Mida õppida Jaan Toomingalt?

Jaak Allik

Jaan Toominga elutöö on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud. Jaan Tooming, Religioossed motiivid minu loomingus. Eesti Teatriliit, 2011. 270 lk. Olen pidanud Jaan Toomingat oma õpetajaks alates sellest 1976. aasta jaanuari hommikupoolikust, kui sisenesin Vanemuise suure saali vasakpoolsesse, nn Irdi looži ning sattusin maailma, mis võttis esimesest hetkest hinge kinni. Käis „Põrgupõhja uue Vanapagana” peaproov. Lavale ehitatud tilluke maailm tõusis, langes, pöörles ja purunes tohutu lillakas-punaselt pulseeruva kosmoselöövi all, saali vallutavaks helitaustaks tol ajal täiesti erakordne ja seetõttu müstiliselt mõjunud elektrooniline muusika (Valeri Serebrovski), ning kahe maailma vahel heitlesid inimesed: Lembit Eelmäe Jürka, Heikki Haravee Kaval-Ants ning põrgueidena pidutsev Liis Bender. See on jäänud minu elu üheks kahest suuremast teatrielamusest. Teine, samuti proovist saadud, oli Andrzej Wajda „Nastasja Filippovna”. 1976. aastal me polnud Jaaniga veel otsetuttavad, kuigi mul oli jätkunud jultumust „arvustada” tema lavastusi „Laseb käele suud anda”, „Väike Eyolf” ja „Musketäriana”. Tookordse proovitungimise eesmärk oli teha 30aastaseks saava noore lavastajaga intervjuu ajakirjale Kultuur ja Elu, kus oli otsustatud avaldada pildiseeria äsjasest Lauteri preemia laureaadist. Tolle intervjuu viimase küsimusena palusin: „Ütle midagi neile, kes on sinust poole nooremad.” Mõeldes 15aastaste peale, lausus Tooming: „Kui ümbruskonnas pole enam kedagi, kes teie küsimustele vastata suudaks, ei peaks siiski käega lööma. Seepärast ongi väga oluline leida inimene, õpetaja, autoriteet, keda te usaldate täielikult, kes isegi siis, kui ta ei suuda vastata, autoriteediks jääb, sest te mõistate, et olete jõudnud küsimusteni, millele ei olegi veel vastust. Kõige rängem on elada teadmisega enda lõplikkusest, aga ometi otsida vastust! Kui lihtsalt libiseb üle huulte: elul ei ole mõtet. Aga see, et meie, surelikud olendid, pole veel tähendust taibanud, ei vähenda ränka süükoormat, mis tuleneb just meie taipamatusest. Sest kui elu meile juba kingitud on, siis oleks rumal tegu seda kingitust tühiseks pidada ... Ja ikkagi, tähtis on küsida: milline on inimese koht Universumis, mis mõte on inimkonna 6000aastasel tsivilisatsioonil miljonite galaktikate „taustal”?” Olen kindel, et mõeldes nüüd juba 30aastastele, ütleks Jaan praegu niisamuti. Sellele küsimusele vastuse otsimine on läbinud kõiki tema lavastusi ning läbib ka äsja ilmunud ja senist elutööd kokkuvõtvat raamatut.

Kuigi oleme üheealised, on just Jaan Tooming olnud mulle selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist, tema loomingu ja isikuga suhtlemine on olnud mulle tegelikuks eluülikooliks. Ka religiooni tähendusele avas just tema minu (teadusliku ateismi õppejõu!) silmad, mille tunnistuseks ilmutasin Moskva ajakirja Teatr 1976. aasta septembrinumbris pikema loo „Toominga teatriusk” („Teatralnaja vera Toominga”), kus sõna „usk” tähendas just seda, mida see igale normaalse ühiskonna liikmele tähendabki.

Mul on olnud õnne näha enamikku Jaan Toominga lavastusi, tänased kolmekümnesed on saanud neist näha paremal juhul vaid hilisemat veerandit. Perioodist 1969–1983 pole ju säilinud ka midagi lindistatut peale Peeter Toominga „Põrgupõhja” telefilmi, kus legendaarne etendus on küll enam-vähem jäädvustatud, kuid ilma katarsise võimaluseta. Seepärast on küsimus, mida tänane noor näitleja, lavastaja, teatriteadlane või lihtsalt teatrisõber peaks arvama, teadma, õppima Jaan Toomingalt, kindlasti õigustatud ja valus. Mingid vastused leiab äsja ilmunud raamatust.

Enne selle lugemist tasub kõigepealt vaadata seal avaldatud fotosid nii lavastajast kui ka tema lavastustest. Mulle tundub, et see võimas pildivalik annab aimu väest, mis oli/on selles mehes ja tema töödes.

Raamatu esimeses osas on autor neljakümnel napil trükileheküljel kirjeldanud ja hinnanud nii oma loomingulist elukäiku kui ka enamikku oma kaheksakümne kolmest lavastusest. Ta on teinud seda üsna rangelt läbi enda valitud vaatenurga „religioossed motiivid minu loomingus” ning küllap annab see vaatenurk ka põhjenduse, miks siiski pole peatutud kõigil töödel. Muidugi oleks iga teatriloolane kirjutanud ja kompileerinud neist lavastustest vähemalt 800 lehekülge ning me oleksime talle tänulikud. Toomingale peame olema tänulikud pealiini väljapuhastamise eest, selle sihikindla ranguse eest, mis on kogu elu olnud tema loomingu ülim mõte ja mõtestus, eesmärk ja põhjendus ning mille ta on ise sõnastanud oma raamatu lehekülgedel korduvalt. Olgu või nii: „Teatri eesmärk peaks olema luua ainukordne ja huvitav maailm, ta ei sõltu selle maailma argipäevast … ning püüab vastata tõelistele probleemidele …, mida inimene endast õieti kujutab, missugune on tema asend teiste elavate olevuste hulgas ja maailmas üldse ning lõpuks, mil teel ta selle positsiooni on omandanud” (lk 168).

Ma ei tea eesti teatris ühtegi teist lavastajat, kelle kogu looming oleks niivõrd allutatud ühele selgele pealis-pealisülesandele, ja kuidas ka Tooming ei põlasta (minu meelest pisut ebaõiglaselt ja lapsikultki) Stanislavskit, on just see Stanislavski mõistesüsteemi kroon kõige täpsemalt rakendatav tema enda kohta. Nii kogu elu pealis-pealisülesandele allutamine kui ka iga konkreetse loomeakti selge mõtestamine on üks olulisemaid asju, mida Toomingalt õppida. Oma esimesest lavastusest (mille juhtmotiiv oli laul „Misse Jumal meid on loonud?”) kuni viimaseni on ta olnud täiesti ilmselt sõnumiga lavastaja ning sellega kahtlemata mõjutanud tervet põlvkonda oma kolleege. Tema kõrval ja tema ajal töötades, näinud tema võimsaid lavastusi, oli nagu piinlik lihtsalt niisama segast panna – ja seda pole ka kunagi teinud tema eakaaslased Raid, Komissarov, Trass, Normet ega ka tema lavastuste mõju all lavastama hakanud Karusoo, Peterson, Pedajas, Nüganen ja Tammearu.

Üheksakümnendatel ja nullindatel astus eesti teatriilma põlvkond teatriteadlasi ja lavastajaid, kes polnud näinud Toominga 1970.-1980. aastate lavastusi ja kelle iidoliks sai Toominga algusaastate teekaaslane Mati Unt. Undi vormivõttestikus, kujundisüsteemis ja koguni tema juhendatud näitlejate mängulaadis oli selgelt tunda mitte ainult Toominga mõju, vaid näha ka lausa jäljendusi. Mida aga polnud, see oli pealisülesanne, sest Unt oli põhimõtteline antikontseptualist, tegelikult postmodernne mängur teatrilaval. Tooming hindab seda suunda aga üsna ühemõtteliselt: „Intellekti, tarkuse, vaimsuse ja sisukuse puudumine on viinud mõttetusse ja vormiga mängimisse, mida suvatsetakse hüüda postmodernismiks. Kuid igasugused „ismid” on kunstivälised nähtused. Suurt kunsti ei saa kuhugi lahterdada, ta on iseseisev uunikum, mida ei saa keegi korrata. Kordamisel või jäljendamisel sünnib plagiaat, koolkonna tekkimisel suure eeskuju lahjad koopiad” (lk 170). Mis parata, aga tänapäeval näen meie lavadel küllalt palju lahja koopia veelgi lahjemaid koopiaid ja loen oma noori kolleege neid kiitmas. Ka selle üle võiks mõelda Toominga raamatut lugedes.

Põgusalt oma elukäigul peatudes rõhutab Tooming tormilisele algusele (1969–1975) ning Vanemuise suurlavastuste perioodile (1976– 1979) järgnenud Ugala aastate (1979–1983) rõõmu ja parimat loomingulist vormi. Tõepoolest, „Kihnu Jõnn”, „Rahva sõda” ja „Põhjas” on lavastused, mis kindlasti pole ununenud ühelgi neid näinud inimesel. Just 1976.–1983. aasta Toominga lavastustega oli eesti teater selgelt tolle aja Euroopa teatrikunsti kõrgliigas, seal, kuhu praegu on jõudmas Ojasoo, Semper ja NO-trupp. Tol ajal elasime küllaltki suletud maailmas, kuid kuuldused levisid ning nende lavastuste nägemiseks võtsid teatraalid ette teekonna Tartusse ja Viljandisse. Lavastust „Põhjas” mängisime 1986. aastal Moskvas ning „Kihnu Jõnni” Moskvas ja Riias, ka Rootsis, Saksamaal ning taastasime selle enam-vähem vaid ühe prooviga 2000. aastal Ugala juubeliõhtuks Mait Malmsteniga tema isa poolt „maha jäetud” Jurnase rollis.

Aastaid 1984–1996 nimetab Tooming ise raske depressiooni ajaks, millele 1996. aastal järgnes väe taasleidmine ning Ibseni „John Gabriel Borkman” tõi ka aasta parima lavastuse auhinna. Huvitavad olid tema tööd Vanalinnastuudios (Vitraci „Victor ehk Laste võim”) ning Endlas (Čapeki „Putukate elust”), väga sugestiivne aastatuhande vahetuseks Vanemuises loodud Strindbergi „Kummitussonaat”.

Järgnesid lahkarvamused Vanemuise draamajuhi Ain Mäeotsa ning hiljem ka teatrijuht Aivar Mäega, mis taandasid ta aastaiks 2001–2004 Vanemuises lastelavastuste loojaks ning viisid lõpuks koduteatrist lahkumiseni. Ugalas valminud Shaw’ „Ullike ootamatuste saarelt” (2003) ja EMTA lavakunstikooli XXI lennuga loodud „Tagasi Metuusala juurde” (2004) ning XXIII lennu diplomilavastusena Tagore „Pimeda toa Kuningas” (2008), nagu ka Leigo järvedel mängitud Reimani „Painaja” (2006) andsid selget tunnistust Toominga meisterlikkusest ja väest, kuid jäid mitmel põhjusel ilma laiema publiku ja ka kriitika tähelepanust.

Tooming ise ei puuduta oma viimaste aastakümnete loomingu vaatajahuvi vähenemise põhjusi, õigemini kirjutab selle ühiskonna ja teatri üha kiireneva kommertsialiseerumise arvele. See nähtus pälvib tema raamatu lehekülgedel palju teravaid hukkamõistusõnu. „Kuritegelik majanduse kasv saastab loodust ning kisub meid kuristikku, meedia pasundab pasauudiseid ning kunst viskleb tühjuses. Pole midagi uut, sest inimene on langenud nõmedusse. Kas on näha kuskil mingit päästeteed? Ärimaailm kuulutab majanduslikku kasvu ja konkurentsi, kultuur „läheb peale” ning kustutab viimsegi valguskiire pilkases pimeduses. Vaikust ei ole, on plära ja müra. Ja kogu selles kaoses peavad süütud lapsed leidma oma tee. Kas see on võimalik, kui ajuloputus algab juba algkoolis (või veel varem)? Me ei otsi enam tasakaalu ega rõõmu, vaid sensatsiooni. Me ei otsi rahu, vaid võitlust. Eluvõitlust igal alal. Teadmata, mis see „elu” on, teadmata, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Me ei küsigi enam. Me tormame edasi, pimedad ning kurdid, kuni sein tuleb ette. Ja kui pea puruneb seina vastu, siis imestame, kuid on juba hilja … Lõpp on käes ja keegi ei juhi meid seina taha” (lk 156). Need 2004. aastal kirjutatud sõnad on veelgi täpsemad tänapäeva kontekstis ning siit on kindlasti õppida, kui jäägitult otsekohene saab ja peab tõeline kunstnik olema oma ühiskonna vastu ka siis, kui selle ühiskonna juhid ja ka valijate enamus tunduvad olevat endaga ülimas rahulolus.

Kuid ma poleks aus, kui jätaksin tähelepanuta, et 1985. aastast peale on publitsisti ja heas mõttes jutlustaja positsioon hakanud Toominga töödes prevaleerima kunstniku üle. Loomulikult on see olnud tahtlik. Parim sellekohane näide on tema paljude lavastuste autoritekstiga võrreldes „ümber tehtud” lõpud, millest ta ka oma raamatus avameelselt räägib. Tooming kuulutab, et „ainult ime võib veel päästa meie maailma” (lk 83), ja nii ta näitabki oma lavastuste lõppudes seda „pääsemist”, seda „imet”, seda „kaunist teispoolsust”. Ta on veendunud, et teatri missioon pole näidata mitte sellist elu, nagu see on tihti oma räpasuses, vaid sihti, millele elu peaks olema suunatud. Iseloomulik on tema soovitus näitlejale: „Negatiivset energiat kiirgava osa esitamisel küsigu ta, mis lunastab selle eksinud hinge. Milline on tema pääsetee? Kui näitleja teab ja usub seda kindlalt, nimelt lunastusteed, siis negatiivset energiat kiirgava osa esitus läbistub valgusest, mida näitleja kannab endas, kujutades seda osa” (lk 166).

Kuigi see, nagu ka konfliktivaba dramaturgia rõhutatud eelistamine, sarnaneb lausa sotsialistliku realismi põhipostulaatidele, kas saab seda lavastajale ette heita? Maailmavaateliselt kindlasti mitte. Asi on vaid selles, et vahel muutus selline näitamine liialt otseütlevalt didaktiliseks. Loomingu esimesel perioodil suutis Tooming oma maailmavaadet sisendada spetsiifiliste ja võimsalt elamuslike kunstiliste kujundite kaudu, mille tähenduslikkuse mõistmiseni jõudis vaataja alles n-ö koduteel või palju hiljem, seetõttu ka sügavamini. Viimaste aastakümnete loomingus on Tooming asetanud end küllalt teadlikult eetilise jutlustaja ja ka prohveti positsiooni, mis on osa vaatajaist ja ka ennast mitte otsesõnu õpetada lasta tahtvast teatriavalikkusest temast eemale viinud. Arvan, et ta ei kahetse seda, sest selline ongi olnud tema valik. Aga ka siin on tema raamatut lugedes seda, mille üle mõelda ja millest õppida.

Teose teise ossa on koondatud autori eri aegadel antud intervjuud ning trükis avaldatud teatrimõtted. Võime järeldada, et kunagise „totaalse” lavastaja teatrinägemus on erakordselt näitlejakeskne, näitlejat armastav ja austav. Vaevalt et siin mingist olulisest muutumisest võib rääkida, sest just sellisena mäletavad kolleegid Toomingat ka Ugala päevilt. Seejuures on tema nõuded näitlejale nii häälelise, kehalise kui ka hingelise valmisoleku kohta väga kõrged. Tooming ei tunnista tegelaskujude loomist näitleja elukogemusest või emotsionaalsest mälust lähtudes, ta eitab mõistuslikku analüüsi. „Tõeliselt andekas näitleja ei kasuta oma töös analüüsi, ta taipab vahetult osa olemust, kujutlus saab kohe sobiva kuju ning peamine on välkkiire moondumisvõime” (lk 155). „Kui näitleja tahab tõeliselt uut luua, siis peab ta kõigepealt tühjaks saama. Peaksid kaduma kõik eelarvamused, õpitu ja loetu, kõik varem kogetu, nii et järele jääb vaid tühi vastuvõtlik meel ning paindlik keha, tundlik igale osast tulevale impulsile” (lk 161). Arvestades, et soovitused tulevad mehelt, kes kunagi näitas oma rollides lausa erakordset ümberkehastumisoskust või Toominga keeles siis täielikku tegelaskuju meele sisse minekut, võiksid need olla praegustele teatritudengitele kindlasti kuldaväärt.

Teatri kui tervikorganismi mõistmisel tõstab Tooming esile ühisele tegemisrõõmule rajatud koostööd ja eitab lavastajakultust, küll aga rõhutab, et näiteseltskonna kokkukutsujal peab olema selge, milleks ta seda teeb. Just sellisena sündis 2005. aastal religioossete lavastuste loomiseks Sagar Sagitta, mille hingelisest pühendumisest kantud miniatuuridest oli mul võimalus Tallinna Jaani kirikus osa saada. Praegusel ajal, kui nn projektiteatreid sünnib tihedalt, on Toominga õpetus ja kogemus eriti oluline mõistmaks, et teatri sünd ei saa olla „projekt” selle sõna üheski tähenduses.

Last but not least, tulles tagasi 36 aastat tagasi öeldud õpetussõnade juurde Õpetaja tähendusest noorele hingele, näeme läbi kogu teose, kuidas Toomingal on olnud õnne leida endale see Õpetaja Uku Masingus. Arvan, et autorile oleks kõige suurem rõõm, kui tema raamatu lugemine annaks tänastele noortele impulsi uurida selle suurima eesti rahvusest mõttetarga filosoofilisi, teoloogilisi ja ilukirjanduslikke teoseid.

Eesti Teatriliit ja Eesti Lavastajate Liit esitasid Jaan Toominga kultuuri elutööpreemia kandidaadiks. Tema elutöö, mis on jäädvustunud tuhandete põlvkonnakaaslaste hinges ja leidnud nüüd ka lühikokkuvõtte raamatus, on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming