Metspardi äratundmised ja samastumisvõimalused

Maris Johannes

Kohtumisõhtu Draamateatri seksikate näitlejate ja oma madalate mõtetega. „Metspart”: Hjalmar Ekdal – Mait Malmsten, Hedvig – Kleer Maibaum, Gina Ekdal – Merle Palmiste.

 „Traagiline lugu, kus vanema põlvkonna moraalituse ja petlikkuse eest maksavad saatuslikku hinda järeltulijad.” – Tsitaat kavalehelt.

 

Kuidas interpreteeriks Henrik Ibseni “Metspardis” kirjeldatud juhtumit tänane ajakirjandus. Prisma kassajärjekorras seistes võiksin lugeda lehekaanelt suurte mustade tähtedega pealkirju: „Peretüli tappis lapse”, „Noorest neiust sai vanemate ohvritall”, „Ahistatud perekonna tragöödia” jne.

Sõnum aastast 1884 ütleb meile ainult ühte, mitte midagi ei ole muutunud 124 aasta jooksul. Lemmikloomi ei hangita ehk enam jahti pidades, vaid ostetakse lemmiklooma-poest. Aga muidu klapib kõik. On neid, kes peavad vajalikuks teisi oma teooriate ja tõekspidamistega hullutada. On neid, kes hääl meelel lasevad ennast painutada, et sel teel oma mugavust, oskamatust ja laiskust varjata ja olemasolu õigustada. 

Kuhu me satume? Vaikne perekonnaring, teisal sõbrad juttu veeretamas sigari ja konjakiklaasi taga, arutamas veini aastakäikude headuse üle – ühesõnaga armas väikekodanlik elukorraldus. Lavastaja Ingomar Vihmar ei ole „Metsparti” mõrvanud, on sättinud ennast Ibseni puhmashabeme varju, et oma vaiksel moel meiega kõneleda. Ei mingit ajastumurdmist, tegelaskujud võivad sama hästi olla nii meie kui Ibseni kaasaegsed. Räägivad kolmekümne aasta taguses keeles, mis pärit Henrik Sepamaa tõlkes ilmunud näidendiraamatust.

 

Seksikad näitlejad

Meie ajal peab kõik olema seksikas. Naljaga pooleks – kodanlaste tiib ongi komplekteeritud just viimast omadust arvestades: Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kleer Maibaum, Ivo Uukkivi, Jaan Rekkor – ikka tahab inimene teada, kuidas ja kellega nad elavad, mida söövad, mis lõhna kasutavad, milline on nende vannituba ja tähtkuju. Neist koostatakse pingeridu ja neist räägitakse. Ehk on Jaan Rekkor sellest seltskonnas kõige karusem, aga omaaegne südametemurdja (lavarollidest räägin), kes jõudnud vanaisade mängimise põlvkonda, peabki ennast veidi teisiti positsioneerima. Tõnu Aav ja Kersti Kreismann on pärit rikkama elukogemusega kihistusest, kellest ka üht-teist avalikkuse kätte imbunud, Raimo Pass on seltskonnaelu mõõtkava järgi hallis tsoonis.

Ainus läbinisti koomiline ja seltskonnaajakirjanduse jaoks kasutu näitlejatüüp selles ansamblis on Tõnu Oja, poisikeste mängija, korralageduse sünnitaja ja luuser oma rollislepiga. Mari Lill ja Ester Pajusoo teenijarahvana jätan välimäärajast nende episoodilisuse tõttu kõrvale, ehk sobivadki nad lavastuse seisukohalt rohkem publiku poolele, kes härrasrahva tegemist magusalt ja mõnuga kommenteerib.

Nii et normaalsed seksikad avaliku elu tegelased, kes seisavad silmitsi ühe luuseri või hulluga, kes nende elukorraldust lõhkuma tikub. Näitlejaimago toetab rollijaotust. Kas Ingomar Vihmar selle ka teadlikult niimoodi kavandas või mängis tänapäev talle selle mustri ette? Ei tea, aga miks mitte seda tähele panna. 

 

Ärielu

Elu kulgeb tasa ja targu oma loomulikus sängis. See, kes elujõge omatahtsi muutma asub, on vastutustundetu sell ja võib palju kurja teha, võib ise hukka saada, aga hullem veel, kui teistele kannatusi sünnitab. Sellise sisetundeni jõuab etableerunud kodanik pärast 50. sünnipäeva. Ibsen oli „Metspardi” ilmumise ajal 56aastane. Vanadus oli tema sajandil hinnas: keegi ei soovinud ennast nooremaks teha, pigem kasvatasid noored mehed habeme ette, et kaalukust juurde võita, kui uskuda Stefan Zweigi „Eilset maailma”. Ibsen on oma tegelaste, vana Ekdali ja suurärimees Werle eakaaslane. Neid iseloomustab ta täpse sulejoonisega.

Tõnu Aav vana Werle rollis on selle loo kõige edukam ja rikkam. Mentor, kes seisab väljaspool hea ja kurja piiri, ikka veel vormis, ikka veel elus. Oma elusigadused on ta teinud, miljonid teeninud, võib endale lubada väärikust ja oodata hoolitsust. Ei unusta isegi oma kunagisi äripartnereid ja ohvreid, kellele kannatusi põhjustanud. Eesti oludes öeldakse tema kohta „lugupeetud ärimees”.

Tema vastasmängijaks on ekstsentriline vana Ekdal. „Sellel härral on eneseväärikust,” sosistavad teenijad. „Pigem küll arrogantsust, mängulusti, joomakirge ja vitaalsust”, tahaksin mooridele vastu sosistada. Ekdal on rajanud oma pööningule muinasmaailma, kus õhtust õhtusse lõõgastavat jahti pidada. Näidendis on vana Ekdal hädisem kui Jaan Rekkor laval. Kadestamapanevalt hea unustamisvõimega vanamees. Tema mängulises maailmas pole kohta hingevaevadel ega ebaõnnestunud tehingutel. Ibsen on vanameeste suhetesse sisse kirjutanud moraalse süü teema, aga nagu lemmikloomi ei hangita jahikäigul, nii ei häbista täna keegi Werlet osavate tehingute pärast.

 

Naisküsimus

Kersti Kreismanni proua Sørby on toimekas tark naine, kes oskab kohaneda väärikust kaotamata. Elu on õpetanud talle nii koketeerimist, empaatiat kui andnud seltskondliku lihvi. Merle Palmiste Gina on tema hea õpilane, kes teab väga täpselt oma rolli ja kohta elus. Oma juhmipoolse mehe rõõmuks on ta kord tobuke, kord saamatu ja nõrk, kaotamata kordagi kontrolli olukorra üle. Eluvõitluses hindab oma võimeid ja võimalusi täpselt ja kiirelt. Tema ei saa lubada endale muinasmaailma, tema toimekusest sõltub, et perel oleks leib laual. Lavastuse Ginal on suurem kaal, kui seda näidendit lugedes arvata oskad.

Kleer Maibaumi Hedvig on oma ema arukas tütar. Lapseohtu mõttelaadile vaatamata varavana ja teravmeelselt rumal, samas veel liiga noor ja kohmakas, et ema moodi elegantselt pimesikku mängida. Hedvig tahab kogu hingest jääda lapseks, metspardi visadusega hoiab ta end nokkapidi ema-isa armastuse küljes. Kui viimane õhkõrn illusioon armastuse võimalikkusest kaob, saab temast ohvriloom. Aga oma ema tütrena jääb ta enesetappu korraldades sündsuse piiridesse, nii et kõike saab seletada rumala õnnetusena. Oleks talle antud veel paar küpsemise aastat, poleks ükski lontrus suutnud teda endast välja viia.

 

Meesuurimus

Tegusas eas meeste põlvkond on Ibseni järgi lausa loodusõnnetus. Tõnu Oja noor Werle susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde. Nagu mingi loll koolitaja, kes powerpoint’iga enesekindlalt skeeme, graafikuid ja pilte pritsib, kuigi ise on asja olemusest valgusaastate kaugusel. Varanduse põlgab ära jõuka poisi ülbusega, hiljem kindlasti kahetseb, sest isiklikku nutti läbilöömiseks on vähevõitu.

Mait Malmsteni Hjalmar on tõeline kompvek. Kena sirge poiss, fantaasiat vähevõitu, aga see-eest oskab võõraid mõtteid oma kinnisideeks kohandada. Suurmeister asendustegevuse alal, aga oma isa kirglikku mängulusti tal pole. Pigem armastab korraliku poisi kuvandit kultiveerida. Hjalmar Ekdal on andetu, see on tema suurim süü. Kui Hjalmar satub elama Mait Malmsteni moodi kena poisi kehasse, on tal lootust leida toimekas naine, satub ta sündima rikkasse peresse, on ka kõik korras. Ta võib elada armastava abikaasa ja isana kõrge vanuseni, kui eelkäijate investeeringud vett peavad. Gregers Werle ja Hjalmar Ekdal väärivad teineteist, heaoluühiskonnas võiksid nad oma inimkatseid jätkata, et keskealist elu veidi värvilisemaks muuta. Ainult Hedvigid tuleb sellest mängust kaugemal hoida. 

Doktor Relling on selle lavastuse kõige normaalsem mees. Joodik ja elupõletaja selline, aga tema suhu on Ibsen raatsinud panna selle lavastuse kõige elutervemad mõtted. Ivo Uukkivi Relling on laval täpselt seda nägu, nagu oleks tal nädalane prassing selja taga ja ainus mure valutav pea, ometi tunneb ta oma kaaslasi paremini kui need hädavaresed iseennast. Ükskõikse inimese hoolimist teeb Uukkivi kenasti.

Lavastaja Ingomar Vihmar – milline “Metspardi” tegelane võiks ta olla soost sõltumata. Hedvigist on ta kogenum, intrigant Gregersi jaoks liiga väärikas, Hjalmar Ekdali tegelase kahtlusi, kõhklusi ja asendustegevust võiks ju ette tulla, aga ta ei ole nii loll ja edev. Ehk sobib kõige paremini Gina rahulik ja praktiline maailm, kus kõik on paika loksunud ja toimib vaiksel juhatamisel. Ingomar ei torma, ta pole kuri kraakleja, vaid vaikne ja huumorimeelega vaatleja, kes kindlasti paremini tunneks ennast klassiku nahas. Aga noore mehena peab ta veel palju rabama, olles Draamateatri noorim ja produktiivsem lavastaja. Ingomarile sobib vanadus, seda võib ka Ibseni pealt öelda.

 

Madalad mõtted

Fantaasias loome kujutelmi, toetame osavõtlikult oma partnereid nende loomisel. Sa oled hea, ilus ja tark, sa oled parim – kes sellise kiituse puhul nurruma ei hakkaks. Siis tuleb jõhkard, kes ütleb, et asi pole sugugi niiviisi. On see äratus või vastupidi surmaotsus sellele, kes troonilt tõugatud. Milline on kriitiku roll, millisest moraalist peaks ta lähtuma? Mis sa sitta puutud, läheb haisema – seegi on üks võimalik vastus. Mäletan, et Eesti teatri üks kriitilisema meelega lavastajaid Merle Karusoo tegi oma 7. lennu „Tabamata imes” kriitikud pihuks ja põrmuks, kriitikute kaarnakari hävitas kunstnik Saalepi. Üks on lavamudel, teine asi, kui selliste elukunstnikega viib kokku elutee. Mugav rahulolu mõmiseb sulle vastu, kui midagi ütled, siis solvub rahulolu hingepõhjani. Vaatan seda “Metspardi” noort Werlet ja mõtlen, kas tõesti minu hingesugulane. No mida peale hakata selles rahulolu metsas, kui kaasa mõmiseda ei viitsi, ei saa ometi Hedvigi kombel endale otsa peale teha. Küsiks äkki Karusoo käest… Nii et äratundmise ja samastumise kohti on Ibseni vanake meile küllaga kokku kirjutanud. Maailmaparandajaid naerualuseks seadnud ja asendustegevuse mehi tümitanud.

„…Mis on see inimese elu siin ilmas, end mitte ära magada, pea seda silmas.” See Juhan Viidingu laulurida võiks olla nii Ibseni tegelaste kui publiku mantra.