Midagi on mängus!

Rait Avestik

Mida keerulisem mäng, seda põnevam pealtvaatajatel.

Tallinna Linnateatri mängukavas on lavastus „Päike soojem, taevas sinisem”, mis võib paljud vaatajad panna olukorda, kus neil ei olegi võib-olla eriti mugav mingit oma seisukohta võtta. Näeme paremaid lavajõude mängimas lapsi või mängimas kui lapsed. Lasteriietes ning nende moodi rääkivad ja käituvad (suhteliselt) vanad inimesed täiskasvanute poolt aktsepteeritud teatris aktsepteeritud lavastaja juhatusel loovad loomulikult kerge ja kahtlemata humoorika vaatamisolukorra, kuid tasapisi hakkad nagu võib-olla vägisigi otsima sellele visuaalselt ja auditiivselt haaravale nägemusele sügavamat mõtet. Sest pole ju võimalik, et Mart Koldits selle ainult lavastamise pärast lavastas.  

Ma nüüd ei tea, kui kasulik on Linnateatri kodulehel olev intervjuu laadis „varjatud” reklaam või sissejuhatus lavastusse, aga pärast esietendust sealt loetu mõjus küll mõnevõrra üllatusena. Mu hulgas annab lavastaja seal teada, et „peopesal on laste psühholoogia – siiras reaktsioon, avatud uudishimulik eluvaade ja kõik tunded ehedas vormis”. Lavastaja küsib retooriliselt: mis tegelikult mõjutab inimeste ja riikide käitumist ning saatust ja mis loob sisemise atmosfääri? Lugu peegeldab laste kaudu täiskasvanute reaalsust, nood on halastamatu objektiivne peegel. Lavastaja: „See, et lapsi mängivad just täiskasvanud, lisab täiskasvanute ja laste maailma läbipõimitust. Kui selle näidendi laste käitumisest tuleb välja, miks holokaust toimus, siis on see näidend kujundlikult oma eesmärgi täitnud. Sest tegelikult ei ole see ju näidend lastest, vaid inimese hirmudest ja kuidas inimesed nende ajel käituvad.”

Sellisel juhul väga õige ja vajalik tänapäevase, õigemini ajatu probleemiga lavastus. Eks midagi selletaolist, alateadvusse puutuvat, me ilmselt lavastusest välja loeme ka või kujutame seda ette, sunnime end sellele mõtlema. Siiski üllatas mind mõnevõrra just lavastaja soov, õigemini see, et sooviks see paraku jäigi. Sest tundub, et sellise sügava sõnumi kristalliseerumiseks oleks vaataja vajanud viiteid, mis näiteks II maailmasõja aegsetele tegelastele (ja veel lastele) ei ütle midagi, küll aga täna meile ja kogu maailmale. Ja ega oluline polegi sõda ega ajastu. Päris nii see ikka vist pole, et kui lapsepõlves viskad orava kiviga surnuks, siis täiskasvanuna oledki eeskujulik kõrilõikaja. Psüühika võib muidugi segi lüüa küll see, kui oled otsene süüdlane mängukaaslase surmas… Siiski – et tegeleda inimeste hirmude ja nende ajel käitumistega, mille põhjused peituvad lapsepõlves, oleks eeldanud ilmselt edasiminekut nii teemas kui ka lavastuses. Vaatamata sellele, et „tegelikult ei ole ju see näidend lastest, vaid inimeste hirmudest”, domineerib lavastuses ikkagi just see – lavastus on lastest ja nende hirmudest. Nii on välja kukkunud ja mitte halvasti. Pealegi on lugu iseenesest ju lihtne, õigemini, ega mingit erilist lugu nagu ei olegi. Näeme seitset last, kes mängivad, kaklevad, elavad tõsist ja ohtlikkugi läbi, nutavad ja naeravad, tunnevad hirmu ja püüavad mälust kustutada kogetut. Ehk näeme siiski psühholoogilist teatrit, nagu lubatud. Vaimukat ja tõsist.

Kõrvalepõikena tahan mainida, et oleks huvitav jälgida lavastuses seiklejatega samaealist publikut. Väidetavalt on 5-6aastased kõige nooremad, keda saab teatriga mõjutada. Tähelepanu jätkub neil lühikeseks ajaks, nad nutavad ja naeravad kogu südamest. Selles vanuses ollakse väga uudishimulik, meeldib kõik uus, neid mõjutavad tugevalt visuaalsed väljendusvahendid. Aega 7–9 eluaastani on iseloomustatud reeglite ja rollide ajana, nauditakse hobisid ja uusi kogemusi. Hakatakse otsima oma füüsilise mina piire, riskeeritakse – laps saab teada, kes ta on. Kõikehaaravad energiapuhangud on juba tasakaalukamad. Sel sotsialiseerumise perioodil on laste maailmapilt veel must-valge, nende tähelepanuvõime üsna väike.

See iseloomustus peab paika ka Linnateatri näitlejate esitustes. Kahjuks või õnneks ei olekski aus kedagi eraldi välja tuua, sest „päris lastest” koosneva ansambli „liikmed” olid kõik täpsed ja isikupärased, moodustades tugeva terviku. Vaatad ja tead, et on täiskasvanud, aga ei usu, võiks muiates mainida.

Nagu Kolditsa lavastused üldjuhul ikka, sobib seegi teatrisse hästi. Koostöös kunstnikuga (Iir Hermeliin) tekkinud mänguruum käivitab kujundlikkuse ja tinglikkusega ehk teatraalsusega (ning loomulikult näitlejate mänguga) hõlpsalt aktsiooni vaataja peas, mis on mu meelest üks hea teatri tunnus. (Kolditsa ja Hermeliini koostöö on varemgi viljakas olnud.)

Eespool kirjutatut arvesse võttes, ei ole mu jaoks selle lavastuse puhul (nagu õnneks ka paljude teiste puhul) peamine küsimus, mida (teha), vaid kuidas (teha). Ei tehta just tihti selliseid lavastusi, kus on niivõrd palju võimalusi igasuguste piiride ületamiseks-lõhkumiseks, mitmekordseks metateatriks. Aga…

Selge see, et lavastajal olid teised eesmärgid (kas ma siiski tean neid?!), ja nendele ei saagi ma vastu olla ega nendega vaidlusse astuda. Ja ei ole ka arvustaja asi öelda lavastajale, et oleks võinud hoopis teistmoodi lavastada. Siiski oleks mu meelest saanud mõne väikse targa liigutuse, lause, pilgu või käiguga asja mingis (meta) mõttes avaramaks muuta. Oluliseks märksõnaks sai „mäng”.

On teada, et mänguruumis peab valitsema kord. Kui reegleid rikutakse, on mäng läbi.

Mäng on ka alati lõbus. Vastasel korral poleks see enam mäng. Ega Kolditsa „Inglismaa lapsed” huvitaval kombel eriti ei mängigi, pigem matkitakse seda, mida nähakse, ehk jäljendatakse oma vanemaid (kellel on), teisi täiskasvanuid.

Teatris aga võib reegleid rikkuda, reeglite rikkumine olekski justkui reegel. (Ja ka seda reeglit võib rikkuda.) Et reegleid rikkuda, peab neid muidugi hästi tundma ja teatri kontekstis Kolditsa puhul vastupidist kahtlust ei tekigi. Kõnealune uuslavastus „reegleid” ei rikkunud, lava ja saali, reaalset ja mängu segi ei aetud. Ja sellest on kahju, on mu egoistlik avaldus.  

Kuna igasugune mäng on vaba tegevus ja pealesunnitud mäng on juba pigem mängu matkimine, siis oleks võinud vabalt lasta vaatajal ka juurelda mitmekordselt mitmekordsuste üle: täna näitleme teile lapsi; või täna me ei näitle, vaid mängime lapsi; või mängime näitlejaid, kes mängivad lapsi; või elame läbi lastena, kes on teadlikud, et neid esitavad täiskasvanud näitlejad jne.

Seda enam et ka ruumiliselt oli tegemist justkui mitmekordse ruumiga: Taevalaval oli ka füüsiliselt piiritletud teine ruum kui liivakast, milles liiva või ka midagi muud tähistasid valgete rätikute hunnikud. Mängu üheks tunnuseks on lõpetatus: iga mäng on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud. Etenduse alguses tulid näitlejad lavale täiskasvanuid tähistavates riietes, rebisid siis need maha ja alustasid „liivakastis” mängu. Kripeldama jäi, et samalaadset mängu lõpetamist ei toimunud. Siiski-siiski, teatris lõpeb ju mäng kummardusega! Aga on siis näitlemine mäng?!

Laps mängib täie tõsidusega, ometi ta teab, et mängib. Näitleja samastub oma mänguga, ometi mängib ta teades, et mängib. Ja kas publik oli mängus…

„Mängu kulg ja mõte on temas eneses,” on öelnud Johan Huizinga oma „Mängivas inimeses”.  Ja üldtuntud tõde on, et mida keerulisem on mäng, seda põnevam on pealtvaatajatel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming