Meie igapäevast teatrielu anna meile …

Viimaste aastate „Teatrielude“ toimetajad näivad olevat pisut tüdinenud väljakujunenud formaadist ning on püüdnud seda igaüks omal moel ja eri tasemel elustada.

ANNELI SARO

Teater on mõnele inimesele nagu leib, mis ei tohi laualt puududa. Leiba ja tsirkust (laiemas mõttes meelelahutust, sh teatrit) pidas ju ka Vana-Rooma luuletaja Juvenalis inimese põhivajadusteks ning populismi põhiinstrumentideks. Seega võib ju tõesti parafraseerida palvet ning paluda teatrielu jätkuvat kestmist.

Küllap lugeja juba teab, et pealkirjas parafraseeritud lause lõpeb sõnaga „tänapäev“. Eesti teatrielu struktureeriva, analüüsiva ja tõlgendava aastaraamatu „Teatrielu“ eest ei pea me aga tänama mitte kirjastust Tänapäev, vaid hoopis Eesti Teatriliitu. Teatrielu aastail 1961–1981 on kajastatud aastaraamatus pealkirjaga „Teatrimärkmik“ ning praegusel kujul alustati „Teatrieluga 1982“. Heitlike üleminekuaastate (1986–1994) kohta ülevaateteost polegi. Kuigi vahepeal kulus ühe teatriaasta kokkuvõtte ilmutamiseks viis-kuus aastat, on teatriliit alati teinud jõupingutusi selle traditsiooni jätkamiseks. Maailma mastaabis on selline järjepidevus ikkagi üsna harukordne. Peale „Teatrielu“ on teatriliit kirjastanud ju palju teisigi teatriraamatuid, mis poleks kommertskirjastustes kindlasti ilmunud.

Mis asi see „Teatrielu“ üldse on? Aastakümnete jooksul on teosel välja kujunenud oma kaanon. Enamasti ilmuvad siin ülevaated ja süvenevad üksikkäsitlused, millele teistes väljaannetes alati ruumi ei pruugi jaguda. Ootuspäraselt võib aastaraamatust leida ülevaate uuest draamast ja režiist või muusika- ja tantsuteatrist, mõnikord ka stsenograafiast või esile kerkinud uutest teatrisuundadest. Populaarne žanr on ka lavastaja- või näitlejaportree. Põhjalikumat käsitlemist leiavad aasta tipplavastused ja -rollid. Väärtuslik on ka rubriik „Teatrimälu“, kus esitatud nii arhiivileide kui ka ajaloolisi käsitlusi. Peaaegu poole või kolmandiku teosest moodustab aga alati teatrielu kroonika ja statistika, faktifetišistide lemmik.

Sellest kaanonist on saanud omamoodi kvaliteedi mõõdupuu ja ootushorisondi hoidja. Tõepoolest, „Teatrielu“ kontekstis ei tohiks kiita ühe lavastuse lühikesi või lobisevalt pealiskaudseid arvustusi, mille koht on pigem päevalehes või blogis. Alati on puudus ka igasugustest ülevaadetest ning teoreetilis-üldistava prismaga süvakäsitlustest, sest selliste tekstide kirjutamine on väga töömahukas, aga aega näib meil olevat järjest napimalt.

Igal kaanonil on aga alati ka karid, näiteks rutiinist sündiv üheülbalisus ja vaatepunktide piiratus. Viimaste aastate „Teatrielude“ toimetajad näivad olevat pisut tüdinenud väljakujunenud formaadist ning on püüdnud seda igaüks omal moel ja eri tasemel elustada.

Näiteks „Teatrielu 2015“ toimetajad Ott Karulin ja Leenu Nigu on andnud oma autoritele – teatrikriitikutele ja -uurijatele – ülesande vestelda nelja silma all ühe teatripraktikuga, pidades silmas etteantud märksõnu: rännak, negatiivsuse poeesia ja poeetika, tühjus ja paus, sugu ning rahvus. Seega koosnebki nende raamat dialoogidest. Igal žanril on loomulikult oma tugevused ja nõrkused. Teoreetiku-praktiku dialoogid toovad kuuldavale praktikute (tihti vaigistatud) hääle ning koos häälega ka nende esteetilised ja eksistentsiaalsed tõekspidamised. Väga põnev! Selleks, et teatrielu epitsentrist eemalseisja või tundmatu tuleviku lugeja saaks mingigi pildi tänapäeva teatrist, on aga vaja seda kirjeldada. Mõned tublid intervjueerijad teevadki katse ka kõnealuseid lavastusi kirjeldada, kuid dialoogis mõjub ühise aruteluobjekti kirjeldamine paratamatult kunstlikult. Sama lugu on toimetajate antud märksõnadega, mida ühed püüavad kangekaelselt jutuajamisse tõmmata, kuid mis ei leia alati kaaslases resonantsi. Seega, pisut punnitatult ja kunstlikult need kirjapandud dialoogid ju mõjuvad, aga vestluse lähteülesandest põhjustatud aimatav ebamugavustunne loob ka pinget ja kaasaelamist.

„Teatrielu 2016“ toimetajad Madli Pesti ja Tambet Kaugema on püüdnud ülesande lahendada traditsioonilisemalt, kuigi mitte päris kanooniliselt. Nende raamatus on kaks ülevaateartiklit: üks lasteteatrist, teine teatriraamatuist. Ene Paaveri aastail 2011–2016 ilmunud teatriraamatute käsitlus on teemavaliku mõttes üsna ebatavaline, sest publik ja teatrist kirjutajad kipuvad aastaraamatu analüütilistest ülevaadetest enamasti välja jääma, kajastudes vaid kroonikas. Mõtlemapanev on Paaveri väide, et kuue aasta jooksul on Eestis ilmunud sadakond teatriraamatut, sh ridamisi 500-leheküljelisi. Kas kõik need hoole ja armastusega kirjutatud teosed ikka leiavad lugeja?

Eriliselt ja üllatavalt mõjub ka näitekirjanik Mihkel Seedri pihtimuslik essee eesti näitekirjanduse tulevikust. Kuigi dramaturgia näib tänapäeval olevat tunginud mitte ainult igasse meelelahutuse ja mängu žanrisse, vaid ka poliitikasse, mainekujundusse ja argiellu, kardab Seeder, et lavastajad-näitlejad võtavad dramaturgia loomise kirjanikelt üle. Kuna multitalente on kahjuks vähe, siis on see kartus mu meelest siiski asjatu.

Lugeja igatsus ülevaadete ja üldistuste järele jääb „Teatrielul 2016“ küll suuresti täitmata, sest suuremas osas artikleis on käsitletud siiski paari või maksimaalselt viit-kuut lavastust, illustreerides nende abil teatud nähtusi või tendentse. Meelde jääb see, et kahes artiklis leiavad käsitlemist teatri NO99 „Pööriöö uni“ ja Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“ (2016. aastal tähistati Shakespeare’i 400. surma-aastapäeva) ning et Eesti teater on käsile võtnud eesti- ja venekeelsete lepitamise (Valle-Sten Maiste temaatiline artikkel lavastustest „Ma pigem tantsiksin sinuga“ ja „Teisest silmapilgust“). Teatri aasta­auhinnaga pärjatud tööd, mis on sel korral poliitkorrektselt ära peidetud leheküljele 365 ja 366 (varem raamatu alguses), leiavad artiklites kajastamist juhuslikult ja põgusalt. Saan aru, et kahte kärbest (kiiret ilmumistsüklit ja ülevaatlikkust) on raske ühe hoobiga tabada, kuid see ei vaigista minu igatsust leida aastaraamatus midagi ka lavastaja­auhinna pälvinud lavastuse ja heal juhul ka näitleja­auhinna saajate kohta. (Selle vaikimisi esitatud tellimuse täitis õnneks Madis Kolk festivali „Draama“ programmiraamatus.)

Kuna elame jälle valimiste vaimus, siis ei saa pahaks panna, et ka „Teatrielu 2016“ lugedes tundus, nagu loeks eri parteilaste manifeste, sest nii ettearvatavatel teemadel ja positsioonidel kirjutasid autorid. Mõttekäigud on igati asjalikud, sest tegemist on ju teatud teemade ekspertidega, aga üllatust pole. Kes kirjutab lasteteatrist? Eva-Liisa Linder. Aga tantsuteatrist? Loomulikult Heili Einasto. Aga millest kirjutab Andrus Laansalu? Ikka tehnoloogilisest teatrist! Ja Maris Peters loomulikult Shakespeare’ist ning Pille-Riin Purje (Indrek Sammuli) näitlejatööst. Eks see näita, et kitsaks on jäänud meil teatrist kirjutajate ring. Seega pole mu kirjapandud kripeldused niivõrd kivid toimetajate kapsaaeda, vaid neis kajastub eelkõige aastaraamatu kui kollektiivselt komponeeritava objektiga seotud valikudilemma.

Õnneks on „Teatrielu“ võimalik igal aastal uuesti komponeerida ja kirjutada. Ja kirjutatakse ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming