Mees Minski ülikooli aktusesaali rõduteatrist

Peeter Piiri

Valgevene lavastaja Sergei Turban toob Tartu Üliõpilasteatris lavale loo perekondlikust hoolimatusest. Tartus Athena keskuse pööningusaalis esietendub 1. veebruaril Tartu Üliõpilasteatri ettekandes valgevene dramaturgi Andrei Makajonoki näidend „Ahistatud apostel”. Lavastab selle Sergei Turban, Valgevene Riikliku Ülikooli üliõpilasteatri Na Balkone kunstiline juht ja IUTA (International University Theatres Association – Rahvusvaheline Üliõpilasteatrite Liit) organiseeriva komitee liige. Küsimuste esitamisest võttis osa ka Tartu Üliõpilasteatri kunstiline juht Kalev Kudu. * Millest räägitakse „Ahistatud apostlis”? Ühest perekonnast: emast, isast, pojast ja tütrest. See on lugu sellest, kui ükskõiksed võivad inimesed olla oma laste vastu, kuidas lapsi peetakse ebavajalikeks, ülearusteks. See on lugu vastastikuse mõistmise puudumisest perekonnas. Oled lavastanud selle näidendi varem ka Minskis oma teatris. Mis sundis sind just selle näidendi lavale tooma? „Ahistatud apostel” on väga aktuaalne, kõlab meie ajaga kaasa. Perekond on mõnes mõttes ju kogu ühiskonna, maailma ja koguni universumi mudel. Igal tegelasel on näidendis oma värv, oma filosoofia ning ta ajab kindlas sihis oma asja. See on väga tähtis, kuna see, millised on suhted perekonnas, peegeldub hiljem ühiskonnas, maailmas. Lapsed on meie ühiskonna tulevik, nende kasvatusest sõltub, missugune on meie homne päev. Põlvkondadevaheline konflikt mõjutab tegelikult kõike ümbritsevat.

Milline on selle lavastuse sõnum vaatajale?

Sõnum on see, et vaataja mõtleks etenduselt lahkudes järele, kuidas ta suhtleb lähikonnaga, oma perekonna ja lastega.

Mida oled viimasel ajal lavastanud?

Detsembris oli mul kaks esietendust. Vanemate tudengitega tegin Pirandello „Huvide mängu” („Kuus tegelast autorit otsimas”) ning esmakursuslastega noore, meie ülikooli lõpetanud andeka valgevene dramaturgi näidendi „Ringid”. Edaspidi plaanin lavastada ühe Ray Cooney musta komöödia.

Milline on teater, kus töötad?

Töötan Minskis Valgevene Riiklikus Ülikoolis, tegemist on üliõpilasteatriga ja nimeks on sel Na Balkone ’rõdul’, kuna tegutseme peahoone aktusesaali rõdul. Teater on pisike ja kammerlik.

Kes seda teatrit rahastab?

Teatrit rahastatakse ülikooli eelarvest. Igal aastal tuleb koostada eelarve, selle suurus kujuneb vastavalt parasjagu töös lavastustele.

Kas see eelarve sisaldab ka sinu lavastajapalga?

Jah, minu palga pluss kuni kahe n-ö koosseisulise inimese töötasu. Meil on ülikooli juures suur kultuurikeskus, seal on peale üliõpilasteatri veel palju muid kollektiive: koorid ja tantsuringid ja muu selline.

Kuidas sa määratled oma teatri? Kas see on professionaalne või harrastusteater?

See on harrastusteater, tudengiteater.

Kus sa ise said oma teatrialase hariduse?

Minskis Valgevene Riiklikus Kultuuri- ja Kunstiülikoolis. See tähendab, et mul on professionaalne lavastajaharidus, kuigi töötan tudengitega, kes pole professionaalsed näitlejad. Olen kogu elu noortega töötanud.

Kas Valgevenes tehakse sulle loometöös ka mingeid poliitilisi piiranguid?

Ei, piiranguid pole, lavastan põhimõtteliselt seda, mida ise tahan. Keegi ei ütle mulle kohustavas toonis, et tuleb lavastada seda või teist. Selles probleemi ei ole, pigem on aeg-ajalt probleemiks autoriõigused.

Aga kas professionaalses teatris on mingeid piiranguid?

Minu arvates on Valgevene kutselise teatriga see häda, et ollakse muutunud tootmiseks, konveieriks, vajaka jääb loomingulistest avastustest. Näiteks sellel hooajal lavastas Vene teater „Pygmalioni” ja „Häda mõistuse pärast”. Muudkui klassika, aga kellele on seda klassikat nii suurel määral ja sellisel kujul tarvis? Välja tulid igavad ja ebahuvitavad lavastused – käisime vaatamas, olime väga pettunud.

Kalev Kudu koos paljude teistega eristab Grotowski ja Artaud’ teatrit Stanislavski psühholoogilisest teatrist. Millised on sinu teatrialased veendumused sellise vastanduse valguses?

Mul on segaveendumused. Tähtsad on ikkagi näitleja oskused. Hea näitleja on võimeline mängima kõike, tal peab olema suur näitlejameisterlikkuse pagas. Kui räägin esmakursuslastega teatriteooriast, Stanislavskist, Meierholdist, ja kui ma teen nendega harjutusi, treeninguid, siis saavad kaalukeeleks ikkagi näitlejameisterlikkusega seotud oskused.

Sinu teatril on see juba teine ühisettevõtmine Tartu Üliõpilasteatriga. Kuidas koostöö sujub?

Mulle meeldib, üldiselt olen rahul. Muidugi, keelebarjäär tekitab raskusi, vahel kipuvad ajud informatsiooni üleküllusest keema minema. Siinsed näitlejad mulle meeldivad, nad on väga võimekad, piisavalt emotsionaalsed, eredad. Usun, et lavastus tuleb huvitav, satiirilist tragikomöödiat esitatakse sellises laadis harva. Makajonoki teoseid ei ole Valgevenes pikka aega lavastatud, kuigi valgevene dramaturgias on ta mingis mõttes juba klassik.

Praeguse koostööprojekti sisu on see, et sina teed Tartus nüüd selle lavastuse ning siis sõidab Kalev Kudu Minskisse, et sinu teatris lavastada?

Jah, Kalev Kudu lavastab seal noore andeka valgevene dramaturgi Pavel Prjaško näidendi „Suletud uks”. See on osa projektist, mis viiakse ellu seoses suvel toimuva Minski rahvusvahelise tudengiteatrite festivaliga „Teatralny Koufar”.

Mis mulje on sulle jäänud Eestist? Kuidas on eestlastega töötada?

Mulle väga meeldib. Esiteks sellepärast, et eestlased on väga vastutusvõimelised. Ja teiseks, nad on väga emotsionaalsed, eredad.

Aga oled rääkinud, et Eestis on midagi ajaga lahti?

Jah, see on tõepoolest nii. Eestis oleks aeg justkui välja venitatud. Tekib tunne, nagu kestaks üks päev terve aasta. Hommikul ärkan üles, vaatan, kell on alles 7-8, ja mõtlen: „Jumal küll, kuhu see aeg on niimoodi pidama jäänud”. Tahaks kohe, et see aeg oleks … No mis teha, siin väikeses linnakeses tekib selline tunne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming