Meisterdetektiiv tegutseb jälle

Tambet Kaugema

Nukuteatri „Kalle Blomkvist ja Rasmus” pakub kuhjaga seiklusi ning mõnusat madistamist.      Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Kalle  Blomkvist ja Rasmus”, autor Astrid Lindgren, tõlkija Vladimir Beekman, dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla Keller, muusikaline kujundaja Kaire Vilgats, valguskujundajad Raoul Nagelman ja Rainer Fogel, lavavõitluse seadja Laura Nõlvak. Mängivad Martin Linna, Henri Kivi, Karin Rask, Kaidar Kivistik, Mart Müürisepp, Mattias Jürgens, Joosep Uus, Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin, Riho Rosberg, Georg-Sander Männik, Tanel Freiberg. Esietendus 5. IX Eesti Nukuja Noorsooteatri suures saalis.      Rahaliselt rasketel aegadel on Lindgren Eesti  teatritele iseäranis armas. Kevadest peale on Endla repertuaaris „Röövlitütar Ronja”, suvel etendas Emajõe Suveteater Viimsis „Hulkur Rasmust”, nuku- ja noorsooteater tõi septembri alguses lavale „Kalle Blomkvisti ja Rasmuse”, oktoobris lisandus sellesse nimistusse Ugala „Karlsson katuselt”. Rohkem kui kümme aastat tagasi, veel eelmise (panga)kriisi aegu Rakvere teatris lavale jõudnud „Pipi Pikksukk” ei ole sealt lahkunud tänaseni – peagi on kätte  jõudmas kahesajas mängukord. Sekka veel paar pisiteatrit-truppi, mis samuti on pööranud oma pilgu Lindgreni loomingu poole.

Siiralt, see tõdemus ei olnud mõeldud kuidagi etteheitena. Täiesti mõistetav, miks teatrid repertuaari valides sel kombel toimivad. Kui riigi rahakraan on keeratud nirisemisrežiimile ning pinnalpüsimiseks läheb teatritel tarvis iga krooni, mis õnnestub piletimüügist kokku kanda, siis ei saa riskida pooltühjade  saalidega. Lindgren on aga kahtlemata nimi, mis toob ka kõige hullematel aegadel lapsevanemad ja koos nendega lapsedki saali. Kaks nädalat tagasi Eesti Teatri Agentuuri eestvedamisel peetud konverentsil „teater | väärtus” kõlas kõige muu kõrval ka mõttekäik, et praeguse Lindgreni-rohkuse taga ei tuleks näha niivõrd teatrite vastutulekut laste kui pigem just nende vanemate eelistustele ja maitsele. Päris palju paistab olevat ka vanemaid, kes – olgu  või sellesama rahanappuse tõttu – toovad oma lapse teatrisse üksnes siis, kui seal mängitakse väga tuntud autori väga tuntud lavalugu. Mõistagi on publiku sellise konservatiivsuse tõttu Eesti lasteteatri pilt üksluisem, samas pole aga põhjust kakelda ka seisukohaga, et iga põlvkond peab ära nägema oma Karlssonid ja Pipid, õppima keeled, kandma kübarad.

Õnneks ei pea Kalle, Anders ja Eva-Lotta Eesti teatripildi mitmekesisuse pärast oma  pead vaevama, neil on muud põnevamatki teha. Kui libiseda meenutustes tagasi lapsepõlve, siis usun mäletavat, et Lindgreni tegelaste kirevast galeriist olid just nemad, Valge Roosi kolm rüütlit, need, kelle seiklustele sai kõige suurema põnevusega kaasa elatud. Muidugi, Pipi ja Karlsson on igati lahedad tüübid, üks vinnab hobust õhku ning teine põristab katuste kohal (inspireerinud ehk sel kombel Sal-Sallerit ja Smilersit kirjutama lugu „Käime  katuseid mööda” – alateadvus on ikka võimas värk!), kuid ilmselt ei jää ka kõige lennukama fantaasiaga laps päriselt uskuma ema ja isa juttu, et kui sööd palju putru ja lihapalle, saad sama tugevaks ja uljaks. Blomkvisti-raamatute peategelastega võib aga laps ennast päris lihtsalt samastada, ilma et teda napakaks hakataks pidama, raamatute sündmustes pole midagi üleloomulikku.

Tõsi, kahtlaselt sageli satuvad Kalle ja ta sõbrad vastamisi mitmesuguste kurikaeltega, seda küll, aga kui hästi  järele mõelda, siis mille poolest erineb see tõepärasuselt miss Marple’i või peainspektor Barnaby laipaderohkest argipäevast. Kuid tühja sellest samastumisest ja tõepärast, vähemalt poisslugejatele ja -vaatajatele lähevad kõige rohkem korda põnevad seiklused ja mõnus madistamine. Vahur Kelleri dramatiseeritud ja lavastatud „Kalle Blomkvistis ja Rasmuses” ei tule puudu kummastki. Seikluslikust süžeest pole vist mõtet üksikasjalikumalt  kirjutada, professori ja tema väikse poja Rasmuse röövimise lugu teavad niigi kõik, kes vähegi Lindgreni loominguga tuttavad. Mõnusat madistamist tuleb selles lavastuses aga kindlasti esile tõsta, see on üks, mis poistele (ja miks mitte tüdrukutelegi, on ju Valgete Rooside kambas ka üks kange tüdruk) teatrikülastusest kahtlemata meelde jääb. Kohe alguses Valgete Rooside päris ehedalt esitatud kaikavõitlus (hea, kui ikka teater kasutab võitlusstseenide  seadmisel asjatundja, seekord siis Laura Nõlvaku abi), püsside ja püstolite ähvardav kohalolu ning lõpus suisa paugutamine ja pantvangi vabastamine: usun, et sellega jääksid rahule isegi uurijad Post ja Kõsta. Põnevust pakkuv lisaatraktsioon on kindlasti ka professori mootorratas, mis nii poiste kui ka nende isade meelehärmiks ei sõida küll lavalt minema omal jõul (arusaadav, publiku ohutus ja heitgaasid!), vaid veeretatakse üsnagi lahja  helilindiplärina saatel akside vahele.

Kõige selle põhjal peaks olema sulilegi selge, et igavust teatrisaalis seekord tundma ei pea. Britt Urbla Kelleri lavakujundus tähistab oskuslikult ära olulisemad tegevuspaigad, kus Kalle, Andersi ja Eva-Lotta seiklused aset leiavad: professori suvila, majaka, vangikongiks muudetud kuuri ja laste metsaonni. Lavahorisondi veerde ehitatud kaarjas liikumistee annab näitlejatele võimaluse kiiresti pildist  pilti ja ühest tegevuskohast teise liikuda, mis ühtlasi on eeltingimus lavasündmuste hoogsaks arenguks. Hoog ja mängulust ongi õiged sõnad, millega seda lavastust on paslik iseloomustada. Ehk vaid teise vaatuse alguses, kui Valged Roosid metsaonni kaitsva katuse all ööbivad, läheb tempo natuke uniseks, kuid mitte kauaks. Elukutseliste näitlejate ja harrastajate tarvitamine koos ühel laval on alati seotud riskiga:  kui näitlejameisterlikkuselt kõnnitakse ikka väga erineva kõrgusega köitel, siis hävitab tekkiv dissonants ka kõige paremadki kavatsused.

Nukuteatri „Kalle Blomkvisti ja Rasmuse” puhul on lavastajal koostöös andekate harrastajatega õnnestunud sättida need köied optiliselt parlanksi. Muidugi teevad pärisnäitlejad huvitavamad ja selgepiirilisemad rollid – koolis seda ametit ju mitu aastat õpitud, teatritöö peale selle.  Loomulikul läheb südamesse Andres Roosilehe suur ja kohmas Nicke, kes südameheaduse taganttõukel pöördub viimasel hetkel ära kuritegelikult teelt. Juba Lindgreni raamatus on ta tegelane, kes tekitab noortes lugejates hellusega segatud emotsioone – mäletan seda oma lapsepõlvest päris selgelt. Taavi Tõnisson kurikaelte pealiku Petersina mängib veenvalt seda sorti pahategijat, kelle  intelligentne nägu ja viisakad kombed on vaid mask kriitilistel hetkedel esile kerkiva jõhkruse varjamiseks. Kurjade kolmikust ehk kõige üheülbalisema rolli teeb Blomina Mihkel Tikerpalu, jäädes enamasti püssiga vehkivaks noorsandiks, kelle sügavama olemuse kohta saab vaataja vähe selgust. Karin Raski mängitav Eva-Lotta on kui Valgete Rooside sotsiaalse sidususe minister,  kellele on ülesandeks tehtud hoida naiselikult tugevas haardes oma kahte kambajõmmi. Sellega saab ta ka oivaliselt hakkama, säilitades seejuures hapra ja võluva tütarlapselikkuse.

Meisterdetektiiv Kalle (nähtud etendusel mängis teda Mart Müürisepp) ning tema ustav sõber Anders (Mattias Jürgens) on kehastatud sobiliku kontrastsusega: üks mõtlik juurdleja, kes valmis vajadusel ka otsustavalt tegutsema, ning teine naeruhimuline ja mõnus sell.  Kui siiani nimetatud näitlejail on seljataga kõrgem teatrikool või vähemalt teatri noortestuudio, siis Rasmuse osatäitja (sel etendusel mängis Martin Linna) peab oma rolli tegema vaid kaasasündinud andekuse ja kiire õppimisvõime pealt. Pisikesel poisil tunduvad mõlemad omadused täitsa olemas olevat: kui etenduse alguses oli veel natuke tunda ebalust ja tekst kippus kohati kaotsi minema, siis etenduse edenedes tuli näitlemisse paras  hoog sisse ning oli koguni märgata pärisnäitlejalikku kõrvalpilku oma rollile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming