Mikiveri tagipärijad ja katkenud liin

Kahe teatriveterani mälestused Luki alt.

TAMBET KAUGEMA

Tartu Uue teatri „Mikiveri tagi”, lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Peeter Sauter ja Ülo Vihma. Esietendus 21. IX Vaba Lava saalis.

Vaba Lava katuse all esietenduvate lavastuste puhul tuleb olla iseäranis ettevaatlik, et need ei läheks aia taha, sest Telliskivi loomelinnaku telliskivimüüri taga käib tihe liiklus: seal vuravad Balti jaama sisenevad või sealt väljuvad porgandpunased rongid. Erinevalt R.A.A.A.Mi uuest lavastusest „Alustame algusest”, millega Vaba Lava maja septembris avati, Tartu Uue teatri „Mikiveri tagi” aia taha ei läinud, rõõmustavat oleks aga võinud olla rohkem.

Peeter Sauter on öelnud, et laval rollis tuleb lihtsalt elada ja olla, ei mingit mängimist.

Peeter Sauter on öelnud, et laval rollis
tuleb lihtsalt elada ja olla, ei mingit mängimist.

v

Häbipuna palgeil, tunnistan, et juba noorukieast on mind painanud üks veidrus, millest ei ole õnnestunud siiani päriselt lahti saada. Tunnen alati kurbust ja kahetsust, kui kuulen, et mõni näitleja-lavastaja on pidanud jätma teatri, olgu omal soovil ja iseloomu sobimatuse tõttu või olude sunnil, ning siirdunud teise ametisse. Kaine mõistusega saan aru küll, et kõik, kes on kunagi teatrikooli lõpetanud, ei saagi jääda kuni pensionini (ja kauemakski veel) teatrisse tööle, mõne näitleja või lavastaja sealt lahkumine on aga suisa kingitus nii publikule kui võib-olla ka talle endale, aga ikkagi lööb otsekui terava väitsaga vaagnaluusse, kui näed endist näitlejat tööriistalaenutuses murutrimmereid laenutamas või lennukis stjuardessina kilesse pakitud saiu ette kandmas. Kaugel sellest, nagu oleks neil ametitel midagi viga, ent tõsi on ka see, et mitte keegi ei nimeta näiteks stjuardessi „ajastu lühikroonikaks”. Selle romantilise ja näitlejaametit heroiseeriva suhtumise juuri tuleb vist otsida punaajast, kui kunstimeistrid olid ühiskonna tegelikud „au, mõistus ja südametunnistus”. Kas või tollel Orwelli aastal, millest räägitakse ka „Mikiveri tagis”, oli Eestis üks arvestatav teatrikool ja lavakatudengite käekäigul hoidis silma peal kogu rahvas: teati täpselt, kes on millisest lennust ja kuhu teatrisse suunati. Praegu on pilt palju kirjum ja segasem, koole ja näitlejaid rohkem, ning ehkki olukord pole nii hull nagu New Yorgis, kus enam-vähem iga kelner on (vähemalt enda arvates) parajasti uut rolli ootav näitleja, ei tule meilgi enam kõigi noorte näitlejate nimi ja nägu tuttav ette.

Lavaka XI lendu, mille „Mikiveri tagi” kaks tegelast Peeter Sauter ja Ülo Vihma 1984. aastal lõpetasid, on saatus karmilt räsinud. Eks õnnetu saatusega lende ole olnud teisigi, ent raske on vastu vaielda faktile, et XI lennu 20 lõpetanust on praeguseks teatri ja näitlemisega lähemalt ja püsivamalt seotud napilt neljandik. Miks on nii paljud pudenenud ja kõrvale astunud? Või nüüd mina kaugelseisjana tean seda täpselt öelda, aga paistab, et põhjusi on nii kooliaegseid kui ka -järgseid. Teatriajaloo ürikutest tuleb esile, et XI lend oli küllalt kokkuhoidev (pärast teist kursust sõideti hobuvankritel ühise rändteatrina kolme nädalaga maha 600 km) ning väga häälestunud kursuse juhendajale Mikk Mikiverile. Paraku ei jagunud aga Mikiveril lavastamistöö kõrvalt kursusele alati aega ja ka tema mitteõpetamise metoodika (ei tohi õpetada, vaid tuleb oodata, et üliõpilased kogetust ise õpiksid) ei kandnud kopsakaid vilju. Lavakogemustki nappis, sest mitmed diplomilavastused jäid kas pooleli või mängiti neid vähe.

Seega, ühelt poolt heitlik teatrikooli aeg, ent vintsutused ei saanud koos kooliga sugugi otsa. Mõne aasta pärast sattus kogu Eesti keset tugevat ajalookeerist ning kui olukord 1990. aastate keskel lõpuks rahunema hakkas, oli põhjust tõdeda: miski ei ole enam endine. Üheskoos saabunud vabadusega paiskusid lahti uksed ja avanesid võimalused, mille olemasolust polnud varem osatud undki näha. Uus aeg viis nii mõnegi näitleja teatrist ameti juurde, mis talle palju loomuomasem, samuti paotusid piirid ja pääseti välismaale. Kuid nagu segastel aegadel ikka, oli ka neid, kes uute oludega ei kohanenudki, olgu siis teatris või väljaspool seda. Korralikult räsida sai sellel ajal tegelikult kogu teater: 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses valitses saalides tühjus, publikul oli muudki teha kui teatris käia. Teatriteadlased väidavad, et näitlejale on otsustava tähtsusega esimesed kümme aastat pärast teatrikooli: selle ajaga saavat enamasti selgeks, kellest saab asja ja kellest mitte. XI lennu esimene kümnend oli tasa ja targu kulgevaks järjekindlaks arenguks kõike muud kui sobiv.

Lühidus on sageli lavastuse voorus, näitab oskust kõik oluline kontsentreeritult ära öelda, ent „Mikiveri tagi” puhul jäi pigem kummitama tunne, et ilmselt olid plaanid alguses mõnevõrra teistsugused ja lavastustervik sai seepärast paiguti hõre. Vaatajad, kes peal­kirjast innustunult läksid teatrisse lootuses näha Mikk Mikiveri mälestusõhtut tema õpilaste esituses, pidid küllap pisut pettuma. Mikiveri tagipärijaid (sünonüüm sõnale „mantlipärija”, mida saab kasutada, kui saadud pärandus on loodetust väiksem) on laval vaid kaks, Mikiver ise saab põgusalt sõna helilindi vahendusel ning nagu kunagine õpilane Sauter publikule tunnistab, ega nad õppinudki oma õpetajat lähedalt tundma. Mikiver lihtsalt polnud seda sorti mees, kes oleks ennast väga avanud.

Mälestused ei jää siiski tulemata, ent panoraamse ja paljudest mälusoppidest pärit meenutuste asemel võib võrrelda seda lavastust kahe mehe mälestusteraamatuga, kusjuures „vendadest Strugatskitest” on esiplaanil äsja Balti assamblee kirjandusauhinna pälvinud Sauter. Võrdlus mälestusteraamatuga on asjakohane eeskätt seetõttu, et kuigi seesugused teosed ei anna ehk ühest või teisest ajastust ammendavat ja analüüsivat ülevaadet, võlub nende puhul meenutuste isiklikkus ja ainukordsus (eks igaühel meist ole oma Velikije Luki – ma ei mõtle siin bändi –, mida armastame ja ühtlasi kardame meenutada), ning teiste samalaadsete meenutustega kõrvutades jõuab peagi ka analüüsi ja üldistuseni. „Mikiveri tagis” on vähem mälestusi kursuse juhendajast Mikiverist, rohkem lavakaajast üldse (tihti on need küll omavahel põimunud) ning kesksena kerkib esile „katkenud liini” teema. Miks purunes Stanislavskist Knebeli, Panso ja Mikiveri kaudu Sauterini ja eks ka Vihmani (kui jätta kõrvale see kitsas lemmikõpilase jutt) ulatunud liin ning neist ei saanudki näitlejaid? Kui millegi kallal viriseda, siis oleks võinud seekordne „mälestusteraamat” olla paksem: tegemist pole küll Peeter Oja elulooraamatu laadse vihikuga, kuid rohkem oleks tahtnud teada saada küll sellest kadunud ajastust kolm kümnendit tagasi.

Ühes ajaleheintervjuus on Sauter öelnud, et laval rollis tuleb lihtsalt elada ja olla, ei mingit mängimist. Mõistlik jutt, kui arvestada, et lavapraktika on kasin. Kahest mehest Vihma seda soovitust nii selgelt ei järginud ja tulemus sai ka kehvem. Tegelikult saavutas Sautergi päris lõpuni mineva lihtsuse vaid n-ö „pumpamise stseenis”, kus pärast pooltsadat kätekõverdust (mõned küll poolikud) polnud organismil enam ressurssi näitlemisele mõelda, vaid kogu aur läks taastumisele ja samal ajal tekstiandmisele – põnev kogemus. „Lihtsalt elamise-olemise” juurde kuulus ka argieluline tegevus nagu kartulite praadimine või külmikust õlle võtmine (kui mõnele vaatajale tasuta karastav jook anda, mõjub see saalile alati elavdavalt), kuid seda saatnud argijutt läks mõnes kohas lobaks kätte. Seda pidasingi silmas, kui viitasin eespool lavastusterviku paigutisele hõredusele.

Kokkuvõtteks: kui sotsiaalministeerium plaanib eakate tööturule kaasamise programmiga jõudsamalt edasi minna, siis mõne aja pärast vaataksin XI lennu teatrist praeguseks kõrvale astunud näitlejaid mõnes lavastuses heal meelel veelgi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming