Meelelahutus looduskaitse alla!

Keiu Virro

Tallinna Linnateatri „Aju jaht”, autor Anthony Horowitz, tõlkija Hannes Villemson, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Sirli Bergström, valguskujundaja Priidu Adlas, helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin. Mängivad Indrek Ojari, Allan Noormets ja Piret Kalda. Esietendus 22. II Tallinna Linnateatri väikeses saalis.

Diana Leesalul, Tallinna Linnateatri lavastajal-dramaturgil, näib olevat võrdlemisi kelmikas hobi ning õnneks võimaldab tema amet seda kenasti ka harrastada: ta toob lavale puändiga põnevuslugusid, mõnikord suisa kirjutab neid. Psühhotrilleriks võib lisaks „Aju jahile” pidada ka Leesalu kirjutatud ja lavastatud „Offline’i”, põlvkondadevahelist mõistatust lahendatakse aga lavastuses „Kolm vihmast päeva”.
(Kui jõuan Tallinna Linnateatrisse „Aju jahi” etendusele, mainitakse mulle taktitundeliselt, et kui kirjutama hakkad, ära siis puänti ära kirjuta. Ükskord olevat nii läinud. Ühes teises lehes ja ühel teisel autoril. Mäletan, et kui laps olin, liikus ringi testide raamat, mis pidi välja selgitama, kui suur on võimalus, et minust saab Sherlock Holmes. Ma oleksin selle põhjal olnud väga keskpärane Sherlock. Minu huvi kriminaalromaanide vastu rauges pärast seda aastateks.)
„Aju jahi” tegevus areneb vanasse mõisamajja rajatud vaimuhaiglas, täpsemalt Kõrgendatud Turvalisusega Haiglas Vaimupuudega Kurjategijatele. Sinna saabub kirjanik Mark Styler, kes plaanib kirjutada sarimõrvar Eastermani eluloo. Loomulikult ei ole miski nii, kuis näib. Algavad räiged mõttemängud ja manipuleerimine, tähendab – korralik ajukepp (konteksti arvestades oleks see mõeldav vaste ka näidendi ingliskeelsele pealkirjale „Mindgame”).
(Uitmõttetus: kui jätta kõrvale see osa, kus lendab verd ja soolikaid, siis manipuleerimise meistrivõistlustel ei jääks lavategelastele alla ilmselt ka paljud reakodanikud meis ja meie ümber. Eks peretülidki on mõnikord samamoodi üles ehitatud …)
Kujutan ette, et Horowitzi näidend võib kriminaallugusid armastavale lavastajale olla päris erutav. Korralikult läbi kirjutatud, otsast otsani vihjeid ja vihjekesi täis, võimaldab üha uuesti lugeda ja avastada. Kuigi alusteksti võiks ilmselt lahendada ka teisiti, jääb Tallinna Linnateatri laval nähtav komöödia piiresse ja on sellisel kujul sümpaatne. Ehk ei peagi teatris iga kord suu suure kunstilise katarsise järele vett jooksma? Kvaliteetne meelelahutus on samuti haruldane loom ja väärib looduskaitse alla võtmist.
Leesalu lavastustes on varem osa-
lenud eelkõige tema kursusekaaslased lavakast, seekord on aga laval kogenumate näitlejate trio: Indrek Ojari, Piret Kalda ja Allan Noormets. Selline kooslus paneb nõnda õhkama, et käsi klaviatuuril kisub vägisi teatriklišeede poole. Niisiis: mäng on efektselt nüansirikas, paindlik, täpne, dünaamiline. (Muide, kas need sõnad on tähendusest täiesti tühjaks imetud või sobivad ikka veel näitlejatööd kirjeldama?) Peale näitlejate mängib lavastuses kaasa ka lavakujundus. Liigse maitsekusega see ei hiilga, aga liigub, loob ja lehvitab ning on osaline puäntide loomisel.
Esietendus oli üldjoontes igati kepsakas, ent mõnes stseenis kippus energia pisut kaduma. Sissemängimise asi? Sellal läks mõte ja pilk ühes sellega uitama. Avastasin suure rõõmuga, et minust teispool saali oli koha sisse võtnud härra linnapea, kelle teatrivaatamiskombed on omamoodi legendiks saanud (märksõnadeks: väljalülitamata telefon, suvelavastustele keset etendust jõudmine jms). Seekord oli ta kavalehte süvenenud: Tallinna Linnateatri väikeses saalis paistab lavalt esiritta piisavalt valgust, hea lugeda.
Ostsin seepeale vaheajal ka kavalehe. Härra linnapea huvi tundus kohe palju arusaadavam – väga tore kava. Seda ei ole küll tarvis, et paremini lavastusest aru saada, ent toimib lavastusega külgnevatel teemadel peatudes omaettegi õlitatult. Kui kunagised Mati Undi lavastused välja jätta, siis lavastuse vaatamiseks koodide jagamine ei olegi kava puhul enamasti eesmärk. „Aju jahi” kavalehte alustavad filosoofiaminutid: Eik Hermann arutleb kurjuse teemadel. Seejärel tutvustatakse psühhodraamat, sarimõrvarite tüüpe ja sarimõrvarite maailma superstaare. Sarimõrvarite psühholoogia käärdude ABC, ühesõnaga.
(Pärast kava lugemist koduteel lõbustan end stsenaariumiga, kus mõni minu naabritest võiks olla sarimõrvar. Nad kõik tunduvad ju nii toredad noored inimesed ja see, teadagi, on ohumärk! Äkki mõni hoopis kogub salaja kappi päid? Mille ta on oma käekestega kellegi küljest ära lõiganud? Võib-olla on see pea hoopis mõne minu teise naabri küljest, keda ma juba mõnd aega näinud ei ole? Võib-olla see mõnus lihaküpsetamise lõhn koridoris on hoopis …)
Kavalehele juhin aga sellepärast tähelepanu, et huvitav kavaleht ei ole sugugi nii sage nähtus. Kui mõnel kavalehel ongi esitatud vaid peamine info, kes, millal ja kus teeb, siis paljud panustavad ikkagi lisamaterjaliga mahukamale kavalehele. See kujundatakse piisavalt apetiitseks, et publik oleks valmis selle eest euro või paar välja käima, aga tulemus kipub kuhugi sinna kanti, et vormiliselt justkui on mahtu, aga sisuliselt oled ostnud lihtsalt hunniku läikepaberit, mis ei taha ahjus kuidagi põlema süttida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming