Mille üle põhjamaalane naerab?

Ene Paaver

Hea komöödia on tihti ka lõikav isiksuse või ühiskonna analüüs. Põhjamaade draama päevadel kanti ette ka Mikael Niemi näidend “Popmuusika à la Vittula” (Rootsi). Loevad Alice Kirsipuu, Lee Trei ja Reeda Toots.

Märtsi lõpus toimusid Tallinnas III Põhjamaade draama päevad, eestvedajaks taas Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis, võõrustajaks seekord Eesti Draamateater.

Nagu Eestis nii ka Põhjamaadel on põhjust rääkida algupärase dramaturgia õitsvast seisust. Sünnib palju (püsi)väärtuslikke tekste, teatrile kirjutavad meelsasti juba tuntud autorid ja ka hulk noori juurdetulijaid, publik vaatab algupärandeid isukalt. Et draamapäevad oleksid selles külluslikus valikus millegi ümber pisut keskendatud, pakkus Eesti Draamateatri juht Rein Oja välja viljakaks osutunud fookuse: küsida, mille üle põhjamaalane naerab, ja tutvustada uusi komöödiaid.

Tekste otsima hakates selgus, et Põhjamaade pilt erineb. Kogenud tõlkija ja diplomaat, draamapäevade konsultant Arvo Alas vaatas näiteks põhjalikult ringi Taanis ning leidis, et traditsioonilise komöödia on peaaegu välja vahetanud stand-up, kabaree, päevapoliitiline paroodia ja teised teatrivormid. Endiselt mängitakse küll palju klassikat, Ludvig Holbergi “Mäeotsa Jeppe” töötlused on pidevalt laval. Draamapäevadel on keskmes aga nimelt uued tekstid ning nõnda kujunes seekord dominandiks Soome, kus praegu kirjutatakse-lavastatakse palju komöödiaid.

1990ndate algul alanud algupärase näitekirjanduse üldises tõusulaines on komöödia selgesti esil, tõdes draamapäevadel ettekandega esinenud kriitik Outi Lahtinen. Omamaisel komöödial on väga hea maine, õnnestumised julgustavad jätkama kõiki asjaosalisi (autorid, teatrid, publik). Teatrid lavastavad ka päris uusi autoreid, seda ei võeta kui suurt riski. Kodumaine komöödia puudutab inimesi, on lähedane. Humoristlik kirjandus on Soomes alati oluline olnud ja on ka praegu. Teine laad, millel samuti traditsiooniliselt suur publikumenu, on eepiline ajalooline või suguvõsalugu.

Kas komöödia edu taga ei ole mitte teatri ja kultuuri üldine kommertsialiseerumine, paljas soov saada palju publikut? Komöödiat kui žanri ei ole põhjust alahinnata, kinnitab soome komöödia praegune areng.  

On selge, et komöödia ja draama piir hägustub. Hea komöödia on tihti ühtlasi ka lõikav isiksuse või ühiskonna analüüs. Teemade tõsidus, psühholoogiline ja sotsiaalne teravus, karakterite detailsus, äärmiselt tähtsa komponendina keeletundlikkus, tänapäeva allkeelte valdamine ja oskuslik kasutamine, dialoogi tihedus, vormiline ja stiililine mitmekesisus (komöödias näiteks väga armastatud absurdielemendid) – need on ju ka hea draama tunnused.

Traditsioonilise komöödia (eriti farsi) üks element on, et ühtäkki kaob tegelastele tuttava keskkonna turvalisus. Praeguses soome komöödias domineeriv teema ongi ebapüsiv, valulike kogemuste kaudu muutuv identiteet. Elu muutub ebastabiilseks, olgu selleks heaoluühiskonna tööelu piitsutav pinge ja vastuolulised nõudmised (Juha Jokela “Mobile horror”), Euroopa Liidu virvatulena hukutavad edulubadused ja bürokraatialabürindid (Sirkku Peltola “Soome hobune”), minapildi hägustumine ja isiklike suhete kriis (Mika Myllyaho “Paanika”), traagilised minevikuseigad perekonnas või sotsiaalsed pinged (Reko Lundani tragikomöödiad, Arto Salmineni “Ladu”). Põrkuvad eri väärtused, minapilt peab kiiresti ja sügavalt muutuma, senine elukorraldus mureneb. Muutusevajadust tajutakse agressioonina, elus toimub põhjalik nihe. Ent seda identiteedimuutuse vaeva kujutatakse vaimukalt, olukorra koomikat salgamata. (Tundub, nagu kirjeldaks “Eesti matust”?) Hea tänapäevane soome komöödia on seega mitmekihiline, sotsiaalselt ergas teatritekst, mis suhestub pigem psühholoogilise draama traditsiooniga. Samas on teatrispetsiifiline mitmekesisus (laiemalt Põhjamaid silmas pidades) suur, komöödiateatri pildil on kõrvuti nii omamaine klassika, uus dramaturgia kui ka paindlikud, eri tüüpi tekstile üles ehitatud teatrivormid.

Põhjamaade teatri kogemus veenab, et heade algupärandite saamine pole (vähemalt mitte ainult) juhuse ega õnne asi, vaid siin toimivad teatud mehhanismid. Selgeim neist on teatri initsiatiivikas ja tihe koostöö näitekirjanikega. Autoritel võimaldatakse ise lavastada, tekstide suupärasust proovitakse lugemistel ja neid küpsetatakse lavavalmiks väga lähedases koostöös lavastajaga. Nad on oodatud lavastuse valmimisprotsessis kaasa rääkima, teatrid on selle koostöö algatajad, töötingimuste loojad, ega pelga uusi kirjutajaid kaasata. Kui teatrikõrgkoolis õpivad koos näitlejad, lavastajad ja dramaturgid (nagu praegu Eestiski, lavakunstikooli III kursusel õpib dramaturgiaerialal kolm inimest), kasvab sellelt pinnalt sageli välja viljakas koostöö ning andekad tegijad liiguvad teatrimaailmas vabamalt eri alade vahel – head näited ongi siin Reko Lundan ja Juha Jokela, autorid, kes on ka ise oma ülimenukaid näidendeid lavastanud.

Draamapäevadel kõneldi taas näidendite levikust üle keelepiiri. Pole korralikku eksportijat, tõdesid soomlased. Meil kõigil on õppida Rootsilt, kus on loodud toimivad infokanalid ja -vormid ning tipptasemel tõlgete tellimiseks olemas riigi tugi. Põhjamaade draama päevad, mida seekord toetas märkimisväärselt ka kultuurkapital, on üks tõhus vorm Põhjamaade uudisdramaturgia tutvustamiseks Eestis. Edasimõtlemise koht meile: sarnase mudeli järgi võiksid toimida ka eesti draama päevad välisriikides, kus lugemisel esitatakse temaatiline valik kaasaegsetest eesti näidenditest, lisaks kohtumised autoritega, ettekanded, trükised jm.

III Põhjamaade draama päevadel esitati kolm täisteksti ja kahe näidendi katkendeid. Üks neist, Sirkku Peltola “Soome hobune” on juba Eesti Draamateatri proovisaalis, lavastab Roman Baskin. Tegevuspaigaks on Soome talu ja sündmused käivitab kuulujutu põhjal sündinud äriidee, et Sitsiilias peetakse hobuseliha delikatessiks – võiks proovida oma talu vanaks jäänud hobused kalli raha eest Euroopasse müüa!

Ülejäänud tõlked ootavad lavastajat: rootslase Mikael Niemi “Popmuusika à la Vittula” (Erik Norbergi samanimelise romaani instseneering), teismelise poisi pilguga ja erakordselt eluterve sooja huumoriga nähtud soome rahvakillu elu Põhja-Rootsi väikeses külas; soomlase Juha Jokela “Mobile horror”, moodsa tehnoloogiaäri ja inimlike ihade põrkumise lugu, mis on kodumaal paari aastaga jõudnud kümne lavastuseni ning ka nelja välisriiki; norra kultusautori Erlend Loe absurdihuumoriga peredraama “Pingviiniabi”;  soomlase Arto Salmineni “Ladu”, mahlaka keelega ja sooja kaasatundmisega kirjutatud näidend n-ö teisest Soomest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming