Mida tunneb teatris publik?

Tartu publiku arvates on sealne teater väga professionaalselt tehtud, esitab äratuntavaid teemasid, mis on suhteliselt lõbusad, lõõgastavad ja muljetavaldavad, osalt ka inspireerivad ja üllatavad.

HEDI-LIIS TOOME

Kõige kõrgemalt hinnatakse Tartus tantsulavastusi, millele anti kuuepunktisel skaalal keskmiseks hindeks 5,33 (kõige kõrgem keskmine lavastusel „Casanova“).

Kõige kõrgemalt hinnatakse Tartus tantsulavastusi, millele anti kuuepunktisel skaalal keskmiseks hindeks 5,33 (kõige kõrgem keskmine lavastusel „Casanova“).

Alan Proosa

Teatripubliku uurimisel eristatakse kahte tüüpi uuringuid: publiku-uuringud, mille eesmärk on saada teada, kes, kui palju ja millistel põhjustel teatris käib, ning retseptsiooniuuringud, mille abil selgitatakse välja, mida vaatajad teatris kogevad. Kui publiku-uuringud on alati empiirilised, siis retseptsiooniuuringuid võivad olla nii teoreetilised (konstrueeritakse n-ö mudelvaataja) kui ka empiirilised (kvantitatiivselt või kvalitatiivselt uuritakse inimeste teatrikülastuste kogemusi). Esimest tüüpi uuringute vastu tunneb enamasti huvi teater ise või ka selle teatri tegevuse rahastaja, Eestis seega näiteks kultuuriministeerium. Vastuvõtu-uuringud huvitavad vähemalt Eesti näitel pigem teatriuurijaid, kuid sellest kasusaajate hulk võiks olla laiem.

Eestis, kus teatrikülastuste arv on küll erakordselt suur, ei ole pööratud publiku uurimisele siiski eriti palju tähelepanu. Viimane riiklik kultuuritarbimise uuring on juba peaaegu kümme aastat vana, kuid võib eeldada, et vähemalt teatripublikut puudutav ei ole selle ajaga eriti muutunud. See tähendab, et teatrit peetakse jätkuvalt eesti kultuuri üheks olulisemaks osaks ning see on prestiižikas vaba aja veetmise vorm. Peamised põhjused, miks teatrisse ei minda, on kallid piletid, kodulähedase teatri puudumine ja ajapuudus.

Oma rohkuse tõttu ei ole teatripublik arvatavasti ka eriti huvitav uurimisobjekt, sest sellega on kõik justkui niigi korras. Aeg-ajalt teatrid siiski teevad küsitlusi, et saada teada, mis meeldib ja miks on valitud just see teater. Tihti korraldatakse neid küsitlusi Facebookis või võimalusena täita väike kiirankeet etenduse vaheajal (pärast etenduse lõppu ei viitsi keegi jääda enam mingeid ankeete täitma). Kahjuks ei oska öelda, kas selliste uuringute tulemused mõjutavad ka kuidagi teatri repertuaari või kinnitavad need teatrile juba niigi teada arvamust.

Vastuvõtu uurimine saab oluliseks siis, kui tekivad küsimused teatri funktsioonidest ja väärtustest. Millised on need väärtused, mida teater peaks ühiskonnas kandma? Pakkuma meelelahutust? Kvaliteetset meelelahutust? Arendama tolerantsust? Olema nüüdisaegne? Olema nüüdisaegne sisult või vormilt? Arendama kujutlusvõimet? Pakkuma äratundmisrõõmu või hoopis üllatama? Õpetama aru saama abstraktsest sümbolikeelest ja arendama seeläbi vaataja ootusi? Kindlasti ei saa teatril olla vaid üks funktsioon ja väärtus, nii kunstiline kui ka institutsiooniline mitmekesisus on etenduskunstide valdkonna prioriteedina kirjas ka dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“. Siiski tundub, et seni on vähemalt riiklikult peetud teatri väärtuseks seda, et jätkuvalt suudetakse rahvas aastas vähemalt miljon korda teatrisse tuua. Kui publikut on, siis tähendab ju, et kellelegi meeldib, ning väärtused, mida teater edastab, leiavad seega ühiskonnas vastukaja.

Väljaspool Eestit, kus keskmine teatrikülastuste arv inimese kohta on palju kordi väiksem (kui Eestis käib aastas vähemalt korra teatris umbes 50% rahvastikust, siis näiteks Hollandis vaatab professionaalset teatrit vaid umbes 6% elanikkonnast), on publiku uurimine tihti palju suurema tähelepanu all. Tänu sellele on ka Tartu ülikooli teatriteaduse õppetool kaasatud rahvusvahelisse võrdlusuuringusse, mille eesmärk on vaadata, kuidas teater koos oma osapooltega, kaasa arvatud publik, funktsioneerib, kuidas teatrit kogetakse ja mis võiksid olla nende kogemuste põhjused.

Siinne artikkel tutvustab selle uuringu Tartu tulemusi.1 Koostöös Tartu ülikooli teatriteaduse magistritudengitega küsitleti 2012. aasta septembris ja oktoobris 13 lavastuse publikut (kokku 1401 inimest) Vanemuise teatris ja Tartu Uues teatris. Neist umbes 1320 vastas ankeedile elektrooniliselt ja ülejäänud paberil. Lavastused, mille publikut küsitleti, olid Tartu Uue teatri „Vanemuise biitlid“ ja „Ird, K“ ning Vanemuise sõnateatrilavastused „Puhastus“, „Kadunud käsi“, „Inimese parimad sõbrad“, „Karjäär“, „Oblomov“ ja „Kalendritüdrukud“, muusikalid „Mary Poppins“ ja „Cabaret“, ooper „Tosca“ ning balletid „Uinuv kaunitar“ ja „Casanova“. Vastajad jagunesid: 791 sõna-, 438 muusika- ja 172 tantsuteatri külastajat.

Üldised tulemused. Üldiselt on vaatajad teatris nähtuga väga rahul. Kõige kõrgemalt hinnatakse tantsulavastusi, millele antakse kuuepunktisel skaalal keskmiseks hindeks 5,33 (kõige kõrgem keskmine lavastusel „Casanova“). Neile järgnevad muusikalavastused, mille keskmine hinne on 4,91 (kõrgeimalt hinnatud on „Mary Poppins“) ja sõnalavastused, millele antakse keskmisel 4,80 punkti (kõrgeim „Puhastus“). Isegi kõige madalamalt hinnatud lavastus „Oblomov“ (4,58) on saanud tugevalt üle keskmise hinde.

Muusika- ja tantsulavastuste kõrgete hinnete taga on kindlasti lojaalne publik ning põhjus, et nende etendusi on mängukavas harvem. Vaatajad hindavad iga võimalust näha just nendes žanrites lavastusi. Näiteks ooperi „Tosca“ vaatajad on viimase 12 kuu jooksul kõige rohkem külastanud muid ooperietendusi ja seejärel sõnalavastusi. Kvantitatiivsele uuringule lisaks tehtud süvainter­vjuud näitavad,2 et sama ooperit käiakse vaatamas mitu korda: ühelt poolt seepärast, et tahetakse näha eri koosseise, aga teiselt poolt seetõttu, et oopereid ongi mängukavas vähe ja etendatakse harva ning peab leppima sellega, mis on.

Tantsuteatri publik on võrreldes teiste žanrite vaatajatega veidi noorem ja seega arvatavasti ka väiksema teatrikogemusega, mis võib seletada nende antud kõrgemaid hindeid. Tantsulavastuste puhul on kõrge hinde aluseks kindlasti ka tehniliselt keeruline esitus: vaataja saab aru, et balleti tantsimine on füüsiliselt pingutav ja raske ning seetõttu oskab hinnata seda, mida laval näeb.

Tabel 1. Keskmised hinded lavastuse eri aspektidele.

Sõnalavastused

Muusikalavastused

Tantsulavastused

Meisterlik

4,30

Ilus vaadata

4,60

Ilus vaadata

5,32

Sotsiaalselt oluline

4,25

Meisterlik

4,44

Meisterlik

4,97

Üks tervik

4,25

Lihtne jälgida

4,23

Muljetavaldav

4,78

Muljetavaldav

4,22

Üks tervik

4,23

Üks tervik

4,35

Lihtne jälgida

4,06

Muljetavaldav

4,15

Üllatav

4,31

Üllatav

3,91

Lõõgastav

3,79

Inspireeriv

4,27

Ilus vaadata

3,87

Äratuntav

3,73

Lõõgastav

4,17

Inspireeriv

3,70

Lõbus

3,65

Uute kujundite rohke

4,00

Lõbus

3,62

Erutav

3,85

Lõbus

3,75

Lihtne jälgida

3,71

Tabel 2. Lavastusi iseloomustavate karakteristikute keskmised žanrite kaupa.

Väide lavastuse kohta

SL

ML

TL

Näitlejad/lauljad/tantsijad mängisid hästi.

5,12

5,07

5,36

Tegelaste käitumine oli huvitav.

4,90

4,64

5,05

Tükk oli hästi lavastatud.

4,78

4,59

5,10

Teema oli äratuntavalt esitatud.

4,74

4,79

4,51

Sellest etendusest tasus mõelda ka pärast selle lõppu.

4,74

4,32

4,99

Ma nautisin lavastuse vormi (näitlemine, laulmine, kunstnikutöö jne).

4,73

4,75

5,18

Mulle meeldis etenduse teema.

4,70

4,54

4,82

Lugu jutustati haaravalt.

4,66

4,54

4,85

Sellest etendusest tasus pärast lõppu rääkida ka teiste inimestega.

4,65

4,49

5,13

Etenduses loodud maailm köitis mind.

4,46

4,34

4,85

Etendus pani mind kasutama oma kujutlusvõimet.

4,44

4,18

4,89

Mulle tundus, et esitajad ootasid minult kaasamõtlemist.

4,27

3,87

4,46

Mulle tundus, et teemat käsitleti üllataval viisil.

4,0

3,53

4,43

Etenduses nähtu või kuuldu puudutas mind väga otseselt, peaaegu füüsiliselt.

3,30

2,99

3,66

Hinnangud lavastuste eri aspektidele. Publikul paluti kuuepunktisel skaalal hinnata nähtud lavastuse eri aspekte: esimesed olid seotud lavastuse vormiga, teised teemaga, kolmandad sellega, kui palju laval loodud maailm vaatajat kaasa kiskus, ning viimased sellega, kui palju lavastus inimest puudutas ja kas saadud kogemust sooviti ka teistega jagada.

Kõige kõrgemalt hinnatakse esinejate (näitlejate, lauljate, tantsijate) heal tasemel esitust ja meisterlikkust, mis oli kõikide lavastuste puhul kõrgeimalt hinnatud aspekt (vt tabel 1). See annab kinnitust, et teatris töötavad meisterlikud kutselised esinejad, kelle tööd publik ka hindab. See ei erine ka näiteks Rootsis korraldatud retseptsiooniuuringute tulemustest, mis näitavad, et lavastustele antud hinnet mõjutab kõige rohkem see, kuidas meeldivad lavastuses kaasa teinud näitlejad ja nende esitus. Tartus hinnatakse üsna kõrgelt ka seda, et lavastus on hästi lavastatud.

Sõnateatri puhul hinnati teisena oluliseks seda, et laval esitatud tegelaste käitumine oli huvitav, aga seejuures olid ka lavale toodud teemad esitatud äratuntavalt. Viimane ei ole üllatav, kuna ükski uuringusse kaasatud lavastus ei olnud oma kunstiliselt keelelt väga abstraktne (v.a „Vanemuise biitlid“ Tartu Uues teatris ja „Karjäär“ Vanemuises, mille puhul ka hinnati äratuntavust madalamalt kui teiste lavastuste puhul).

Kõige huvitavam on vaatajate meelest tegelaste käitumine autorilavastustes „Karjäär“ (5,01), „Inimeste parimad sõbrad“ (5,05) ja „Ird, K“ (5,23). Võrreldes teiste lavastustega on nende lugude tegelased tõesti kõige omapärasemad: Rein Paku lavastuse „Inimese parimad sõbrad“ üheks peategelaseks on rääkiv koer, kellesse lavastuse naistegelane armub, Uku Uusbergi „Karjääri“ kaks peategelast, vaikiv DJ Slava ja professor Liiv, on uusbergilikult veidrikest idealistid ning Ivar Põllu lavastuses on päriseluski markantsest Kaarel Irdist loodud veelgi mitmetahulisem tegelaskuju. Kõige äratuntavamalt olid publiku meelest teemad aga esitatud Sofi Oksaneni „Puhastuses“ (4,84), Martin McDonaghi „Kadunud käes“ (4,94) ja „Ird, K-s“ (5,0). Liisa Smithi lavastatud „Puhastus“ on väga realistlik, kohati isegi naturalistlik lavastus ning selle „papist“ kujundus tekitab kindlasti äratundmismomente, lavastuse temaatiline rõhk on just nimelt must-valgel ajalookäsitlusel, mis suhestub küllaltki ühemõtteliselt lavastuses käsitletud teemade avaliku diskursusega. Tanel Jonase lavastatud „Kadunud käes“ on üks näitleja võõbatud koguni mustanahaliseks, selleks et säilitada kogu tõetruudus. „Ird, K“ äratuntavus võib olla seotud väga õnnestunud ja ajastutruu lavakujundusega, mis loob müstilisi stseene sisaldavale lavastusele äratuntavust. Sõnalavastuste puhul on oluline vaatajate arvamus, et nähtud lavastusest tasus pärast selle lõppu mõelda (4,74) ja ka rääkida (4,65).

Muusikalavastusi on üldiselt kõikides aspektides hinnatud madalamalt, mis tuleneb ka sellest, et muusikal „Cabaret“ sai vaatajate käest peaaegu kõige madalamaid hindeid kõigis aspektides. Muusikalavastuste vaatajad hindasid äratuntavat teemat (4,79) ja nauditavat vormi (4,75). Viimane on kindlasti seotud ooperi traditsioonilisusega, mida vähemalt Vanemuise vaatajad kõrgelt hindavad. „Seal ikka pole tegelased teksapükstes, vaid ajastutruudes kostüümides,“ nagu selgus kvalitatiivsest uuringust. Muusikalavastuste puhul pigem räägiti lavastusest rohkem (4,49), kui sellest pärast mõeldi (4,32).

Tantsulavastuste publik on nähtu suhtes kõige positiivsem. Nauditakse samuti lavastuste vormi (5,18) ning arvatakse, et mõlemast uuringusse kuulunud lavastusest tasub teistega pärast rääkida (5,13). See kinnitab, et tants on võrreldes (vähemalt uuringusse kaasatud) sõna- ja muusikateatriga palju abstraktsem ja publikul on vajadus seda kogemust jagada. Seega, mida abstraktsem lavastus, seda rohkem on põhjust enne või pärast viia läbi jutuajamisi esinejate ja teiste asjaosalistega, kes saavad aidata vaatajal oma kogemust teistega jagada. Tantsuteatri abstraktsust kinnitab ka võrreldes sõna- ja muusikalavastustega kõrgem keskmine hinne, mis oli antud vajadusele kasutada lavastuse vaatamisel oma kujutlusvõimet.

Kõige vähem arvasid vaatajad, et lavastused nõudsid kaasamõtlemist, et need puudutasid vaatajaid isiklikult või olid teemad üllatavalt esitatud. Sõnalavastustest üllatas vaatajaid kõige rohkem „Inimese parimad sõbrad“ (arvatavasti rääkiv koer), kõige rohkem puudutas „Puhastus“ (eestlaste ühine ajalugu) ja kõige rohkem kaasamõtlemist ootas „Karjäär“, mis oli juba teksti ülesehituselt ja lavastuskeelelt üks enim vaatajalt pingutust nõudvaid lavastusi.

Kõige vähem puudutasid vaatajat muusikal „Cabaret“ ja komöödia „Kalendritüdrukud“, viimane oli koos ooperiga „Tosca“ ka lavastus, mis nõudis kõige vähem kaasamõtlemist.

Teises küsimuses paluti vaatajatel kuuepunktisel skaalal määrata, kui palju uurijate ette antud sõnad nähtud lavastust iseloomustavad. Sõnu oli kokku 24 ning need olid seotud lavastuse keerulisusega (lihtne jälgida, keeruline, isiklikult paljunõudev), vormi ja professionaalsusega (ilus vaadata, uute kujundite rohke, meisterlik), meelelahutuslikkusega (lõbus, naljakas, lõõgastav), emotsionaalse kaasahaaratusega (äratuntav, lohutav, üks tervik, ootamatult valusalt puudutav), kognitiivse kaasahaaratusega (üllatav, väljakutset pakkuv, traditsiooniline, pealiskaudne), mõjuga (erutav, inspireeriv, muljetavaldav, igav) ja tähtsusega (sotsiaalselt oluline, isiklikult oluline). Statistiliselt oluliseks võib pidada neid näitajaid, mille keskmine on üle 3,5.

Tabelist 2 lähtuvalt võib öelda, et sõna-, muusika- ja tantsulavastused on eelkõige professionaalselt tehtud, terviklikud, mitte väga, aga siiski üsna lõbusad ja muljetavaldavad lavastused, mida on lihtne jälgida. Sõnalavastusi peetakse ka sotsiaalselt olulisteks ning need on ka veidi üle keskmise inspireerivad, muusikalavastused jällegi lõõgastavad. Tantsulavastused on keskmiselt mitmekülgsemad: need on ka keskmisest üllatavamad, inspireerivamad ja uute kujundite rohked, seejuures ka küllaltki lõõgastavad.

Lavastused ei paku publikule väljakutset, neid ei peeta keeruliseks ega isiklikult oluliseks, neis on vähe uusi kujundeid, v.a tantsuteater. Seejuures ei ole lavastused ka igavad, pealiskaudsed ega liiga traditsioonilised.

Kokkuvõtteks. Mida selle lühidalt esitatud teadmisega peale hakata? Kõnealune uuring keskendub peamiselt ühele teatrile ja selle lavastustele, seega ei võimalda see öelda midagi üldist kogu Eesti teatri kohta. Seega peaks kvantitatiivsele publiku-uuringule lisanduma kvalitatiivne uuring, kus kvantitatiivselt saadud tulemusi selgitatakse täpsemalt. Mida täpselt mõtleb vaataja sõnapaariga „väljakutset pakkuv“ või „lõõgastav“?

Praegu analüüsitakse neid tulemusi võrdlevalt neljas riigis, et saada teada, kui palju vaatajate kogemused riigiti erinevad või sarnanevad ning mis on selle põhjus. Eestis võiks selline uuring vähemalt mingil määral peegeldada neid väärtusi, mida teater oma publikule edastab. Tartus peamiselt Vanemuise teatrile keskendatud uuringu põhjal võib öelda, et Tartu publiku arvates on lavastused väga professionaalselt tehtud. Esitatakse äratuntavaid teemasid, mis on suhteliselt lõbusad, lõõgastavad ja muljetavaldavad, osalt ka inspireerivad ja üllatavad. Enim väljakutset pakub abstraktsem tantsuteater. Tartu publik on teatriga väga rahul. Arvud ju põhimõtteliselt ei valeta.

1 Eri riikide publikut võrdlev artikkel ilmub Sirbis tänavu kevadel või suvel.

2 Kvantitatiivsele uuringule lisaks viidi 2014. aasta sügisel läbi kvalitatiivne uuring, kus uuriti muusikali „Cabaret“, ooperi „Jevgeni Onegin“ ning sõnalavastuste „Paanika“ ja „Tappa laulurästast“ publikut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming