„Meie vahel reisimiseks võiks käia lennukid”

Kairi Prints

Jarek Kasari ja Uku Uusbergi ooper „Katuselt” lõpetas Põhuteatri kogu suve väldanud eksistentsi.        Teatri NO 99 ooper „Katuselt”, libreto autor ja helilooja Jarek Kasar, lavastaja Uku Uusberg. Laulavad Hannaliisa Uusma, Uku Uusberg ja Jarek Kasar. Esietendus 13. IX Põhuteatris.   Ooperiplaane tehes ei tulnud mul kordagi pähe seos Karlssoniga katuselt, kuigi lavastuse pealkiri ja peategelaste füüsis peaksid ju vägagi  ilmselt viitama Astrid Lindgreni klassikaraamatule. Aga nii see kipub olema, et ilmset on ikka kõige raskem ära tabada. Küll aga viitasid kohe Karlssonile nii lavakujundus kui ooperi esimesed helid. Eriti filmile: Vibeke Idsøe animafilm „Karlsson katuselt” algab samasuguse meeleolu ja pikkade nootidega. Kui Karlssoni loos igavleb omaette Väikevend, siis Kasari ooperis on igavlev ootaja Naine. Nii mõneski suhtes on nende teoste peategelased sarnased, aga Lindgreni „Karlsson katuselt” on ikka palju mitmetasandilisem lugu. Muidugi, praegu vaadeldav teos on ooper, sügavat filosoofiat oleks sellelt žanrilt palju oodata, aga veidi üllatusena tuli selline paduklišeelik suhtedraama siiski. „Me seisame kõrvuti / kuid tunnen meie vahel reisimiseks võiks / käia lennukid” (katkend laulust „Medikament”, kirjutatud maha kavalehelt). Kirjutan seda arvustust lennukis, mistõttu tundub loogilisim viis (kuigi tegelikult  on seos täiesti põhjendamatu) alustada just sellest kujundist. Ka lugu, mida ooperis „Katuselt” räägitakse, on kõige loogilisem ebaloogilisem lugu. Teiste sõnadega: triviaalne, aga arusaamatu. Tabamatu tagamaaga klišee. Jah, inimesed elavat nii, naised ja mehed sooritavad tihti selliseid rolle, aga miks, seda ma ei tea. Arusaadavalt on see hüüatus veidi retooriline, igaüks suudab sellisele eksisteerimisviisile leida tuhat põhjust, aga no tõesti, need jäävad  ju ebapiisavaks.     

Miks inimesed üldse alustasid kooselu, kui üksteiseni jõudmiseks peab sõitma lennukiga? Miks naine ootab nagu loll, millal mees koju tuleb? Kas tal midagi muud polegi teha kui meest oodata ja tema sokke paaridesse sorteerida? Üks tahab raha, teine romantikat. Üks vihkab ninnunännutamist ja teine arvab, et ta  on õrn pojeng (refereering laulust „Ninnunännutamine”). Kogu loo jooksul ei juhtugi muud, kui et naine tahab mehelt rohkem tähelepanu, meest kogu see kodune idüll aga eriti ei huvita. Siis hüppab suhteaugust sisse Katusemees, kes on pigem kloun kui inimene. Naine on meelitatud, naise mees muutub valvsaks ja hakkab oma naisele (jälle?) rohkem tähelepanu pöörama, ja ongi! Häppili ever äfter! Kujutan ette, et järgmisel nädalal on kõik jälle samamoodi:  naine on õnnetu ja mehel on suva. Nad on liiga erisugused ja vaevalt et mees siis veel nii palju pingutada viitsib, kui Katusemees enam naise ümber ei tiirle. 

Huvitav küll, miks valisid „paksud poisid”  (nii Kasar ja Uusberg ennast esikajärgses kõnes nimetasid) loo süžeeks maailma kõige triviaalsema loo. Naljakas on ka see, et Jarek Chalice Kasar, kelle viimasest kontserdist, kus käisin, mäletan peamiselt peerujuttu, kirjutab nunnu loo, kuidas Naine unistas väikese tüdrukuna pulmadest ja suudlusest ja ootas akna peal oma printsi. Selle koha peal hakkasin mõtlema, mida see tihti õhatav „iga väike tüdruk unistab kuidas ta ükspäev valges kleidis bla-bla-bla” tegelikult tähendab. Iga väikese tüdruku olulisim unistus on leida tulevikus mees? Elu parim päev on see, kui saad oma printsiga paari heita? Niikaua on identiteedikriis, kuni saad hakata ennast kellegi teise kaudu seletama? See aeg võiks juba ammu möödas olla, kus tüdrukutele selliseid unistusi peale surutakse, nii et nad sellest ise arugi ei saa. Ja isegi kui nad lapsepõlves selle unistusega suuremat ei suhestu, jääb neid täiskasvanuna saatma ebamäärane mälestus  tüdrukuea valge kleidi ja printsi unistusest. Lavastuse „Katuselt” Naine tundus olevat seda tüüpi, kes jääbki elama oma lapsepõlve unistustes ega soovi muud kui ilusat elu oma härraga. Kui härra ei vasta täpselt õigele printsimustrile, on jama majas ja Karlsson katusel.       

  Ma ei süüdista selle loo suhteaugus loomulikult ainult naist, muidugi on ka mees paras ahv, aga näha mehes maailma kõigi vigade alget ja naises puhast õnnetut õilsuse kehastust, seda ma samuti ei suuda. Ega seda meile keegi tegelikult  väidagi ja autorid tegid ju üldse nalja ja ärgem unusta veel päriselt postmodernistlikku küünilisust, aga … kui pole ammu telekat vaadanud ja eriti veel mitte must-valget (kujund!), siis võib veidike igav hakata. Võib ju ka ette panna uussiiruse karva metamodernismi prillid, aga seda samuti ei viitsi.     

  Et seda lugu endale natuke huvitavamaks keerata, tegin vahepeal mehest ja naisest ühe inimese ning Katusemehest Teise illusiooni. Kui inimene on iseendaga pahuksis, on temas auk, ta on avatud „võõrale”. Ilmselgelt näeb ta võõras just seda, mis tal on enesega rahulolust puudu. Kuna ta ei näe ennast selgelt, ei näe ta ka seda, et rahulolu allikad on temas endas  samamoodi olemas. Nii et see võõras, millele ta on avatud, pole tegelikult võõras, vaid kõige harilikum augutäide, tsement. Niimoodi kinnisilmi oma auke kinni mätsides jääb inimene suletuks tõelisele tundmatule ning ei ole enam loov – ta on ainult ehitaja, kes laob projekti järgi oma kive. Milline maja tuleb, pole enam kellelegi üllatus. Nii nagu „Katuselt” rahulolematu paarike, on ka enesega rahulolematu inimene lõks, mis loovust  kinni hoiab.   

    Enesega rahulolul on loomulikult piirid. Selline Katusemehe moel endale andunud (ja üha uuesti anduv) inimene pole kindlasti parem variant. Ma ei oskagi öelda, kumb on ebameeldivam, rahulolus õitsev või rahulolematuses vaakuv inimene, ei suuda eriti kummagagi suhelda. Mõlemal tüübil puudub täielikult empaatia (ja ka minul puudub tema suhtes empaatia, mis on tegelikult samuti pealiskaudsuse  tunnus). Tundub, et mida mõõdukam on inimene oma rahulolus, mida tasakaalukam, seda empaatilisem ta on. Temas on ruumi ka muule kui iseendale. Minnes siit tagasi arvustuse teema, ooperi „Katuselt” juurde, võib rahulikult selle tegelased paika panna: nemad küll iseendast suurt kaugemale ei näe. Need vaevalised muutused, mida mõni tegelane sooritab, tehakse viimases hädas ja tõepoolest ma ei usu, et häppili ever äfterist sellise loo puhul  üldse tasub rääkida. Samas, las see siis oli. Aga! Tegelikult mulle ju meeldis see lavastus väga. Kõik muu oli palju olulisem kui lugu ise. Võib-olla selleks oligi vaja nii triviaalset lugu, et tegijad saaksid lasta oma mõõdutundetul andekusel paremini välja paista. Kuigi, ma tõesti ei arva, et veidike keerukam süžee oleks vormi täiesti ja lõplikult enda alla matnud. Igatahes oli „Katuselt” tõesti andekas nii muusikaliselt, tekstiliselt kui ka kunstiliselt. 

        Alustame siis viimasest, „Katuselt” kunstnikutööst, mille taga on „paksude poiste” peenike sõber Jan Tomson. Lava oli mõtteliselt õhus. Publiku vaatevälja jäi ühe maja keskosa ja teise maja katus. Põhimajas (mis omakorda asus põhumajas) oli üks korter „avatud”, nii et pealtvaataja oli mõnes mõttes pandud piiluja olukorda. Tegelikult oli korteri seinas „suhteauk”, nagu esimesest laulust välja tuli. (Naine 

laulab „Näed, me suhtes on auk” ja viitab seinale – rekonstruktsioon mälu järgi.) Eriti lahe sisuline ja kunstiline lahendus. Päris hirmus, kui suhtes on nii suur auk, et korterile on jäänud alles peaaegu vaid taga- ja üks külgsein. Ei teagi, kumba siis üldse rohkem on, suhet või auku? Igatahes just augu kaudu sai publik suhtesse sisse vaadata, nii otseses kui ka sümboolses mõttes: suhte tugevad küljed – ilmselt oli neidki – jäid vaataja eest seinte taha varju.  Samamoodi jäid varju Katusemehe elu madalamad, katuse alla jäävad tahud. Võis aimata, mis elu „kaunis mees, magus mees” (read Katusemehe laulust, tsitaat mälu järgi) tegelikult elab, ning oletada, kuhu on tal teatud hetkedel kiire, kuid see oli nii igav väljavaade, et ei viitsinudki eriti katusest allapoole piiluda.       

Seevastu põhitegevuskoha ümbrusesse jäi veel aknaid, kuhu piiluda oli väga huvitav,  isegi kui midagi ei näinud. Seal toimus tegevus vaid vähestel hetkedel, siis, kui põhiloos oli öö. Need vahekohad kestsid vaid mõne sekundi, kuid olid tõsiselt vaimukad. Samuti oli see äärmiselt lihtne ja stiilne viis aja möödumise sümboliseerimiseks. Keegi kuskil räägib iseendaga, harjutab koos kaaslasega kõige absurdsemat laulu, pummeldab sõpradega. Me kuuleme ainult katkendit, aga tunnetame kogu konteksti, aimame, mis oli enne seda nappi  hetke, mida meiega jagatakse, ja mis tuleb pärast. Tunnetame ka, et maailm ei koosne ainult edukatest meestest, nende armsatest naisukestest ja Karlssonitest katuselt. Aga kui oleme ennast ise mingisse kolmnurka isoleerinud, siis kipume nägema ka kõiki teisi kolmnurkadena. Need kaks tunnet kokku annavad arusaama, milline seoseori inimene ikkagi on. Aga sellest võidaks edasi rääkida mõnes teises teoses. Siinse ooperi puhul tuleb mainida veel  kostüüme, tuua esile peategelanna leidlik kleidilahendus ja selle pikkuse suhe naise elevuse astmega – võib arvata, kunstnik on naise olemusest üht-teist tabanud küll. Üldse jääb kogu lavastustervikus silma napp ja tabav pisiasjade käsitlemine – ka näitlejatöödes. Ainuke, kes mängib pigem tüüpi kui indiviidi, on Katusemees Jarek Kasar, keda võime vist juba nimetada rahvakunstnikuks. Tema etteasteid saatvad publiku ovatsioonid  on pikad ja pidevad. Hannaliisa Uusma Naise rollis on võimas, täitsa päris näitleja ja väga päris laulja. Uku Uusberg on tõeline Mees ja kui ta soovib, et “kõik, mida puutun, kohemaid muutuks sajaeurosteks jee”, kõlab see nii puhtalt ja siiralt, et lausa lust. Muusika on nauding. Noorteorkester Reaalmažoor on Kasari kompositsioonides reaalselt kohal ja kõrvadel on küll kogu ooperi vältel hea olla. Ning lõpetuseks tuleb esile tõsta Kasari ja 

Uusbergi libretot. Olgugi teemad lihtsad, sõnadesse on need pandud nii kaunilt ja veidralt, et kõrvadel on veelgi parem.         

„Kui töölaud ei ole
hoitud korras
siis see on su väike
pisike Holland
/…/
kui maal isa juures
närv puhata sai
siis see oli su
pisike Tai
külmkapi peal
klaaskuuli sees
kinni on väike maailmake
mida keegi ei raputa”

Kuigi nüüd kirjutan arvustust rongis, mis just nimelt raputab, tuleb tõdeda, et oma külmkapipealne klaaskuul on igaühel. Pärast selle tunnistamist saab hakata ka raputama.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming