Mida hakata peale meie tantsuharidusega?

Mai Murdmaa

Et vallata täielikult oma keha, peab see keha olema haritud. Ei taha olla viimane, kõike määrav instants, pigem tahan kõrvaltvaatajana heita pilgu meie tänasele tantsumaastikule. Meil on kaks riigiteatrit: Estonia ja Vanemuine. Mõlemad teatrid on muutnud oma profiili, kuid repertuaar põhineb klassikal, ühes ühtmoodi, teises teistmoodi. Aga paradoksaalne, meie riigiteatrites ei ole peaaegu üldse enam eesti tantsijaid. Selles ei ole muidugi teatrid süüdi, et teatrid ja kool eksisteerivad täiesti eraldi. Estonia teatris räägitakse vene ja Vanemuises inglise keelt. Arvan, et balletikool ja teater peaksid leidma siiski mingisuguse ühise  programmi, kuidas kõrvaldada see puudus, mis ilmselt siiski on puudus.

Veel on meil kaks ühendust: Kanuti gildi saal ja Sõltumatu Tantsu Ühendus. Olen väga palju käinud Kanuti saalis ja nende repertuaari jälginud. Etteheited, et selles teatris ei ole tantsu, ei pea päris paika. Sellises žanris nagu kontseptuaalne minimalism tegelikult tants ongi võõrkeha, sest see on intellektuaalne märkide mäng, mis kuulub rohkem visuaalsesse teatrisse kui tantsumaailma. Just need etendused on olnud kõige nõrgemad, kus tantsitakse,  ja need, kus tants puudub, on olnud palju nauditavamad. Ütleksin isegi, et need etenduste osad, kus tantsitakse, on nõrgemad ja – kas tants on sellele mõttelaadile üldse omane? Kas saame seda nimetada tantsuks või visuaalseks teatriks, see on omaette küsimus. Keha valdamise professionaalne oskus peab olema igal inimesel, kes lavale läheb, ka draamanäitlejal. Kui vaatasin Von Krahli teatris kas või näiteks „Nora” modifikatsiooni, siis nägin väga huvitavat keha pingestatud liikumist. Mart Kangro Von Krahli teatri lavastuses „Tiina ja Erki” nägin samuti pingestatud tantsu.  Kui midagi ette heidaksin, siis mitte tantsu-, vaid keha valdamise kultuuri puudumist. Kui me räägime näiteks butohstiilist, siis ei ole tantsu, vaid ainult kehatunnetusega. Meie kontseptuaalses minimalismis ei ole küllalt mõeldud füüsilisele kohalolekule.

Teist suunda esindab Sõltumatu Tantsu Ühendus, kus baasiks on põhiliselt siiski koreograafia. Mis puutub kaasaegsesse koreograafiasse ja selle arenguvõimalustesse, siis siin meil on väga suur puudujääk ja kui me sellest endale aru ei anna, siis olukord ka ei muutu. Meil ei ole piisava  ettevalmistusega kaasaegseid tantsijaid. Neid ei ole sellepärast, et meie õppesüsteem ei võimalda seda. Praegu hakatakse kaasaegset tantsu õppima täiskasvanuna, enne on võib-olla käidud Fine5 tantsukoolis. Aga sellest ei piisa, et olla professionaal. Kaasaegset tantsu peab hakkama vähemalt 13-14aastaselt õppima, ja õppima süstemaatiliselt. Püüdsin ühele inimesele, kes balletikoolist välja langes, leida võimaluse õppida kaasaegset tantsu. Tuli välja, et seda võimalust polegi! 16aastasel tantsuhuvilisel ei olnud kuhugi minna. Seega noortele vanuses 13–19 professionaalne kaasaegse tantsu haridus lihtsalt puudub.

Noored, kes ei sobi mõõdupuu järgi või mõõtmetelt balletikooli, jäetakse omapead kuni 19. eluaastani, kuni nad lähevad Tallinna ülikooli, aga kolme aastaga ei tee kellestki füüsiliselt võimekat inimest. Tantsijad õpivad ära teatud liigutuste kompleksi, tantsija teab 10–12 liigutust, teine viit liigutust. See ei ole siiski veel koreograafia, kui inimene teab teatud arvu liigutusi, mis tavaliselt on treeningusüsteemist üle kantud. On vaja, et inimene valdaks  oma keha ja looks originaalset keelt. Aga selleks, et vallata täielikult oma keha, peab see keha olema haritud.

Me peame endale aru andma, et me ei ole rahvusvaheliselt võimelised konkureerima kaasaegsete tantsutruppidega maailmas. Aga võiksime ju olla, kui me lihtsalt võtaksime kätte ja teeksime niisuguse kooli, kus noored saaksid juba varakult kaasaegset tantsu õppida. Pean niisuguse kooli loomist väga oluliseks.

Veel üks oluline probleem. Meie tantsukriitika on küll väga intelligentne, tantsukriitikud armastavad tantsu,  aga mõnikord võib tantsuartiklitest leida hämmastavaid kurioosumeid. Loed artiklit ja satud äkki lausele, millest selgub, et inimene pole siiski mitte millestki aru saanud. Nii et seda ala peab ka õppima. Kunagi õpiti Moskvas GITI Ses ja õpiti Peterburis, neid sidemeid enam ei ole, välismaal on õppimine kallis, aga meil peab olema kindlasti tantsuteooria õppetool. See on lihtsalt ÄÄRMISELT vajalik! Materjali tantsukunsti kohta on meeletult palju, eriti inglise keeles, kuid see ei jõua kuidagi Eestisse või ei ole inimesi, kes seda vahendaksid. Panin aluse videoteegile  Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus. Saime selle juba teatud tasemeni koostatud, kuid praeguseks on videoteegi täiendamine peatunud, mitte midagi ei ole varasemale lisandunud. Peaks olema üks inimene, kes tegeleks süstemaatiliselt tantsuvideoteegi koostamisega. Tants on visuaalne kunst ja näiteid eri stiilide kohta peab olema raamatukogus, seesama tantsuteooria õppetool peaks ka seda tegema, kirjandust vahendama, peaks kirjutama … Niisugune õppetool on minu meelest äärmiselt vajalik. Ühelt poolt on meil tõesti arenenud kaasaegne tants, tõepoolest,  ei saa võrrelda sellega, mis oli 15 aastat tagasi. Nüüd tuleks liikuda uuele tasandile, kui oleme näinud, et see tasand enam kuhugi ei vii, kui see tasand on nüüd juba mitu aastat olnud üheülbaline. Peame analüüsima, mis põhjustel paigal seistakse.

Veel üks haridusprobleem: kui õpilane lõpetab balletikooli, puudub tal kõrghariduse saamise võimalus. Tallinna ülikooli juures oli kaugõppe osakond (kuigi see oli kaugel täiuslikkusest) ja osa inimesi selle ka lõpetas. Kuid kui nad olid lõpetanud, siis öeldi mulle ülikoolist, et nüüd  aitab, olete saanud oma ja see osakond pandi kinni. Minu meelest ei ole see õige. Balletikooli ettevalmistusega lõpetanutel ja väikese füüsilise ettevalmistusega keskkoolist tulnud noortel on erinev taust, nad ei saa õppida ühe ja sama programmi alusel. Tegime ettepaneku, et vähemalt üle viie aasta oleks üks kursus teistmoodi koolitatud. Meil oli ka programm, mis muidugi hiljem natuke ümber tehti. Aga oluline on, et kõrgkoolis saaksid väärilise hariduse ka koreograafiaharidusega inimesed. Sõltumatu Tantsu Ühendus on professionaalne, aga minu meelest veel mitte  piisavalt.

Igatahes kutsun üles mõtlema, et muuta olukorda meie tantsuhariduses. Muuta mitte ainult isiklikku ambitsiooni, et nüüd mina olen selle mätta saanud ja mina olen teise mätta saanud, mina olen kolmanda mätta saanud ja hoian nüüd seda mätast kinni, et veel neljas kuskile mätta otsa ei tuleks. On grupeeringud ja ka kriitikud jaotuvad nende grupeeringute vahel, aga ei ole rahulikku objektiivsust ja edasiviivat hoiakut. Võib-olla ei ole ka piisavat kriitilisust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming