Metateatraalsed kontrastid kooselamise kasuks*

Rait Avestik

Sarah Kane’i tekstid on ideaalsed, et neid lavastades rehale astuda.Juhan Ulfsak on sellest elegantselt üle saanud. Von Krahli teatri „Puhastatud” ja „4.48 psühhoos”, autor Sarah Kane, tõlkija Laur Kaunissaare, lavastaja Juhan Ulfsak, kunstnik Liisi Eelmaa, videokunstnik Emer Värk, helikujundaja Hendrik Kaljujärv ja valguskujundaja Oliver Kulpsoo. Mängivad Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi ja Ragne Veensalu. Esietendus 14. IX Von Krahli teatris.

1999. aastal 28aastaselt endalt elu võtnud inglise näitekirjaniku Sarah Kane’i teoste lavastamine või õigemini lavastamatus siinsetes teatrites on olnud teatriseltskonnas juba pikka aega jutuaineks. Seda enam, et siis, 1990. aastate lõpus ja nullindate alguses, möllas Euroopa teatrilavadel tõeline Kane’i buum. Oleks silmakirjalik teha nägu, nagu Kane’i depressiivne elu ja korduvalt üritatud enesetapp poleks olnud tema tekstidele parim mänedžer ega mõjutaks meid – nii tegijaid kui ka vaatajaid – tänaseni. Rahvusvahelisel Kane’i tõlgendamise areenil hakati kohe rõhutama, et nähtagu tema näidendites ikkagi üldinimlikku sõnumit ja ärgu varjutagu tema isik tema loomingut. Kuigi idee on hea, on nii käituda mõnevõrra keeruline või isegi igav, sest vähemalt siin kõnealused näidendid „Puhastatud” ja „4.48 psühhoos” on rõhutatult isiklikud, ja nii traagiline, kui see ka ei tundu, kirjutatud, nagu me nüüd teame, oma kogemustest ja otse südamest.
Ilmselt tuleb see Kane’i tekstidest niikuinii hõlpsalt esile, aga üks võtmetest nendesse sisenemiseks peitub noore naise biograafias, kui misjonäriametist unistanud veendunud uus­kristlane pettus õrnas eas oma usus (või pigem mingis ettekujutuses, vabanes usupimedusest?). Ilmselgelt pole vähetähtsad ka tema katsetused ja ekslemised oma seksuaalse orientatsiooni otsinguil. Mööda ei saa vaadata Kane’i ühest lemmikväljendist, mis laenatud Beckettilt: „Jumal – vallaslaps”.
Miks siis pole leidnud Kane’i näidendid meil kutselises teatris tükk aega lavastamist? (Kalev Kudu oma Tartu Üliõpilasteatriga nautis selles kontekstis tükk aega uhket üksindust. Ka tehti midagi Rakvere teatris, kuid see haihtus kuidagi jäljetult.) Põhjusi on ilmselt mitmeid, kuid olulisim vahest see, et Kane’i näidendeid ei saa ei lihtsalt ega ka keeruliselt lavale „panna”. Need võib-olla ei tekita lavastajas isegi kontseptuaalseid tõmblusi, kuid tal peab juba olemas olema idee, suurem eksistentsiaalne pilt, elunägemus, kuhu näiteks Kane’i „Puhastatud” asetada ning seda oma eetiliste ja esteetiliste tõekspidamiste järgi halastamatult, ent heaperemehelikult ekspluateerida. Loomulikult ei taha ma Kane’i tekstide käivituslikku funktsiooni maha salata, ja ega saagi, kuid on selge, et verest, spermast, mudast ja pisaratest lirtsuvas „Puhastatus” ei räägita vägivallast ja narkoprobleemidest, vaid see on kirjaniku, noore naise meeleheitlik püüd rääkida millestki palju olulisemast, surmastki olulisemast. Kui lavastaja seda ära ei taba, on Sarah Kane’i surm olnud justkui kasutu, kõlagu see mõte nii mõttetult kui tahes.
Kuigi räägime 26–28aastasest, seega küllaltki tagasihoidliku elukogemusega inimesest, on Kane’i „Puhastatus” (1998) ja eriti „4.48 psühhoosis” (1999) sees see tarkus ja teadmine, isegi mingisugune kogemus enne viimast kogemust, milleni ei küündi ka kõige elukogenumad. Sestap sõltuvadki Kane’i tekstid lavastaja läbinägelikkusest (võrdluseks: mõne hästi kirjutatud näidendi võib ka ju niisama lavale panna ja kui näitlejad pingutavad, veab välja küll). Seda enam, et kirjandus on teatris ikkagi teisejärguline ning suure algustähega autor on seal hoopis lavastaja, ideaalses variandis koos näitlejatega.
Umbes kümnend tagasi olin üsna nördinud meie teatritegijate peale, kes minu arvates ei osanud kasutada „õiget” aega ja Kane’i, ükskõik kuidas, siin lavale tuua, taguda rauda, kui raud veel kuum. Kuigi Kalev Kudu pani meil alguse Kane’i traditsioonile, jäid tema lavastused minu mäletamist mööda siiski hämarateks või teenimatult morbiidseteks. Võib-olla mälu eksib, ent meelde jäi pigem Kane’i trööstitu maailma samalaadne esitamine. Me ei saa teada, kuidas Juhan Ulfsak oleks nüüd lavastatud tekstid lihastanud 10–15 aastat tagasi, kuid kardan, et kunsti nimel oleks toodud mõttetuid ohvreid, sest elada kunstile ja kunsti nimel oli lahe – ja lahe tuli olla. Nende kahe teatriteksti abil (võib-olla ka tõttu) moodustatud teatriõhtuga on hiljuti 40aastaseks (kuigi see arv pole iseenesest tähtis, tahan siinses kontekstis ikkagi rõhutada vanuse mõningast olulisust) saanud Juhan Ulfsak näidanud, et just nüüd oli õige aeg rakendada Kane’i kogemus oma ideedesse. Võimalik, et esmatasandil nii sisult kui ka vormilt karm lavastus (tegelikult on tegemist siiski kahe lavastusega, mis täiendavad üksteist, kuid mida võib vabalt ka eraldi vaadata) mõjub teismelisele või seeniorile üpris õõvastavalt. Ilmselt ei lähe see nüüd hästi kokku teatri turundusplaanidega, kuid Ulfsaki lavastus peaks „töötama” kõige efektiivsemalt just temaealiste peal. Pool elu on läbi – mis nüüd edasi saab, kui veel saanud pole …?
Ühesõnaga, minu arust on Ulfsak tabanud oma kontseptsiooniga peaaegu kümnesse. Kuigi võime ette kujutada, et iga Kane’iga tegelev lavastaja saab aru, mida kirjanik on tahtnud öelda, on omaette ülesanne see laval, siin ja praegu vormistada. Kane’i tekstid on ideaalsed, et neid lavastades rehale astuda. Samamoodi on ka nende lavastuste arvustamistega. Nii oli juba Kane’i tipphetkel Inglismaal ja ega tea, kuidas nüüdki läheb.
Üks olulisemaid suundi Ulfsaki kontseptsioonis on tervemõistuslikkus –
seda „Puhastatus” nii sisuliselt kui ka vormiliselt, metatasandil. Näidendi tegevustiku reklaamlause võiks olla „Armasta mind või tapa” (seda mõlemat pidevalt ka harrastatakse) ning „atmosfääri” illustreerijaks homonoormehe konstateering oma armastatule: „surm ei ole see kõige halvem, mis nad sinuga teha võivad – nad võivad su tappa, ilma et sa sureks” (mõttetera tahumatu tõlge siinkirjutajalt, Laur Kaunissaarel on see märksa poeetilisem).
Kui Kane’i hõre, ent kahtlustest tihe tekst „viib” lugejad sümbolistlik-sürrealistlikesse ruumidesse, mingisse ülikoolilinnaku ja endise koonduslaagri sümbioosi, siis Ulfsaki lavastuses ollakse lihtsalt ja ühemõtteliselt teatrilaval. Võtme annavad kätte saali sisenenud näitlejad, kes istuvad ümber lavaruumi täitva poodiumi ja hakkavad irvitades Kane’i tekstiga justkui proovi tegema. Üldine irvitus on paljutähenduslik: irooniline ja kaastundlik nii enda kui ka publiku vastu, nii „meie teame, mis juhtuma hakkab”-irvitus kui ka võib-olla irvitus selle üle, et see, mis me siin tegema hakkame, pole tegelikult üldsegi tähtis. Tähtis on muu ja mujal.
Nagu öeldud, tundub Kane’i „Puhastatud” esmatasandil väga jõhkrana ja nii noored näitlejad seda ka esitavad. Ulfsaki lavastusest on aga julmus kadunud, seda ainult näidatakse, küll väga naturalistlikult, kuid näitlejatepoolse distantsiga. Seejuures on see naturalism paradoksaalselt teatraalne, nii et kuidagi ei saa jätta muigamata. Kui Kane kirjutas jäsemete mahalõikamisest ja kõigest muust sellisest, siis ei kirjutanud ta tegelikult kõigest sellest. Pole tähtis, mis on näidendi sees, vaid milleks see on kirjutatud. Ulfsaki kontseptsioon toetab jõudsalt ideed, et me ei peaks võltsaupaklikult nautima tema segipekstud ja puruks käristatud androgüünset ja perversselt vägivaldset maailma, vaid see on meeleheitlikult loodud kontrast sellele, mis on tähtis, eluks lausa vajalik.
Ulfsak on näidendiga „Puhastatud” targalt käitunud, võttes selle oma sõnumi kontrastseks fooniks. Mida efektsemalt või naturalistlik-teatraalsemalt näidatakse tekstis olevat julmust, seda selgemini ja tugevamalt tõstab vaatajas pead tervemõistuslik, tulevikku (ka surmajärgsesse) suunatud pilguga mõtlev olend. Näidend on lausa irooniliselt autoritruult lavale toodud. Remarke jälgitakse täpselt, kõigele, mida n-ö teha ei saa (näiteks köndistamine, ka ohjeldamatuid sugulisi vahekordi on väikesel laval ebamugav teostada), lähenetakse tervemõistuslikult-teatraalselt. Doktorit-jumalat-saatanat Tinkerit esitav Mari Abel on mängujuhi rollis ka metatasandil, lugedes madiskõivulikud remargid maha tekstiraamatust. Muuseas, sadistlik narkodiiler Tinker kannab sama nime, mida inglise teatrikriitik Jack Tinker, kes Kane’i esimese näidendi ühe lavastuse räigelt põrmustas ning varsti pärast seda ka suri.
Ulfsaki lavastuses on sees mitme­tasandiline distantseerumine, mille abil lastakse publikul näha „laiemat pilti”. Näitlejad distantseeruvad oma tegelastest (marionettidest), lavastaja isegi natuke oma lavastusest, mitte aga sõnumist, Abel justkui kogu teatri(maja)st.
Saab selgeks, et kunst on mõttetu, kui muud ei ole. Lavategevuse ja päriselu vaheliste kontrastide kaudu selle muu väljavalgustamine ongi kogu asja mõte. Kogu teine plaan ehk siis see, millest Kane oma „Puhastatuga” röökis, kuvatakse mängupaika kahest küljest ümbritsevatele penoplastist seintele. Video ei mõju videona või videokujundusena, vaid see on justkui läbipaistev sein, kust näeme, mis tegelikult seinte taga toimub või mis tegelikult peaks toimuma päris elus. Näeme noorte näitlejate (kes parajasti on laval kas paljad, „köndistatud” või röögivad oma võimete piiril) päris elu koos teiste inimestega. Polegi tähtis, kas need elukaaslased, lapsed ja korterid olid laenatud või mitte, tähtis on, et seda suurimat tunnet tunnete seast, mida Kane’i tegelased nii taga igatsevad, saab tunda suuresti siis, kui elad koos – koos teisega ja ühes tükis, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Pole oluline, kas kellelegi lüüakse teivas perse, nagu lööb Tinker ühele homole Kane’i tekstis. Oluline on, kuidas olla ja elada, et teivast sulle perse ei löödaks, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Sest elu oraga perses võib olla üsna närvesööv.
Kui „Puhastatu” trupp (Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu ja Mari Abel) oli pigem markeeriv ja näitlejatöödest eriti rääkida ei saa, küll aga julgusest, paindlikkusest, lojaalsusest, perspektiivikusest jms, siis Taavi Eelmaa teatriõhtu kvintessentsiks kujunenud „4.48 psühhoosis” ilmutas end vastukaaluks „värskele (kunst)verele” suveräänse ja meisterliku näitlejana. (Vahemärkusena olgu öeldud, et teatrisisene vangerdus ehk Ulfsaki, Abeli ja Eelmaa uue trupi integreerimine paistab sümpaatselt välja. Hädasti oleks aga vaja uue trupi liikmeid kuidagi permanentsest „seriaalihoiakust” (näiteks Ivo Reinok) välja väänata. Näitlejate seriaalides esinemine pole kaugeltki patt, pigem teatriloolise turvalisuse mõttes isegi vajalik, kui aga osast osasse nii teles kui ka teatris ei muutu isegi näoilme, on midagi valesti. Ega väga ei kurda ka, sest oma näitlejanäo saavutamiseks on neil veel aega küll.) Kane’i sügavas depressioonis kirjutatud, kuid üllatavalt klaarilt kõlava näidendi pealkirjas peituv kellaaeg, kui enesetapjad endast või miski muu neist kõige sagedamini jagu saab, ilmestab ühemõtteliselt monoloogi sisu, monoloogi, mille Kane märgistas kui „äärmiselt isikliku”.
Eelmaa esitus („mäng” öelda tunduks kuidagi kerglane) tekitab nii ühes kui ka teises mõttes kõhedust. Lavastaja žanre miksiv lahendus toetab Eelmaa esitatud kohe elust lahkuva inimese viimaste mõtete selgust, õigemini selliselt esitamist, efektiivselt. Teatrisaal on muudetud pigem kinoks või pealtvaatajatega hukkamissaaliks, mille ühel seinal näeme justkui piilukaamerast Eelmaa tegelase järk-järgult kindlamaks muutuvat otsust. Sellega, et Eelmaa on viidud seina taha, omaette olekusse, nagu kell 4.48 puhkudel ollakse, pole näitlejale antud võimalust pisemakski teatraalsuseks, mängitsemiseks, mida kontakt publikuga oleks võinud arendada. Niisuguse „üksiolekuga” saavutati kogu teatriõhtule kontseptuaalne „ora” ning Eelmaa eraldi tabas maksimaalselt suureprotsendilise pärisolemise.
Kui „Puhastatu” lõpus raputati publik Kane’i remargi kohaselt läbi kõrvulukustava, luust ja lihast läbi tungiva heliga-müraga, siis „4.48 psühhoosis”, kui langeb sein ja „taas oleme teatris”, paisatakse publikusse silmipimestav valgus. Nii naiivne Ulfsak ilmselgelt ei ole, et ta arvaks, nagu saaks teatriga inimest ja seeläbi maailma muuta, aga see kõrvade lukustamise ja silmade pimestamise pöördelisus kõlab saalist lahkujale kujundina ju päris hästi.
Tervikuna oli Ulfsaki ja trupi töö tõsine, taltuma sundiv, sealt ei puudunud aga ka must huumor, pikalt vaadeldav alasti naine ning näitlejate väiksemad või suuremad õnnestumised. Morbiidselt meelelahutuslik, kummalisel kombel helge ja soegi, kui nüüd asjale kaugemalt vaadata. Seejuures oli plaksutada imelik, oli tunne nagu „kõige naljakamate videote saate” publikul, kes peab aplodeerima videole, kus keegi sai väga haiget. Järelikult kontseptsioon tõesti toimis.
Kahe inimese koosolemine nõuab elementaarset suhtlust nii verbaalsel kui ka muul tasandil. See võib osutuda aga keerulisemaks, kui karta osatakse. Seega – varjupaigad on kasse-koeri täis ja pime aeg niikuinii tulemas …

* Pean silmas nii kellegagi koos elamist kui ka füüsiliselt ja vaimselt ühes tükis, tervikus elamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming