Maniakaalne eneseparandus ad infinitum

Näitlejad alustavad Bernhardi romaani narratiivi kokkuvõtvat ümberjutustamist, ometi ei ole rõhk lool, vaid liikumisest ja kõnemaneerist tekkival atmosfääril.

MARIE PULLERITS

Etendusgrupi Gardenparty „Correction“, autorid-lavastajad Tobias Shaw, Maret Tamme ja Anders Tougaard, teksti autorid Thomas Bernhard, Tobias Shaw, Maret Tamme ja Anders Tougaard, lava- ja valguskujundaja Maret Tamme, muusika autor ja helikujundaja Tobias Shaw. Mängivad Tobias Shaw ja Anders Tougaard. Esietendus 1. III Kopenhaagenis Teaterøenis, esietendus Eestis 17. IX Sõltumatu Tantsu Laval.

Eesti teater ulatub üle piiride nii ideeliselt, žanriti kui ka riigiti. Norra teatriakadeemias õpingud lõpetanud Maret Tamme on pannud koos taani kolleegide Tobias Shaw’ ja Anders Tougaardiga aluse etenduskunstigrupile Gardenparty (Aiapidu), kelle esimene ühine lavastus „Correction“ („Parandus“) Thomas Bernhardi samanimelise romaani põhjal esietendus Taanis sel kevadel. Sügis tõi viljaka teatrisaagi ka Eestisse ning „Correction“ on jõudnud kehakeskse mitmikžanrilavastusena Sõltumatu Tantsu Lavale ja Tartu Uude teatrisse.

Ehkki lavastus „Correction“ pakub võimsa visuaalse, helilise ja füüsilise kogemuse ka selle alusmaterjali tundmata, tasub konteksti selgitamiseks lisada väike kirjanduslik sissejuhatus. Austria prosaisti, näitekirjanikku ja luuletajat Thomas Bernhardi hinnatakse maailmasõdade järgse perioodi ühe mõjukama saksakeelse kirjanikuna. Tema 1975. aastal ilmunud romaani „Korrektur“ („Parandus“) võib pidada lineaarse narratiivi killustamise ja ajakihtide segipaiskamisega postmodernse kirjanduse musternäiteks. Eesti lugejatelegi pole Bernhard võõras: eesti keeles on 2013. aastal ilmunud tema teos „Vanad meistrid“.

„Parandus“ ei ole klassikalise draama alusmaterjaliks kindlasti tavapäraseim tekst: poststrukturalistlikus romaanis sündmustik peaaegu puudub, tegemist on sisemonoloogide, meenutuste ja nende tõlgendustega. Käesolev lavastus on aga žanrilt kõike muud kui klassikaline ning hägustunud žanripiiridega nüüdisteatrile omaselt käsitlevad ka lavastajad Bernhardi romaani julgelt ja ründavalt seda kildhaaval lammutades, ent mitte hävitades.

Lavastuses „Correction“ on laval kaks näitlejat, Anders Tougaard ja Tobias Shaw.

Ursula Hoff Skovgaard

Bernhardi poststrukturalistlikus romaanis moodustuvad tähendus ja tõde eelkõige tagasivaateliselt. Parandus tähendab Bernhardile möödaniku ümbermõtestamist ja eitust selle muudetud mõttelise kordamise kaudu. Romaani peategelane, austria teadlane Roithamer hakkab oma elulugu kirja pannes seda pidevalt parandama ja ümber mõtestama. Teose tegevustik on napp: oma perekonnas ja elus pettunud Roithamer otsustab kinnisidee ajel ehitada õele, ainsale inimesele, keda ta iial on armastanud, keset lapsepõlvekodulähedast Kobernausseri metsa suur koonusekujuline maja, kus õde saaks segamatult oma järelejäänud elupäevad mööda saata. Koonusesse elama asuv õde sureb peatselt pärast sinna kolimist. Roithamer otsustab seepeale parandada oma eluprojekti, hakates mälestusi kirja pannes neid samaaegselt korrigeerima. Endalt viimaks elu võttes jõuab ta ülima eneseparanduseni. Suitsiid kui lõplik vigade parandus on Bernhardi teostes läbiv teema ning lõpetas paraku ka kirjaniku enda maise teekonna.

Kirjelduse järgi tundub esmapilgul, et lavastuse autorid käsitavad romaani abstraktsena, lubades anda Bernhardi uimastavatele kordustele ja hüperboolidele tantsu, laulu ning improvisatsiooniga füüsilise keha. Vaatajatele jutustatakse lugu mitte traditsiooniliste reeglite järgi lineaarse sündmustikuna ning paradoksaalselt võimaldabki see laval toimuvaga suhestuda alusteksti otseselt tundmata või intensiivsest kiirkõnes inglise keelest aru saamata. Kollektiiv on toetunud dramaturgilise selgroona teose narratiivile, seda seejuures võõritavalt ümber jutustades, keskne sisu ja meeleolu tulevad esile füüsiliste võtete ja obsessiivse rütmistatusega, millega publik esmalt silmitsi seataksegi.

Laval on kaks näitlejat, Tobias Shaw ja Anders Tougaard, kes esitavad vaikuses rütmilist sammustikku, hasartset ja maniakaalset korduvat liikumist. Etendajate kehad sukelduvad rütmidesse, mida vaataja omakorda kogu oma kehaga ahmida saab. Aktsenteeritud tsükliline liikumine mõjub kui Bernhardi kirjanikustiil, kus leheküljepikkuseks venitatud kõrval- ja põimlausetega fraasid tulevad sama sisu juurde uuesti ja uuesti tagasi, ennast täpsustades, parandades, kordusega sisu rõhutades. See on puhtalt kehastatud ja sammustatud mõtterütm.

Keset lava moodustavad plastist, pleksiklaasist, papitükkidest ja muudest juhuslikest leidmaterjalidest kokku seatud rippkardinad kolmnurkse sirmi, mille eri poolte tagant kõneldes lavaruum Roithameri koonusmaja kombel liigendub. Läikivast prahist ja pisividinatest kardin on loodud nagu kellegi maniakaalse otsimisretke leidudest, mis on minimalistlikult kokku õmmeldud ning mõjuvad puhtalt, valgust murdvalt ja peegeldavalt. Nende vahel rippuvad laelambid loovad hetkiti mulje ülekuulamistoast.

Näitlejad alustavad Bernhardi romaani narratiivi kokkuvõtvat ümberjutustamist, ometi ei ole rõhk lool, vaid liikumisest ja kõnemaneerist tekkival atmosfääril. Nad räägivad Roithameri lugu selgelt, samal ajal osavalt liikudes teineteisega manipuleerides: masseerides, kloppides, keha venitades, teineteisele nõjatudes ning teineteist tõstes. Kohati agressiivne füüsiline manipuleerimine mõjub kui koonusmaja ehitusmaterjalide kogumine, töötlemine ja paigutamine – kõigel on spetsiifiline funktsioon, mõõtmed ja liikumisjoonis. Etendajad mõõdavad korduvate motiivide ja kiirendustega enda ning teineteise kehasiseseid vahemaid kui seina- ja põrandalaudade pikkust. Teineteise kloppimine ja raputamine jätavad liikuvasse kehasse jälje nagu mälestustes kajavad emotsionaalsed sündmused. Oma intensiivsuses on see pea maniakaalne, ent mõjub protseduurilises soorituses kummastavalt meditatiivselt.

Tobias Shaw’ elektroonilised ümisevad helimaastikud lisavad sellele tugevust ja mikrofoni krabisevad sahinad meenutavad hinge pureva kooreüraski tegutsemist. Maret Tamme leitud materjalidest stsenograafia loob ka objektidega füüsilisi kujundeid: suure parkunud ehituskile raskuse alla vajuv monoloogi esitav näitleja mõjub kui tõeline õnnetusehunnik.

Lavastuse tugevuseks ongi kirjandusteose tähelepanuväärne füüsiliste vahenditega tõlgendamine, mis annab tabavalt edasi romaani keskset teemat, stiili, rütmi ja meeleolu. Andekate etenduskunstnikena valdavad Shaw ja Tougaard kõiki kehalisi väljendusvahendeid: teineteisele ei jää alla ei hääle töö, liikumine ega ekspressiivne näitlejameisterlikkus, abstraktsete stseenide kehaline kõnekus äratab aistinguid ka vaatajas. Liikumiskeelele annavad värvinguid nihestatus, kehasisesed vastassuunalised liikumised, küünitamine, peatumine, vastupanu, iseenda eest varjumine, uuesti alustamine. See on kehastunud tekst, Roithameri maniakaalse meeleseisundi ning pideva eemalolekusoovi intensiivne kehastus, ent mitte illustratsioon. Ängistava meeleolu ja ahistuse ennetamiseks tuuakse sisse ka klassikalisi võõritusvõtteid: huumoriga vürtsitatud suhtlus publikuga ja vaatajate kaasamine Bernhardi teksti analüüsi koos lõbusa poprokk-kontserdi stseeniga.

Thomas Bernhardi enam kui 30 aastat tagasi ilmunud teos võinuks ilmuda oma kõnekuses ka käesoleval kalendriaastal ning Gardenparty on leidnud füüsiliste vahenditega lavailma loomiseks õnnestunud alusmaterjali. Peategelase Roithameri tungid ja motiivid on tegelikust elust irdunud ega suuda moodustada tema mõtteilma ja tegudega kooskõlalist süsteemi. Teadlasena väärtustab ta praktilist kogemust, mõtestatud kogemus vormub aga alles ajalises korrastatuses ja see panebki teda maniakaalselt oma elu ümber tõlgendama ja „parandama“. Ta hindab elulist kogemust, ent tegeleb selle metatasandiga, tõlgenduste, narratiivide ja ideedega, millel ei ole tegelikkusega enam mingit pistmist.

See laieneb üldiseks aja peegelduseks: perversselt nõudlik idealism, individualistlik täiuse- ja saavutusetaotlus, isiklike ambitsioonide luhtumine ja siduvates sotsiaalsetes struktuurides pettumine panevad meid lakkamatult kujutelmi looma. Neisse kinnijäämine viib aga eraldatuseni, võttes elult sisu ja tähenduse. Kõigi hinge närib oma kooreürask, mõni süvitsi uuristav kinnismõte, mille läbinärimise saepuru võib silmalaud viimaks katta.

Bernhardile oli enesetapp ülim enesekohane vigade parandus. Tamme, Shaw ja Tougaard annavad sellele üksnes viiteid, ilma et lavastus mõjuks ängistavalt või depressiivselt. Nende tõlgendatud eneseparanduses domineeriv korduvus mängitakse õõvastavast skisofreenilisusest absurdseks kehaliseks maniakaalsuseks. Eluprojekti pingutused on luhta läinud, ent selle kaose keskel tõuseb viimaks esile vaikne ilu, mõtteprügist kokku nõelutud sirmid peegeldavad ka valguskilde. Loodetavasti kuuleb siinne teatripublik paljutõotavatest uutest autoritest peagi taas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht