Meie juurde tuleb “tabakerka”1

Boris Tuch

Teatrikriitik Boris Tuch tutvustab Tallinnasse saabuvaid vene tipplavastusi.  

Sergei Bezrukov ja Oleg Tabakov. arhiiv

 

22. – 27. I esineb Oleg Tabakovi juhtimise all tegutsev Moskva Stuudioteater Vene Kultuurikeskuses ja Linnateatris.

 

“Hirmsa” maja kelder

 

Moskvas nimetatakse seda teatrit “tabakerkaks”. Oleg Tabakov ise eelistab teist nimetust – “kelder”, sest teater asub Tšaplõgini tänava maja keldris, Tšistoprudnõi bulvari ja teatri Sovremennik läheduses – teatri läheduses, millele Oleg Tabakov on pühendanud aastakümneid oma kunstnikuelust. Teater sai alguse Baumani rajooni Pioneeride Maja laste teatristuudiost, kus Oleg Tabakov, Avangard Leontjev, Konstantin Raikin, Valeri Fokin jt alustasid 1974. aastal tööd pealinna koolilastega. Kahe aasta pärast kutsus Tabakov grupi kõige andekamad stuudiolased kursusele, mille ta moodustas GITISes. Siis saigi stuudio oma “elukohaks” elumaja keldrikorruse Tšaplõgini 1a. Selle maja keldri kohal on viibinud Lenin, Maksim Gorki, selles majas elas ka üks Stalini ajastu kõige hirmsam inimene, siseasjade rahvakomissar Nikolai Ježov, kes hoidis riiki aastatel 1937-38 okaskinnastega2. Kui teda enam vaja polnud, lasti ta maha. Keldris oli varem söeladu, hiljem sai selle enda valdusesse agitatsioonipunkt.

Noore kollektiivi eelarve moodustus nende kunstilise juhi honoraridest, lavakujundust õigupoolest polnud ja palga asemel said näitlejad instituudi õppestipendiumi. Tabakov üritas korduvalt saada “keldrile” riikliku teatri staatust. 1980. aastal sai ta veel eitava vastuse, kuid 1987. aastal ilmus Moskva teatrimaastikule juba uus nimi, mis sai teoks tänu  perestroika’le ja ideoloogilise järelevalve nõrgenemisele. “Tabakerka” tuleb viimase kümne aasta jooksul Tallinnasse juba kolmandat korda. Esimest korda tuleb ta siia aga nii mahuka repertuaariga.

 

Kahel laval

 

Külalisetenduste repertuaar jaguneb päris huvitava põhimõtte järgi. Vene Kultuurikeskuse saalis, kuhu mahub ligikaudu neli korda rohkem pealtvaatajaid kui “keldrisse”, näeb “tabakerka” kullafondi lavastusi.

Linnateatris esitatakse teatri uusimaid töid, mis on esile kutsunud Moskva publiku ja kriitikute kõrgendatud huvi viimase paari hooaja vältel. See osa külalisetenduste repertuaarist peaks eriti huvi pakkuma tõelistele teatriarmastajatele.

Lavastuse “Tavaline lugu” Gontšarovi samanimelise romaani ainetel lavastas 1966. aastal teatris Sovremennik Galina Voltšek. Peaosa Aleksander Adujevit mängis Oleg Tabakov.

1990. aastal lavastas Tabakov sama loo oma stuudios. Aleksandri rollilt läks ta üle Adujev vanema rolli, olles nüüd elutark onuke, kellelt Saša saab oma esimesed õppetunnid. Aleksandrit mängis siis Jevgeni Mironov. Mironovi puhul on tegemist ühe Venemaa kuulsaima oma põlvkonna näitlejaga, praegu peetakse teda ka riigi üheks paremaks, kui mitte kõige paremaks näitlejaks. Peaosad filmides “Armastus”, “Encore, veel kord encore”, “Musulman”, “Revident”, “Põgenemine”, “Kosmos kui eelaimdus”, vürst Mõškini roll “Idioodi” televersioonis ja suurepärased lavatööd räägivad enda eest.

Jevgeni Mironov mängib peaosa ka Juli Kimi “Kirgedes Bumbaraši järele”, mille lavastas Vladimir Maškov. Meie teame teda eelkõige näitlejana kui vene kino ühte seksisümbolit. Ta esitab brutaalseid kangelasi, kellelt võib oodata mida tahes: kas heategu või lööki selga (“Õhtud Moskva lähistel”, “Varas”; “Idioodis” mängis ta Parfjon Rogožinit). Vähestele on teada aga see, et tegelikult on Maškov ka päris hea lavastaja. Tema lavastatud inglise komöödia “Number 13” oli Tšehhovi-nimelises MHATis hooaja suurim kassahitt, Satirikoni “Kolmekrossiooper”, milles Konstantin Raikin mängis Väitsa-Mackie’t, kutsus esile lausa furoori. Maškovi loominguline valem (tema enda sõnastuses) on järgmine: vaataja peab lavastuse esimestest sekunditest peale olema pahviks löödud. Vaja on emotsionaalset lööki.

 

Sergei Bezrukovi avantüristid

 

Pahviks löödud, kuid juba muul põhjusel, võib vaataja olla lavastustega “Pärast tarku palju, ette ei ühtegi” ja “Seikleja Felix Krulli pihtimused”. Peaosi mängib nendes lavastustes seriaalide supertäht Sergei Bezrukov (“Brigaad”, “Jaoskond”, “Jessenin”, alles hiljuti võis teda näha Ješua osas). Tema õpetaja Oleg Tabakov on öelnud oma õpilase kohta järgmist: “Seda juhtub harva, kui noore inimese saatus on algusest peale nagu pidupäev. Viktor Rozov ütleks selle kohta, et Sergei on alla neelanud päikeseaatomi. Kusjuures, tal on probleeme, ta üritab visalt ennast täiustada. Tal on julgust tungida kehastatavate kangelaste kibedatesse eluhetkedesse. Ta viskub töö kallale nagu näljane lõvi. Ta pole ära raisanud oma näitlejalõõma, mis loodus talle andnud. Päev tema elus on elupäev teatris. Ta teeb erakordselt palju tööd väljaspool teatrit. Pärast paljusid auhindu võiks väljaspool teatrit ka vähem tööd teha. Mulle meeldiks, et rahulolematus endaga jääks samaks, nõudlikkus näitlejatööde valikul aga kasvaks.”

Thomas Manni romaani “Seikleja Felix Krulli pihtimused” instseneeringu on “tabakerka” lavale toonud Andrei Žitinkin, lavastaja, keda me teame tema lavastuste järgi nagu “Armas sõber”, “Minu vaene Marat” ja “Must pruut”. Lavastaja ise on oma lavastuse kohta öelnud: “Krull kujutab endast õnnerüütli koondkuju, kes andis oma ande (ja see on kõige kohutavam) kurja käsutusse. On olemas mingi kurja veetlemise valem ja see mõte ei anna mulle juba pikka aega rahu. Kurjus võib tihti olla meeletult veetlev ning ilus. Sellest on väga oluline rääkida, kui me astume XXI sajandisse, kas või sellepärast, et inimesed ei petaks ennast ja saaksid aru, mis mänge nad mängivad. Thomas Mann on võtnud väga palju Dostojevskilt. Vene klassiku mõte – kes ma olen, kas mingi lömitav lojus, või on mul selleks õigus? – läbib kogu lavastust. Kas saab ennast kehtestada ebainimlikult? Kus on sel juhul lubatavuse piir? Ja kas inimesel on üldse selleks õigust?”

Jegor Glumov Ostrovski komöödias “Pärast tarku palju, ette ei ühtegi” on samuti avantürist, kuid kuidagi lihtsam, arusaadavam ja milleski sümpaatsem. See noor inimene avastab järsku, et läbi on lõõmavate, kuid truualamlike kõnede ajastu, käsil on võimuvertikaali ülesehitamine ja tuleb, enne kui hilja, alatusega kohaneda ning võimalusel karjääri teha.

Maître’it ennast, Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri juhti, kes pole ka oma stuudiot tähelepanuta jätnud, näeme me peaosas itaallase Aldo de Benedetti komöödias “Armastuse sublimatsioon”.

 

Teemast räägib kogu Moskva teatriringkond

 

Neljast lavastusest, mida Linnateatri laval näeb, on kolm lavastanud Pjotr Fomenko õpilane, andekas noor lavastaja Mindaugas Karbauskis. Karbauskist peetakse vene lavastajate klassikasuuna lootuseks. Tema esimene lavastus “tabakerkas”, William Faulkneri romaani järgi valminud “Kui ma olin suremas”, tõi noorele lavastajale 2004. aastal kammerlavastuse Kuldse maski.

Üldiselt visalt vaimustusse kalduv Moskva kriitika kirjutab selle lavastaja kohta järgmist: “Tema lavastused toovad tagasi rõõmu vaimutegevuse üle. Teda võetakse kui noormeest, kes on enneaegselt küpsesse ikka jõudnud, seega ei austa teda publikumassid, kuid vastuvaidlematult on ta omaks võtnud kvaliteetne vaataja. Mindaugas Karbauskis on 35aastaste põlvkonnast kõige endassetõmbunum ja intellektuaalsem lavastaja, nende seast, kes mängivad meie tänases teatris peaosi. Ta lõpetas 2001. aastal GITISes Fomenko ja Ženovitši kursuse, olles juba siis kuulus: pärast tudengitööd “Näkineid” ja diplomitööd “Hedda Gabler” angažeeris Oleg Tabakov ta otsekohe “tabakerka” koosseisuliseks lavastajaks ja tol ajal veel Tšehhovi-nimelise MHATi külalislavastajaks.

Ees- ja perekonnanimi kohustavad teda järgima leedu teatri traditsioone. Kuid Karbauskis ei kavatse kellegi jälgedes käia. Ta on omaette lavastaja. Isemängivate metafooride-sümbolite sära ja lihtsus, misanstseenide külm rituaalsus, liikumise aeglustatud lihvitus – samu rekvisiite kasutavad ka Nekrošius või Tuminas (näiteks mulla kandmine labidaga kogu stseeni vältel lavastuses “Vana maailma mõisnikud”), aga need mõtted, sügavus ja meisterlikkus on omased ainult talle. Võõraste lavastuste kujundislepp ei lohise järel, sellest pole isegi kõige väiksemat sabakestki kuskilt välja paistmas. Väga oluline moment: Karbauskis on ilmselt ainus oma eakaaslaste hulgas, kes hetkest, kui oli elukutse omandanud, hakkas meisterlikkust koguma, aga mitte seda kulutama. Maratonijooksja võhm ja ettenägelikkus on päästnud ta kibekiire haltuura eest, hoidnud tulevaste tõeliste lavastuste tarvis.”

Faulkneri ainetel tehtud lavastuses märgivad retsensendid ära Jevdokia Germanova suurepärast mängu. Austria kirjaniku Thomas Bernhardi näidendi “Silmakirjateener” lavastuses tõstetakse esile peaosatäitjat Andrei Smoljakovi, kes mängib “veresoone lõhkemiseni”. Karbauskise uusim töö on Leonid Andrejevi ainetel valminud “Jutustus seitsmest poodust”. Keeruline ja traagiline töö. Vastukajad taas ülivõrdes: “Võimalik, et see on Karbauskise kõige olulisem lavastus, mis räägib sellest, kui hooletult inimesed siin ilmas elavad (noored revolutsionäärid, kriminaalid, ministrid, ohranka ja üldse igaüks meie hulgast) ega oska hinnata seda, mis neile antud on.

Selliseid lavastusi vaadates saadki aru, et ei, kodanikud, vene psühholoogilise teatriga pole veel kõik läbi. Uuenemine on alles ees, võib öelda, et see toimub meie silme all.

“Seitsmest surmamõistetust pole poliitikaga mingit pistmist kahel: varas Tsõganokil ja peremehe maha löönud eestlasel. Kirjandusteadlaste arvates realismi ja sümbolismi vahel paikneva eelmise sajandi alguse kirjaniku Leonid Andrejevi jutustuse ülejäänud vangid on noored terroristid, kes organiseerisid viiekesi ministri tapmiskatse. Tänu eriteenistuse sujuvale tööle on vandenõu avastatud ja selle asemel, et ootamatult ning efektselt surra, joob kõrge ametnik hommikuti endiselt kohvi ja ootab oma loomulikku maksahaigusest tingitud lõppu. Mitu lehekülge ekstaatilist teksti on jutustuses pühendatud kolme noormehe ja kahe neiu elu viimasele 48 tunnile. Motiiv ja biograafiad on toodud sulgudest välja, jäetud on ainult sunspense. Karbauskise ladusas ja meisterlikus lavastuses on see lugu saavutanud haruldaselt inimliku kõla. Tal on annet täpselt ja peenelt jaotada proosa häälteks, püüda tekstimonoliidist elavaid teatraalseid stseene.”

Uue repertuaari neljanda tüki, Philips J. Barrie’ “Paksukese Freddie’ bluusi” on lavastanud Andrei Droznin. Selle iroonilise retromelodraama võiks pealkirjastada ka “Gangster, tema tütar, selle armuke ja armukese naine”. Lavastuse moraal on “ela teiste jaoks”, mis ühendub lihtsalt amoraalsusega – “elu oma lõbuks”. Teisisõnu, peamine on see, et te elaksite armastuses, aga see, kui palju teid on, kas kaks, kolm või terve kari, ei ole enam oluline.

Tõlkinud  Virge Harak

1 Tabakovi nimest moodustub sõnamäng, kus Табакерка tähendab tubakatoosi.

2 Venekeelne väljend “ежовые руковицы” tuleneb Ježovi perekonnanimest, mille nimetüvi on seotud vene sõnaga еж ‘siil’.