MATI UNT: „Tegelikult ei elanud ma ühte, vaid mitut elu.”

 

Festival „UNT!” läheb täna lahti suure teatripeoga „Öös on asju”. Vanemuise teatri laval astuvad üles ka luuletajad-kirjanikud 'Doris Kareva, Maarja Kangro, Jan Kaus, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv ja Urmas Vadi, kandes (peast!) ette neile olulisi Mati Undi tekste. Sirp pakub valikuliselt pihutäie sellest tsitaadikogumikust, mis kõlab täna õhtul Vanemuise laval. Sõna on Matil! Mati Unt Ateenas, 1985. aastal Ateenas. Kalju Orro

JAN: Kes ma olen? Kas ma olen Väiklane Formalist, Ilane Reetur, Sadistlik Keskpärasus, Siga, Väheütlev Mölakas? Mingi tõetera siin ju on, kuid tundub, et  mingit tervikpilti ei teki. Ei aita ka paremakõlalised sõnad. Et ma olen Geenius, Naiste Lemmik, Undilik Sajandi Suurkuju – isegi need meelitavad väljendid ei ammenda mu olemust. Midagi on ikka puudu!

 

 

DORIS: Mõnikord tuleb tunne, et ega ma teagi, kes ma olen, miks olen ja kas üldse olen.

Näiteks tänagi istusin akna all ja vaatasin välja.

Lill õitses, kleit kõikus, leht liikus. Siis mõtlesingi, et kas see kõik on ikka tõesti tõsi, ja kui on, kes olen mina siis nende keskel? On imelik olemas olla, ja veel sellisel ajal!

Siis mõtlesin, mis mu nimi on, ja siis, et kui vana ma olen. Mulle tuli pähe, et ega ma ainus ole. Ja enne mind on ka väga palju olnud. Neid ei oska keegi kokku lugeda, neid on majades ja metsades lõputult viibinud. On püsimise pärast ja püsivad olemise pärast.

Nad võiksid üksteist vähemalt rohkem armastada.

 

 

JAN: Miks sporditakse? Miks on tekkinud transpordivahendid? Miks on ühendus erinevate kohtade vahel? Miks tehakse väljakaevamisi? Miks tõuseb elatustase?

 

 

DORIS: Jah, kunstist jääb tihti tunne, et taevas võib iga hetk sulle pähe kukkuda. (See oli vihje Artaud’le.)

Heal juhul võtab kunst sult viimasegi lootuse.

Ja sellepärast mõjubki ta nii puhastavalt ja karastavalt.

 

 

KARL-MARTIN: Kõik luuletajad olid nii teinud. Andsid luuletuse ja said raha vastu. Sellel oli oma põhjendus. Luuletamine on ikkagi töö, vähemalt kas või selles mõttes, et luuletamine on see töö, mida nimelt luuletaja kõige paremini oskab. Ja kui ta tõesti ka ei ole töö, on ainult hullus või veel midagi muud, siis ei tohi ennast sellest segada lasta ja tuleb luuletuste eest raha vastu võtta, et süüa otsa ja riideid ka. Kui sootsium otsustas kord hulle taluda, isegi neile peale maksta, siis tuleb seda ära kasutada – jumal teab, millal sootsiumil see tuju üle läheb.

 

 

JAN: Ma lamasin, sirutasin end nii pikalt ja laialt kui võimalik ja ütlesin endale: aitab kirjandusest, see pole meeste töö, ja vandusin hästi pikalt lisaks, vandusin ja peeretasin mahlakalt, ütlesin: kurat, elu ise on see, mis meile täna meeldib, elada on rõõm!

 

 

JÜRGEN: Mina olen eraldi ja üksi nüüd sellepärast, et ma võtan kirjandust omaette asjana, tõsisemalt kui elu. Olen ilmselt tõesti kabinetikirjanik, olen seda (mida ma varem ka endale ei julgenud tunnistada) sulle kord juba tunnistanud. Balzac ütles, et üks armuöö maksab pool kirjutamata köidet. Balzac oli ihnus ja ihar vanamees, tõin fraasi vaid ilmekaks näiteks selle kohta, et ehkki mulle meeldivad pidurdamatud, dekadentlikud joomingud näitlejate ja kultuurilähedaste noorukite seltsis, pole ma aastate jooksul saanud neist mingit materjali. Mu joobnud mõtted mõjuvad mulle kainepäi tülgastavate ja banaalsetena. Puhtust, puhtust! Taeva puhtust, naise puhtust, südametunnistuse puhtust! Ons liiga hilja mul seda igatsema hakata – sain ju 30-seks. Ei tea.

 

 

DORIS: Mõned ei tea isegi, mis või kas nad midagi tahavad. Aga mõned selle eest tahavad! Oi, kuidas veel tahavad! Hirmsasti tahavad!

Tahavad nii, et maa must!

Mõni tahab seitset või kümmet nahka. Richard III tahab olla lurjus. Röövel tahab kogu kaasasolevat raha. „Tuhkatriinumängu” prints tahab, et korraga kõik peab olema korraks ta peos, et ta võiks selle vabaks lasta nagu linnu, mis lendab välja päevapildiaparaadist. Ta tahab valurahaks kogu tõde, siis lepib, et ei saanud Tuhkatriinut. Paljud tahavad maad ja ilma, nad ei taha olla vaikiv lehekülg aegade raamatus. Mittebudist tahab haarata Kuud.

(Undi fotole) Aga et Sina seal midagi ei taha, tundub mulle kahtlane.

 

 

JAN: Mõtlesin, et kui areenilt lahkuda, siis vähemalt efektselt. Või vähemalt lolliks jääda, aga siis kapitaalselt lolliks, nii lolliks, et veel sada aastat su üle irvitatakse, näidatakse näpuga, et näe, sealt see tuleb, arktiline hüsteerik, too, kes tahtis põhjamaades alustada üleüldist masinalõhkumist, uut ludiitlust, uus Herostratos; naiivne, aga põhjendatud; loll, aga sisukas; labane, aga moodne; inimene, aga siiski loom.

 

 

MAARJA: Ta kõndis otseteed koju (kõik tema maja aknad põlesid peale tema korteri akende ja see vaatepilt tekitas Eero peas otsekohe võrdluse Oidipuse väljatorgatud silmade tühjade koobastega), keeras välisukse lukku, pani keti ette. Ta süütas tuled kõikides tubades peale magamistoa, mille ukse hoopis sulges, kartes vaimude ilmumist. Nüüd, kus teda keegi ei näinud, hakkas ta üleni värisema.

[Aga] ta oli lihtsalt kodus ja lamas. Oli koduhoidja. Ta teadis palju kodusõnu.

Kodukäija. Kodubaar. Kodukakk. Kodukeskjaam. Koduvillane. Kodukootud. Kodutunne. Kodundus. Kodukolle. Kodurahu. Koduhoolas. Kodutee. Kodumaja. Kodumets. Kodukotus. Kodukana. Kodumaa. Koduloom. Koduperenaine. Koduaed. Kodukaitse. Koduväi. Kodutütred. Koduaken. Kodulävi. Kodu-uurija. Kodukant. Kodurajoon. Kodulinn. Koduvabariik. Koduplaneet. Kodujänes. Kodulind. Kodupüksid. Kodutaevas. Kodukord. Kodukleit. Koduigatsus. Kodukittel. Koduapteek. Koduabiline. Koduarmastus. Koduhaldjas. Kodukasvanud kriitik. Kodukultuur. Kodulugu. Kodusõda. Kodusistuja. Koduvein. Koduõpetaja.

Kodunema. Kodustama. Kodutu. Kodutuna. Kodudega. Koduselt. Kodusena. Kodusenagi. Kodututenagi.

Das Heim. Ich komme nach Hause. Der Heimatsort. Das Haustier. Das Vaterland. Heimisch. Die Eingewöhnung. Zu Hause. Die Heimatslosigkeit. Home. At home. Domestic hearth. Housewife. Homeless. Dom. Doma. Domoi. Domašnije. Domovoi.

Isakodu. Emakodu. Lapsepõlvekodu. Vanadekodu. Lastepäevakodu. Kolhoosnike kodu. Mehekodu. Naisekodu. Pruudikodu. Ämmakodu. Kroonikute kodu. Meremeeste kodu. Oma kodu. Skulptorite kodu. Sünnikodu. Puhkekodu.

 

JAN: Sõin puhvetis hommikust. Puhvet on üle korruse, paariskorrustel, niisiis kümnendal korrusel. Elasin üheteistkümnendal. Olles korrused juba varem, eelmistel päevadel, mitu korda segi ajanud, ent alati viimasel hetkel  märganud numbrit ja tagasi läinud, läksin nüüd oma toa ukse taha. Võti läks raskesti lukuauku, lõpuks uks siiski avanes. Välisukse lähedal oli vannitoa uks. Vannitoa uksele ilmus mees, katteks ainult käterätik ümber vöökoha, ja viibutas mulle hoiatavalt sõrme. Näoilme oli tal kavalalt naeratav. Tavaline mees, kõhn, noor, mitte eriti atleetlik… 30–35. Ma ei taibanud kohe, et olin valesse tuppa sattunud, aga instinktiivselt ütlesin segases vene keeles „ja isvinäjus„, kogeledes ootamatusest. Mees viibutas selle peale sama kavalalt naeratades mulle teist korda hoiatavalt sõrme, mille peale tõmbasin ukse kinni, lahkusin joostes. Jõudsin oma tuppa, ei mäleta, kas usaldasin selle Runnelile kohe või natukese aja pärast. Moskvast tagasi jõudes jutustasin seda episoodi paljudele.

 

 

DORIS: Ei maksa arvata, et mu elus enne midagi ei olnud. Muidugi oli. Kuid sellest pole mõtet rääkida, vähemalt praegu mitte. Ma ei usu, et keegi minust õieti aru saaks. Kes arvaks, et poosetan, kes oletaks, et tahan end tähtsaks teha.

Maailm on julm. Ta ei mõistaks meie siirust.

Varjame pigem end vihjete võrgu taha.

 

 

JAN: Selgub, et meil on ühine siht, meie taotlused polegi nii erinevad: me kõik vajame rahulikku taevast pea kohal, palju õnnelikke lapsi ja rahuldusttoovat tööd. Anname oma liha näljastele, vere janustele, naha paljastele, kondid kütteks külmetavatele! Armastame teisi rohkem kui ennast. Lisaks selgub, et nii eestlased kui bororod kui venelased kui uiguurid vajavad usku homsesse, tootmise intensiivset, mitte aga ekstensiivset arengut, vahel kultuurset ajaviidet, võib-olla pipraks sekka ka kultuuri ennast, aga see viimati nimetatu tuleb siiski enne iga inimeseni viia, igasse kodusse, kätte näidata, nimelt kodus, ja jõuamegi koduni, sest kodu, mitte ainult elamispinda vajavad nad ka, ükskõik kes nad siis on, usutunnistusele vaatamata, nagu liiva mere ääres, aamen. Jah, ja lihtsaid rõõme vajavad nad ka.

 

 

DORIS: Tegelikult ei elanud ma ühte, vaid mitut elu.

Minu ümber oli alati palju sõpru. Kuid oli ka palju vihkamist, kadedust ja armukadedust.

Mul oli annet elada.

Võõrad ei märganud mu invaliidsust, kui istusin tugitoolis, kena soenguga, sametkleidis, valge kraega, mõõdukalt puuderdatud, sest vanas eas tuleb olla loomulik.

Mul olid elavad ja pehmed liigutused. Kuni seitsmekümnenda eluaastani oli mul kerge ja kiire kõnnak. Ma ei rutanud, vaid arvestasin iga liigutust, seepärast jõudsin päeva jooksul palju. Peab kõike jõudma, sest elu on lühike.

Ma vihkasin solvamist, inimväärikuse alandamist, ebaõiglust, julmust, enesearmastust, labasust ja variserlikkust, truudusetust, lodevust.

Ma hindasin heatahtlikkust inimeste vastu, moraalset mehisust, enesevalitsust, distsipliini, uudishimu ja tähelepanelikkust, armastust elu, looduse ja loomade vastu, korda töös ja elus, pidevat õppimist.

Iga uus linn, iga uus ümbrus, uued inimesed tekitasid minus rõõmsat ootust kogeda midagi uut, kusjuures ma alati mõtlesin, mida peaks muutma, et inimestel üldse, aga naisel eriti oleks kergem ja rõõmsam maa peal elada.

 

 

JAN: Mida enam sa suudad üksi otsustada, seda täiuslikum sa oled. Sest üksik pole ainult passiivne, vastupidi, ta kuulutab oma üksindust lausa aktiivselt. Õigel üksikul puudub huvi seltskonna kui sotsioloogilise kujundi vastu. Teda huvitab ainult üksik. Õndsus saab osaks ainult üksikuile. Ainult piinarikkas üksinduses on eksistents. Pane tähele, piinarikkas.

 

 

DORIS: Ärme toome üldse midagi, ärme toome tänavale ega kuhugi mujale, ei trepile ega tuppa (—) ärme lisame olevale, pigem viime, võtame olevast ära. Võtame ülearused raamatud, viime need prügikasti, viime ülearused riided pööningule; viime vaenlase tasakaalust välja ja pärast veel metsa; viime ennast endast välja, võtame iseennast kaasa ja viime laiale teele, katuse alla, pärast kaugele saarele. Viime asjad lõpuni. Seal lõpus vaatame neid siit ja sealt, ülalt ja alt, kaugelt ja lähedalt, hämaras ja päikesesäras, udus ja vihmas! Siis ütleme oma viimase sõna, mida jääb uskuma isegi Toomas.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming