriksilaadseks ja müstiliseks, kuid sinna kaob kõik muu.

Koreograafia tuttavlikult kaselik võttestik ülistab siiski Vanemuise tantsijate head tehnilist taset. Jacob Hooveri rännakud läbi lavastuse koe annavad misan­stseenidele tundliku seotuse, Maria Engeli terav ja võimukas väljenduslaad jääb silma. Kuus meest sünkroonis hüppamas on kõigis neis pööretes, tõstetes ja sirutustes tantsutehniline vaatemäng.

Üksildus, sisekosmosesse sulgunud inimkapslite mäng juhib seda lavastust. Turvatunne jääb siiski peale. Kapslid avanevad vaid korraks, et kohe uuesti sulguda. Nii võib öelda, et tahtmatult on Kask andnud edasi selle üksiküritajate inimmale just oma dekoratiivse vormiga, mis sageli sisu ei kanna. Eeldades, et iga koreograafi mõtteis on luua teos, kus sisu ja vorm annaksid teineteisele käe, jääb see lavalugu omamoodi nende eraldusbarjääriks.

Kuid kummalisel kombel viib ebaõnnestunud sünergia vaataja Kawabata eksistentsiaalsele eraklusele krattipidi just eriti lähedale. Vaatad laval efektseid oranže, musti, valgeid kostüüme, tantsivaid inimüksusi, kuulad Lepo Sumara haaravat muusikakeelt ning tajud, et kõik on samal ajahetkel seal laval koos, kuid otsekui oma eraklikes maailmades. Kohati küll suhestutakse, kuid põhiliselt jäädakse üksteisest galaktikate kaugusele.

Reaalsuse teravad hambad võiksid seda lavastust puudutada. Igaviku ja üksilduse ja elu müsteeriumi pühitsemine laval on teistsugune kui peas või raamatus. Laval on oma seadused ja tegelikkus. Liiga suured teemad jäävad abstraheerituks ja külmaks. Kõiksuse haaramise püüd tundub seekord jäävat vaid katseks. Läheduse ja soojuse loob emotsioon, puudutav lugu, mis lavalt inimeselt inimeseni kandub. Usaldus ja mängulisus on alati väärt loomisakti võimsad algained.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming