Meeldimise võimalikkusest

Maris Peters

Ajude ragistamist ja emotsioonide skaala läbiraputamist ei maksa oodata.  

Stseen lavastusest “As You Like It”. VENE DRAAMATEATER

 

W. Shakespeare, “As You Like It”.

Lavastaja Timofei Sopolev (Moskva), kunstnik Rosita Raud (külalisena), helilooja Aleksei Šelõgin (Moskva), goreograaf

Oleg Gluškov. Osades Aleksandr Ivaškevitš, Sergei Tšerkassov, Eduard Toman, Vladimir Antipp, Oleg Rogatšov, Dmitri Kosjakov, Aleksandr Kutšmezov, Dmitri Ptšela, Herardo Contreras, Artjom Garejev, Aleksandr Okunev, Sergei Furmanjuk, Dmitri Lomovski, Oleg Štšigorets, Tatjana Goruškina, Julia Jablonskaja, Natalja Murina, Julia Popova, Jekaterina Žukova, Natalja Popenko, Ksenia Agarkova, Vadim Malõškin jt. Esietendus Vene Draamateatri suures saalis 8. IX.

 

Kui järjekordsest Shakespeare’i lavastusest, seekord Vene Draamateatri “Nagu teile meeldib” juttu tuli, küsis Janusz Peters minult, miks on see suhteliselt keskpärane ja struktuurilt ebaühtlane näidend Eestis nii populaarne. Vastasin, et on puhas juhus, et seda viimasel paaril aastal juba teist korda lavastatakse (eelmine oli Vanemuise lavastus), teatrid on ju erinevad ja pealegi on mõlema lavastuse lavastaja Eestisse imporditud. Seega ei saa rääkida selle näidendi lavastamise populaarsusest rangelt võttes Eestis, kuigi, eks muidugi teatrid, kes selle tüki oma lavadel välja toonud, on ju kohalikud.

Etendusejärgseid muljeid rehitsedes ning plusse ja miinuseid kaaludes jõudsime siiski järeldusele, et tegemist on ühe paremini välja kukkunud tõlgendusega, mida näinud oleme. Näidendi kahte poolust, õukonnaintriige ja armastussüžeed ning karjuste ja muu metsarahva pastoraaliat, ongi raske ja keeruline tänase publiku jaoks usutavaks tervikuks siduda. Ikka tundub, et kõik need paariheitmise kemplused Audrey, Phoebe ja teistega ei puutu asjasse ja näidendi põhisüžeed arvestades võiks need vabalt kärpida, ilma et midagi koleolulist prügikasti satuks.

 

Teine vaatus – justkui uus näidend ja lavastus

 

Nii ka seekord, intensiivselt käima läinud lavastuses satub pärast vaheaega saali naasnud publik silmitsi justnagu hoopis ühe teise näidendi ja lavastusega – vaatamata sellele, et näidendi teksti on kõvasti kärbitud ja kohendatud. Paratamatult läksid minu mõtted peaaegu et 80 aasta tagusele Lauteri lavastuse pealkirjale “Armu- ja narrimäng”, mis ilmekalt toob esile näidendi kaks poolust ning selle, et vaadata võib seda kas ühe või teisena – just nii nagu teile meeldib.

Seekordses lavastuses on kasutatud küllalt palju visuaalkeelt ja mitmed meeleolud ning suur hulk olulist taustainfot edastatakse publikule korralikult läbi komponeeritud ja hästi rütmistatud ja rühmitatud (nii vähemalt paistis see esimeselt rõdult) liikumise kaudu. Liikumist toetavad ka meeldejäävad ja korduvad muusikalised motiivid. Vaataja ette manatakse üsna kiiresti pilt militaarse riigipöörde järgsest ja üha enam tühja pokazuhha’ga ametis õukonnast. Kui kõik on saavutatud, mille nimel kokku tuldi, algab mandumine. Usaldusväärsed kaasvõitlejad asenduvad pugejate hordidega. Allakäigu ilmekaks märgiks on ebasõjaväelaslikult kössis Frederick (Aleksandr Ivaškevitš), kellest hoovab tüdimust ja väsimust pea igal lavaloleku hetkel. Sellise Fredericku puhul saab mõistetavaks ja põhjendatuks tema näidendi lõpuks langetatud otsus meditatiivse ja maailmast eraldunud elu kasuks.

 

 

Kalliskivide ja aumärkidega närune õukond

 

Mandunud võimulolijatega võrreldes ei ole ka võimult tõugatute olukord nii roosiline, nagu seda kirjeldatakse näidendi alguses, Robin Hoodi ja tema vabameeste stiilis rõõmsa metsaelu asemel kohtub vaataja hoopis närudeks peetud, õukonda sobivate kleitide ja ülikondadega daamide ja härradega, kelle endisele hiilgusele viitavad nii torukübarad, aumärgid kui ka kalliskivid. Muidugi on see olnud just säherdune glamuur, mille pärast nad pagendusse on sattunud. Ometi – külmale ja kannatustele vaatamata on pagendatud hertsog (Aleksandr Ivaškevitš) sirgeselgne.

Kui Rosalindi osa peetakse näitlejannade üheks maiuspalaks, seda eelkõige tema mahukuse pärast, siis Vene Draamateatri lavastuses on lavastaja teinud huvitava valiku, tasakaalustades Rosalindi (Tatjana Goruškina või Julia Jablonskaja) ja Celia (Natalja Murina või Julia Popova) tähtsust, nii et vaatajale näidatakse tõepoolest tüdrukutepaari, kelle puhul on kerge uskuda, et nad on koos kasvanud ja lahutamatud. Kui õukonnas domineerib Celia oma militaarses univormis ja ratsapiitsa vibutades ning Rosalind oma kollase kleidi ja tippivate sammudega mõjub kohatult (muidugi kuulub tema välimus komplekti pagendatute välimusega), siis metsas rollid ja hoiakud muutuvad. Lavastaja on mõlemale neiule andnud nii püksikandja- kui seelikukandja-identiteedi.

Kahju oli, et niigi naiivsena kujutatud Orlandolt (Dmiti Ptšela) oli lavastuses võetud võimalus end Adamiga suhestades kuidagi inimlikumana ja kolmemõõtmelisena näidata. Lavastuse loogikat arvestades oli otsus Adam välja kärpida muidugi ootuspärane. Järgi jäi natuke õhukese taustaga noormees, kes võidab maadlusmatši, pageb metsa ja veedab seal oma päevi luuletusi kribades ja kitarri pinistades. Igati normaalne noor ja armunud inimene. Ilmselt ei õpi ta midagi ka Rosalindi armastuse õppetundidest ning silmile seotud side – kutsu mind Rosalindiks – jääbki metafoorselt rääkides tema silmile.

 

Tomani kabareelik etteaste

 

Valdavalt oli kaduma läinud ka Jaques’i (Eduard Toman) kuulus melanhoolia. Tema esimene lavaline etteaste tekitas miskipärast paralleeli Tõnu Kilgase kabareeliku etteastega nukuteatri “Romeos ja Julias”. Ka mõjub ta ülejäänud õukonna näruse oleku taustal kangesti klanitud. Mees, kes tuleb toime igas olukorras ja on alati kui kala vees? Suure huviga ootasime inimese seitsme eluea kõnet, selle sügav filosoofiline element oli teatud määral siiski säilinud. Kui selgelt see esitaja üldist tonaalsuse muutust arvestades esile tuli, on iseasi. Pigem sai sellest Jaques’i sisemonoloog (sellele näis viitavat ka ülejäänud tegelaste tardumine selle kõne ajaks), mis võis, aga ei pruukinud olla ajendatud Orlando hiljutisest rünnakust.

Kui ülejäänud tegelastest keegi kindlasti selgelt meelde jääb, siis on see ehk Sir Oliver Martext (Artjom Garejev) oma lakkamatu purjusoleku ja lausa akrobaatilise tasakaalutusega, mis hetkiti suisa breiktantsuks kätte kisub.

Natuke “kiired pulmad, kiired lõpud” stiilis oli lavastuse lõpp. Hymen ja tema õnnistused, kogu Rosalindi transformatsiooni imelisus (kaasa arvatud tema viimane kõne) oli kadunud ning asendatud suurejoonelise lava-show’ga mis meenutas Miss World’i valimistest ja moe-show’ ristandit. Kuigi visuaalselt huvitav ja ilus kaeda, jättis see lõpp otsad ikkagi kuidagi liiga (või harjumatult) lahti.

Ometi võib kokkuvõtteks (ja julgustuseks äraootaval seisukohal olijaile) öelda, et suur hulk visuaalseid detaile, sealhulgas väga kohaseid ja nutikaid leide teksti illustreerimiseks, kuulub kindlasti lavastuse plusspoolele. Ajude ragistamist ja kogu emotsioonide skaala läbiraputamist, mida eestlane teatrist tihti otsima läheb, ei maksa oodata. Aga see ongi üks teistmoodi näitemäng ja lavastus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht