Matsirahva topised sakste uurimise all

Pille-Riin Purje

Tammsaare algteos näikse Hussari lavastuses üsna kõrvaliseks, pelgalt ettekäändeks taanduvat. Rakvere teatri „Uurimise all”, autor A. H. Tammsaare, dramatiseerija ja lavastaja Toomas Hussar, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Arian Levin. Mängivad Eduard Salmistu, Velvo Väli, Mait Joorits, Anneli Rahkema, Erni Kask, Marin Mägi, Tarvo Sõmer, Lauri Kaldoja ja Eili Neuhaus. Esietendus 6. IX Rakvere teatri väikeses saalis. Tammsaare noores eas kirjutatud „Uurimisel” (1907), kriminaal-müstiliste sugemetega jutustus inimhingest, on saanud Toomas Hussari tõlgenduses pealkirja „Uurimise all”. See pealkiri kõlab rusuvalt ja allutavalt, on igati kooskõlas lavastuse tumehelgiga. Tammsaare lugu on laval täiendatud härrasrahva kohaloluga, aga lisatud teksti päritolule ma kavalehel, paraku, viidet ei märganud. Sakste krooniline üleolek talurahvast seabki matsid eestlased uurimise alla, uurimise objektiks. Muu hulgas kõneldakse korduvalt härra von Undeni pooleliolevast karutopisest ja just see repliik näikse pakkuvat võtit lavastuse mõistmiseks: tegelased mõjuvad kui hingetud, grotesksetesse poosidesse tardunud loomalikud inimtopised. Lavastuse salapärases ja maagilises atmosfääris saab määravaimaks kunstnik Ervin Õunapuu rafineeritud ning laitmatu stiilitunnetus nii lavapildis, grimmis (kus läikivmustad laigud toovad meelde Õunapuu raamatu pealkirja „Eesti gootika”) kui ka kostüümides. Lavaruumi hämarus kasvab pimeduse kujundiks õige mitmes tähenduses, nii ajas kui ka hinges. Tegelaste paiknemisest valguse ja pimeduse piiril saab visuaalselt nauditav vaatemäng omaette. Lisanduvad suitsupahvakud ja välgusähvakud, mustade vaheseinte nihkumised. Tühi tume lava mõjub fantaasiat virgutavalt, üks suur laud muudab üha oma tähendust, olles nii kohtu-, operatsiooni- kui ka lahkamislaud ning viimaks hobuvanker. Arian Levini muusikaline kujundus toetab irreaalseid põnevuspuhanguid.

Selles esteetilises vaatemängus, mida toonitab tegelaskujude nihkeline liikumisjoonis ning maneerlik häälekasutus, näikse Tammsaare algteos kummatigi üsna kõrvaliseks, pelgalt ettekäändeks taanduvat. Seda tunnet võimendavad tekstikärped, mitmed Tammsaarele iseloomulikud ja vaimukad paradoksid on lavaversioonist välja jäetud. See töötab vastu žanrimääratlusele „paradoksaalne põnevuslugu”. Samuti jäävad kärbete tõttu (taotluslikult?) häguseks tegelaste omavahelised suhted ja neist lähtuvad käitumismotiivid. Seega on üsna raske, kui mitte võimatu suhestada Toomas Hussari tõlgendust Tammsaare teatriretseptsiooniga.

Tundub, et see aspekt pole lavastajat ka kuigivõrd huvitanud, ehkki just Rakvere teatri näitlejad oleksid suutelised looma põnevaid sildu, seda tänu Urmas Lennuki Tammsaare-dramatiseeringutes mängimisele. Kui helikujunduses kostis mesilaste suminat, mõtlesin tahtmatult Lennuki Pearu mesilase-arutlustele – kui magus olnuks pisikese vihje lisamine! Tammsaare hilisemate teoste käekiri ja vaimulaad siin-seal ometi vilksatab: näiteks viide, et haridus teeb hobusevargaks. Kõige rohkem tekitab „Uurimise all” assotsiatsioone kirjaniku viimase romaaniga „Põrgupõhja uus Vanapagan”, küllap ennekõike jaburate ülekuulamiste, kindlasti ka elektrimotiivi tõttu. Tundub, et Tarvo Sõmeri karuhäälel mörisev talutaat Madis Almar on mängitud terake Põrgupõhja Jürka paroodiana. See mõjub värskendava pilkena. Seda laadi vahedamat kõrvalpilku rollidele igatseks läbivama mänguvõttena, praegu kipub lavastus muutuma ühetooniliselt raskepäraseks. Esietendusel sai mõnelgi hetkel tõeks Tammsaare väide, mis käib kesksete tegelaste vaidluste kohta: „ … neidude ja nende kavaleride suust lipsatas niisuguseil korril nii mõnigi ohkav haigutus ilma”.

Muuseas, nukraks teeb kasin kavaleht, mis ei haaku lavastuse esteetikaga: nagu ajalehepaberil menüü gurmeerestoranis! Ei, ajastulise ajalehe idee on hää, aga see leht ei sisalda infot loost ega tegijatest. Mäletan, kuis samalaadne pettumus tabas mind ka Andres Noormetsa „Tuulte pöörises” kava puhul. Mõtlesin siis, et trendikas märksõna „taaskasutus” ei peaks ju tähistama pealiskaudsust, et kavaleht on see osa lavastusest, mis jääb teatrikaduvikus alles ning tundub klassikatõlgenduste puhul iseäranis oluline mõtestaja, Tammsaare või Kitzbergi retseptsiooni kajastaja ning kommenteerija teatriajaloos.

Problemaatiliseks osutus lavastuse „Uurimise all” rollijaotus. Ma ei tea, kuivõrd on külalislavastaja kursis selle teatri repertuaariga, aga eeldan, et ikka põhjalikult ja põhjani. Näitlejate kasutamine liiga tuttavlikus mänguvõtmes, stampidele rajatud lavaelu ja ilma riskimata kindla peale minek osatäitja valikus on mõistagi laialdasem probleem, mis ei puuduta ainult Rakvere teatrit, ja näitab teatavat mõttelaiskust. Teine võimalus olekski järgida näitleja omateemat ja lisada sinna uusi nüansse, mida on just nimelt Rakveres mõnigi kord õnneks ka tehtud, aga see eeldab oskuslikku ja kannatlikku näitejuhitööd, mõistagi ka näitleja enda isiksuslikku mängutahet ja väsimatut otsingut.

Praegusel juhul vahetasin mõttemängu korras oma kujutluses ära Eduard Salmistu ja Lauri Kaldoja rollid ning lavastustervik sai mu vaimusilmas kohe poole pingestatum. Eduard Salmistu on pandud mängima peaosa, kohtu-uurijat ja fanaatilist hingelahkajat Erich Kleigelsit. Tema lahendab rolli „ootuspärases” flegmaatilises võttestikus, näiteks väljavenitatud häälekasutus on äravahetamiseni sarnane „Kaasavaratu” Knurovi kõnelaadiga. Mulle küll tundus, et Salmistu ei naudi siin eestvedaja positsiooni ja seetõttu teevad ta etteasted lavastuse rütmid põhjendamatult jokutavaks. See aegluubilisus ei jäta kaasa kiskumata ka Velvo Väli uurijale oponeeriva arsti Heinrich Steinmanni rollis, kes samuti muundub staatiliseks, kähehäälseks õieli lõuaga „rotitopiseks”. Peategelaste maailmavaatelises jagelemises on nõnda kitsilt mänguvariatsioone. Küllap oleks Salmistule märksa paeluvam ja tulemuslikum ülesanne teha ilmekaid kõrvalosasutse, naljakate karakteersete kontrastsete rütmidega. Lauri Kaldoja (von Unden ja süüdistaja) oleks aga saanud Kleigelsi rollis mängida uusi variatsioone inimolemuse teemadel, mida ta nii väljendusrikkalt ja sisuliselt avab monolavastuses „Lilled Algernonile”: nägin seda Tartus „Draama” festivalil päev pärast „Uurimise all” esietendust. Ka on Kaldoja lavanatuuris sundimatut absurditunnetust.

„Uurimise all” etendusel sündis üks kentsakas tõehetk: kuna loo keskmes on unenägu või nägemus, tõusis suurde plaani moment, kui Lauri Kaldoja von Unden eeslaval tukub ja taamal saab välja valgustatud Mait Jooritsa nägemuste vaatleja Otto Almari sugestiivne pilk. Nende kahe rolli vahel sõlmus järsku seletamatu ühendus, nii et meeles hakkasid kumisema Hamleti sõnad: „Jah, magada … Võib-olla undki näha …”. Sellel hetkel oleksin pidanud vist kuul(a)ma hoopis kohtu-uurija teksti?! Sama irriteerivalt mõjus von Undeni „dialoog” magava prouaga. Niisugustel hetkedel välgatas justkui juhtumisi terav absurd, mis ilmselt pidanuks läbima kogu lavastust tunduvalt vingema, läbikomponeerituma mängulise intensiivsusega, mitte üksnes vormis, ka sisuliselt.

Ootuspära kimbutas ka naisrollides, ehkki see polnud terviku seisukohalt nii tähtis. Anneli Rahkema ei saa peretütar Juulina mängida midagi uut, värskem lähenemine olnuks panna Rahkema emaks ja Marin Mägi tütreks. Seda just Rahkema arengu huvides, sest Marin Mägi on tore ka mureliku ema Eevana.

Mait Jooritsa sobivus Otto Almari haprahingelisse ja endassesulguvasse ossa on väljaspool kahtlust, ta lavaolek sisendab usaldusväärsust nägemuste suhtes. Huvitavana, oma saladust hoidvana mõjub Erni Kask kahtlusaluse Priidik Laasiku rollis, temagi näikse sundimatult tabavat nihkelist lavastuslaadi. Tammsaare jätab kriminaalses liinis otsad lahti, aga laval peab osaline ise sisimas teadma, on ta mõrtsukas või ei. Mina sain Erni Kase Priidiku näiliselt tuimast olekust küll selge ja jõulise vastuse, see anti stseenis Juuliga, ühes repliigis ja intonatsioonis. Ka pastori osas pääses Erni Kask sürrealistlikule laadile ligemale kui teised saksad. Iroonilisele laadile on suuresti rajatud Eili Neuhausi teenijatüdruku veidrad mängu sugenemised ja haihtumised, korraks ligineb Kleigelsi ja Maali stseen sarkastilisele sadismile, aga siis oleksin igatsenud ohtlikumaid intonatsioonisööste.

Tervikuna jääb hingele ebalev tunne, et mingid käärid lavastaja taotluse ning trupi raskemeelsuse vaimust kantud mängulaadi vahele siiski tekivad. Kui vaatasin päev hiljem Tartus festivalil Rakvere teatri lavastust „Lilled Algernonile” ning sinna otsa Von Krahli teatri „Lillede keelt”, hakkasin mõtlema, kas pole Toomas Hussar lavastanud „Uurimise all” pigem Von Krahli teatri mängulaadis: see tähendab pealispinnal kalgi ja lõikava irooniaga, mille alt võivad paotuda rafineeritud, intellektuaalse kattega tundetoonid. Ma ei sea kahtluse alla Rakvere teatri trupi avatust eri mängulaadidele, aga selle teatri lavastuste põhituum ja ka -väärtus on minu silmis inimlikkus, mõistvam ja hoidvam ja soojem eluhuumor, mitte niivõrd üdini distantseeritud estetism ja lihvitud vormikatsetus, mida serveerib Hussari ja Õunapuu „Uurimise all”. Seetõttu tekkis esietendusel Rakvere teatri väikeses saalis imelik eikellegimaale äraeksimise tunne. Nägin nägemust, millega ei oska ärgates midagi pihta hakata: maine kohtumõistmine oleks kohatu, hinged aga kupatati sellest unest välja. Ja karutopis jäigi lõpetamata …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming