Mis on roheline ja ripub laes?

Gerda Kordemets

Peterburi festivalil kerkis küsimus: millist teatrit väärtustavad Euroopa teatriauhinnad?          Kui itaallased ja venelased hakkavad koos festivali tegema, ei saa tulemus olla muu kui kaos. Nii see oligi: 12. – 17. aprillini Peterburis toimunud XIV Euroopa teatriauhindadele  pühendatud festival ületas segaduse poolest seninähtu. Kummalisel kombel, ent nagu ikka, lõpuks siiski kõik toimus, kuigi 16 etendusest ei alanud õigeaegselt peaaegu ükski. Külalisi oli kutsutud üle 500 ning nende organiseerimine Peterburi teatrimajade vahel (mängiti kaheksas teatris) oli muidugi ka paras pähkel. Sel festivalil leidis aset ka raudselt lühim bankett, millel on õnnestunud osaleda: etenduse lõpust laudade täieliku tühjenemiseni kulus  seitse minutit!     

Euroopa kultuuri huvides     

Euroopa teatriauhinna lõi Euroopa Komisjon aastatel 1986–1987. Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu kiitsid seda kui „euroopa kultuuri huvides” ettevõtmist. Võimalik, et esialgu oli selle auhinna väljaandmises rohkem kirge ja elu, vähem aga paneuroopalikku keskpärasust ja „linnukese” pärast tegemist. Oli ju  Euroopa Ühenduski noorem ning unistused ja lootus võimalikule Euroopa koostööle suur. Iga valdkond uskus saavutavat Eurovisioni lauluvõistluse laadset edu ja lootis viia oma kultuuriharu õitsengule.   

Seda pole juhtunud. Ent rahakraanid keeratakse Euroopas kord aastas endiselt lahti ka teatriauhindade jaotamiseks ning seda korraldatakse üha uuesti ja uuesti, küsimata sageli selle kvaliteedist, sisust või vajalikkusestki – korraldajaile on oluline säilitada status quo, õigustada oma eksistentsi. Võib ju arutleda ka teistpidi: iga tunnustus on loojale vajalik. Aga kuidas siiski tagada auhinnale sobilik väärikus ja enam-vähem objektiivne valik, et tunnustus  oleks tegijale meeldiv? 

Nüüdseks on Euroopa teatriauhindade jagamine jõudnud igatahes faasi, kus taustatekste  (mida antakse kaasa terve raamatu jagu) läbi lugemata pole võimalik enam mõista, mida need auhinnad õigupoolest väärtustavad. Lähtutakse justkui kahest olulisest põhimõttest. 14. korda anti välja peamine, Euroopa teatriauhind (Europe Theatre Prize), summas 60 000 eurot: selle saab pikaajalise loomingulise tegevuse eest, on seega elutööauhind. Poole väiksema summaga tunnustati (tänavu 12. korda) kuut teatritegijat või truppi, neile anti Euroopa teatriauhind uue teatrireaalsuse loomise eest (Europe Prize New Theatrical Realities). Suure auhinna pälvis tänavu Peter Stein (Saksamaa, Berliner Ensemble). Eripreemia samas kategoorias sai lavastaja Juri Ljubimov (Venemaa, Taganka teater). Läbi aegade on sama tunnustuse osaliseks saanud näiteks prantslaste Théâtre du Soleil, Peter Brook, Harold Pinter, Lev Dodin jpt. Peterburis nähtud lavastuste põhjal (Ljubimovi „Mesi” ja  Steini „Lõhutud vaas”) tuleb tõdeda, et hinnati ilmselt tõepoolest vanameistrite elutööd: need kaks lavastust olid paraku teatrinädala ühed igavamad.       

Avaõhtul mängiti Juri Ljubimovi „Mett”,  mis põhineb legendaarse itaalia luuletaja ja filmistsenaristi (töötanud selliste režissööridega nagu Fellini, de Sica, Antonioni, Tarkovski) Tonino Guerra samanimelisel poeemil. Kahe geniaalse mehe (muide, mõlemal täitus mullu 90 eluaastat!) koostööle vaatamata oli lavastus ideelt nõrgavõitu. Lavale oli kuhjatud dekoratsioone ja inimesi, kõik see mõjus lõdvalt organiseeritud ja mitte eriti puhtalt lavastatud luulekompositsioonina, kus tõusis esile  sõnasõnaline illustratiivsus (kui öeldi sõna „liblikas”, haarasid näitlejad kohe traadi külge kinnitatud liblikad ja kukkusid nendega vehkima jms). Tulemus polnud haarav ega vaimustav, pigem oli kurb, et suurmees Ljubimov ei pälvinud kõrget autasu oma loomingu kõrgajal. Imelik tõesti, et Ljubimov, kes kuulsa dissidendi ja emigrandina lavastas pidevalt välismaal ning kelle lavastused paistsid tollal tõepoolest silma, ei saanud Euroopa teatri auhinda ühena  esimestest.   

Ka Peter Steini „Lõhutud vaas” oli üsna igav klassikatõlgendus, vaatamata kuulsa saksa näitleja Klaus Maria Brandaueri kõrgel tasemel osatäitmisele. Lavastuse eredaim hetk oli alguses, kui Pieter Bruegheli maale meenutavasse  madalmaade kööki olid tunginud kanad ning teenijad neid välja ajasid. Lavakujundus oli võimas ja õhustik tekkis momentaanselt, kuid sealt edasi võttis kaheks vaheajata tunniks maad suhteline igavus ning ühtlases „tuntud headuses” kogu lavastus kulgeski.   

Kui uued on uued?     

Peaauhinnast sugugi mitte vähem oluliseks peetakse uue teatrireaalsuse kategooriat. Mida on teatris, selles iidses kunstis, uut? Kuidas igatsetud uus lavale satub-jõuab ja millal see juhtub? Kuulsate laureaatide nimistusse (Eimuntas Nekrošius, Sasha Waltz, Josef Nadj,  Oskaras Koršunovas, Alvis Hermanis jpt) lisandusid sel aastal Viliam Dočolomanský (Tšehhis töötav slovakk), Katie Mitchell (Suurbritannia), Andrei Mogutši (Venemaa) ja Kristian Smeds (Soome) ning teatritrupid Teatro Meridional (Portugal) ja Vesturport (Island). Kui auhinnatute seas poleks olnud meilegi hästi tuntud ja peaaegu „meie oma” Kristian Smedsi ning Vesturporti teatrit Islandilt, mõjunuks auhinna nimetus pehmelt öeldes  kohatuna – sedavõrd vähe uudset oli ülejäänud nelja laureaadi töödes. Küsimusi kerkib juba siis, kui hakata laiemalt vaatama, mis on saanud kunagi „noorte ja vihastena” alustanud laureaatidest. 

Andrei Mogutši, kellele päev enne üle-euroopalise teatriauhinna kättesaamist oli ulatatud ka Venemaa mainekaima festivali „Kulde mask” peaauhind, töötab praegu Peterburi kuldseima disainiga Puškini-nimelises Venemaa Riiklikus Akadeemilises Aleksandri Teatris ning toob oma lavastusi välja vaatega otse kullatud imperaatoriloožile. Teine tänavune laureaat, soomlane Kristian Smeds, on küll tõepoolest mees, kes kannab praegu Euroopa uut teatrimõtet, kuid temagi näitas festivalil akadeemiliste seinte vahel (Soome Rahvusteatris) valminud lavastust „Mr Vertigo”. Kolmas pärjatu Katie Mitchell, kes lõi kunagi oma teatritrupi Classics on a Shoestring ning sai tuntuks nimelt väikese eelarvega klassikalavastustega, lavastab nüüd Londoni Kuninglikus Rahvusteatris. Eimuntas Nekrošius on teinud  lavastusi Moskva Suures teatris. Seda rida võiks jätkata.       

Kuigi Andrei Mogutši rõhutas Peterburis toimunud kohtumisel, et nad kõik on tulnud  „samadest keldritest”, torkab siin ometi silma selge püüd akadeemilise lava ja tolmunud sametkardinate poole. Kõige selle poole, millele keldrites ja garaažides alustades põlguse ja üleolekuga viltu vaadati. Kuhu ja miks kaob vastuhakk, kui avanevad akadeemilised uksed? Ja ühel hetkel need avanevad, kui ollakse andekas, tuline ja auahne. See mõte valmistab meelehärmi, sest paneb kahtlema, kas kunagine meeletu vastuhakk traditsioonilisele, „tolmunud”  ja „museaalsele” teatrile polnud ainult poos, võimalus silma paista, et saavutada ikka seesama – võimalus luua kunsti kuldsete rõdudega saalides ja punaste sameteesriietega lavadele. Nagu öeldud, nappis Euroopa tänavuste teatriauhindade saajate reas uudset teatrimõtet. Täiesti mõistetamatu valik oli Portugali Teatro Meridional, samuti tekitas küsimusi Viliam Dočolomanský lavastuste valimine auhinnasaajate ritta – ja veel uue teatrimõtte  kontekstis.   

Viliam Dočolomanský lavastused „Teater” ja „Reis” olid sisutühjad krampis häälitsemisedkarglemised. Tantsuteater, millist meie kandis pole õnneks vist kunagi tehtudki või kui, siis ehk paarkümmend aastat tagasi. Selline teater  suudab pakkuda teatud põnevust vaid sportlikust aspektist: lubab hinnata, kui heas füüsilises vormis on näitlejad ja millist hingamistehnikat nad valdavad.   

Portugallasedki olid kahtlemata heas vormis. Teatro Meridionali lavastustest (nägime lavastusi „Reisilood. Cabo Verde” ja „1974” ning  „Spetsialistide” läbimängu rubriigis „work in progress”) kumas soovi jutustada oma rahvuslikku lugu, olgugi selle vormistus kaugel igasugusest uuest teatrikeelest, sisu seevastu mõjus aga ülimalt naiivselt. Lavastuses „1974” oli ka ilusaid hetki – lõunaeurooplased on ju nii väljendusrikkad! Kõik, mis puudutas kahe inimese vahelisi suhteid (suure rahvaloo keskmes oli üks perekond, üks armastuse ja vihkamise lugu), oligi hästi mängitud  ja läks korda, mõjudes oma tundeäärmustes tangona. Kord suudlesid armastajad, siis viskas mees naise põrandale; armastuslooga käisid loomulikult kaasas truudusetus, armukadedus ja lõpuks andestus. Kõik see aga, mis pidanuks jutustama portugali rahva traagilisest saatusest – alates lastest mänguväljakul, lõpetades suure revolutsiooniga –, oli piinlikult väline ja kängitsev. 

Teatro Meridionali teine lavastus „Reisilood. Cabo Verde” oli festivalikava üks mõistatusi, monolavastus, kus maatõugu tütarlaps jutustas ja laulis Cabo Verde värvikast kultuurist. Tõlge ei suutnud edasi kanda murdelisi nalju, mille peale esitaja kaasmaalased naerda rõkkasid. See meenutas setu või kihnu värki, aga nii, et seda esitavad näitlejad, mitte setud või kihnlased ise. Jäi täiesti arusaamatuks, milles seisnes selle lavastuse uuenduslikkus, kui mitte lugeda selleks tütarlapsele sekundeerinud pillimeest, kes mängis tõepoolest kõige veidramail instrumentidel, alates kummivoolikust ja lõpetades pesukausiga. Kuid Svjata Vatra on sedagi teinud, mänginud nii vikatil kui ka pesukaussidel.         

Mogutši ja Mitchell       

Korraga kaks suurt tunnustust pälvinud Andrei Mogutši „Kuldse maski” võidulavastust „Izotov” Euroopa teatriauhindade festivalil näha ei saanud, küll aga oli võimalus vaadata tema värskeimat tööd, lastelavastust „Õnn”, mis põhineb Maeterlincki „Sinilinnul”. Lavastaja on pööranud ilusa muinasjutu tänapäevase heaoluühiskonna kriitikaks, astudes vastu materialiseerunud maailmale, milles meie, praegused täiskasvanud, oleme juba lõplikult kaotsi läinud. Lavastuse läbivad tegelased, pimedad vanamehed, kes kehastavad unustatud asjade hinge ja ilmuvad lagedale alles  pimedas, kui muu maailm on lakanud elamast, kordavad otsesõnu, et „ainult lapsed suudavad kõik päästa”.       

Enda sõnul töötas lavastaja dramatiseeringu kallal käsikäes oma ja sõprade lastega, mille tulemusena sündiski Maeterlincki teose  tänapäevane versioon. Mogutši kinnitas, et ta on ka varem korra lastelavastuse teinud, aga tookord see tema meelest ebaõnnestus, kuigi lastele meeldis. Kuid just sellesse tulevat tema arust suhtuda ettevaatusega, kuna väljendit „aga lastele ju meeldib” kasutatakse tihti kehva lasteteatri väljavabandamiseks. Mõistagi on tal osaliselt õigus: lasteteatri mõte ei saa ju olla püüd lastele iga hinna eest meeldida. Ka lastele mittemeeldimine ei saa olla omaette eesmärk,  sest siis nad lihtsalt ei vaata.   

“Õnne” dialoogid koosnevad lihtsatest igapäevastest lausekatketest, ühe tegelaskuju (nimega Aeg) filosoofilistest vahelugemistest (kuni katkeni „Kuningas Learist”!) ja unustatud asjade hingede ette kantud proosaluuletustest. Loodetavasti moodustab kogu see tinglikkus lastele assotsiatiivselt haarava terviku. Mogutši  usub siiralt, et just lapsed päästavad maailma ning lastele lavastamine on erilist tähelepanu ja tarkust nõudev töö. Ta peab täiesti vastutustundetuks arusaama, et lavastamist tuleb alustada lastelavastuste tegemisest. Mulle kui täiskasvanule jäi uhkete detailide galerii (lisaks veel lendamine, ruumimoonutusmängud, video, animafilmi võtted ja mänguasjamaailm) kõik eraldi nippideks. Seda enam, et lavastaja oli küll püüdnud luua eespool loetletud paljude  toredate detailidega lummust, ent teinud samas justkui kõik, et usk imesse, nagu oleks tegemist millegi muu kui teatriga, ei saaks kuidagi tekkida. 

Lasteteatri vallas otsib ja tegutseb viimasel ajal ka järgmine laureaat, tunnustatud briti lavastaja Katie Mitchell, kelle töid Peterburi teatrinädalal ei näidatud. Katie Mitchell jättis rahvusteatrisse tööle siirdudes kasinate vahenditega klassika lavastamise ning hakkas tegema ilma hoopis multimeedia- ja videoprojektsioonieksperimentidega.   

Värske põhjatuul     

Tõepoolest uut leidus kuue uue teatrimõtte auhinna pälvinu seas vaid Kristian Smedsi ja Vesturporti teatri lavastustes. Kristian Smedsi Soome Rahvusteatris tehtud „Mr Vertigos” on mõjusad ruumimängud: publik tuuakse lavale ümbritsema pöördlava, seejärel kogutakse nad pöördlavale kokku, tihedasti külg külje kõrvale. Ja siis neile näidatakse  – saali, kus tühjade tooliridade kohale kerkib inimene, keda on terve esimese vaatuse lendama õpetatud, näitlejat, kes suudab teha imet ja lendu tõusta. Vaade tühjale saalile, mille kohal hõljub veel äsja lõppenud etenduse hõng – just see tunne olevat Smedsi ajendanud seda lavastust tegema, samuti kahetsus, et publik ei saa seda tunnet kunagi kogeda. Nüüd andis Smeds publikule selle tunde. Smeds on vaimustav õhustikulooja: kui  kogu lava on kaetud kandelaabritega, kus lõõmavad ehtsad küünlad ning kõlab vaikne jazz, pole võimalik mitte lasta ennast lavale imada. Kahtlematult on Smeds praegu Euroopa teatri üks olulisi lavastajaid ja meil siin Eestis on suur õnn, et see mees on teinud mõnegi töö ka meie juures. 

Parima üllatuse valmistas aga islandi trupp Vesturport, mis sündis 2001. aastal, kui neli värskelt teatrikooli lõpetanut sattus ühel külmal hommikul nägema vanal kuuril silti „Anda rendile!”. Neis neljas pakitses soov teha oma, eksperimentaalset teatrit, ja nii see tudengitele selgelt liiga kallis kuur renditigi. Mõnda aega tegutsetigi seal, peale teatrietenduste toimus kuuris ka kontserte, kuid peagi sai selgeks, et noorte lennukatele ideedele jääb kuur siiski väikeseks. Vesturport on mõttekaaslaste kamp, ilmselt just sellest tuleneb nende loomisrõõm, suur teatritegemise lust. Peterburis näidati Gisli Örn Gardarssoni kahte lavastust: Kafka „Metamorfoosi” ja Goethe „Fausti”. Mõlemad teosed on mulle seni kuulunud pigem tõsise kohustusliku hariduse hulka, iial varem pole ma nende vaatamisest kogenud säärast rõõmu.         

„Metamorfoosi” draamateksti on kirjutanud lavastaja Gisli Örn Gardarsson (ta kehastab ise ka Gregor Samsat) koos David Farriga. Tulemus on lugu armsast väikekodanlikust Samsa perekonnast, keda tabab tohutu häbi: ilmneb, et nende poeg on „teistsugune”. Lihtsa looga  antakse selgelt ja arusaadavalt mõista, et erinevaid talutakse seni, kuni need ei pööra pea peale meie harjumuspärast maailma. Vesturport näitas seda sõna otseses mõttes: lavakujunduse „ülakorrus”, Gregori tuba, on taas üks nihkes ruum. Põrand on tõstetud tagaseinaks, millele kinnitub voodi. Vaid toaelanik ise, prussakas Gregor, on suuteline selles ruumis vabalt liikuma, kasutades loomulikult kõiki tasapindu, kõigile teistele on see tuba vale mis vale. Lavastuse  üheks alustalaks on küllap Gisli Örn Gardarssoni võimlejataust, igatahes oli tema lavaline liikumine täiesti vaimustav, kuid – erinevalt paljudest füüsilises teatrikeeles lavastustest – siin ei tehtud allahindlust ei sisu, vaheda mõtte ega näitlejameisterlikkuse osas. Gardarssoni teine nähtud festivalitöö „Faust” ei küündinud ehk klassikatõlgendusena „Metamorfoosini”, kuid oli seda vaimustavam oma vaatemängulisuses ja lustlikkuses.  Kujutlege „Fausti” algust. Vanadekodu, jõulueelne õhtu. Kõik patsiendid ratastoolides. Kogunetakse „liikuma”: nende võimlemine näeb välja nii, et tehakse ratastooliga väike pööre vasemale, siis väike pööre paremale. Teiste hulgas on endine tippnäitleja Johann, kel elus mängitud kõik olulised klassikaosad peale Fausti.   

Vesturportlased ütlevad ise, et nende lugu on ainult inspireeritud Fausti legendist, tekst sündinud trupi ühisloominguna. Lavastuses, kus kasutatakse õudusfilmi esteetikat, on peamisteks väljendusvahenditeks rokkmuusika  ja tsirkusetrikid: põrguinglid lendavad läbi põranda otse lakke, sigidikke sajab paugutamise ja tossu saatel laest ja seintest. Üks vanadekodu elanikest rebib endal sõna otseses mõttes näo eest ning temast saab Mefisto, kes sõlmib vana näitlejaga lepingu meditsiiniõe Grethe armastuse peale. Kuna aga vana näitleja ei näe Mefisto arvates projekti õnnestumiseks piisavalt kaubanduslik välja, antakse talle homoseksuaalist põrgusigitise keha. (Eks ohka ju enamik naisi, kuidas „kõik ilusad mehed on gay’d!”).       

Seesuguseid väikesi vimkasid on lavastus tihedalt täis. Naerda saab hullupööra, isegi terve vaheaja! Kuna lavakujundus koosneb batuudivõrgust seintest ja laest, mis ulatub ka publiku kohale, annab see võimaluse viia osa tegevust publiku peade kohale. Vaheajal eksleb sellel mängupinnal kaks vanadekodu elanikku: üks püüab surmtõsise järjekindlusega ja väga keskendunult, ent täiesti tulutult istuda pidevalt eest ära nihkuvasse ratastooli; teine, ilmselt seniilne, võrkpinnalt nüri püsivusega minema saada, kuid ei leia väljapääsu, sest võrgu ja seina vahel on parasjagu poolemeetrine pragu. Nõnda naerutatakse rahvast tubli kaks tundi. Lõpp on siiski „Faust” mis „Faust”: kadunud noorust tagasi ei saa, niisamuti pole vanal mehel lootustki võita noore tütarlapse südant. Lõpp on igal juhul üksindus ja unustus. On veel üks aspekt, millel tuleb Vesturportiga seoses peatuda: muusikalised kujundused,  tegelikult originaalmuusika. Lavastusele „Woyzeck” tellis trupp muusika Nick Cave’ilt, nii sai alguse pikem koostöö, ja ka mõlemale nähtud lavastusele on muusika loonud Nick Cave ja Warren Ellis.       

Vesturport tõestab mitut väga olulist aspekti. Väga füüsiline teater saab ja peab  olema ka väga sisuline – seda esiteks. Teiseks: klassika võib olla äärmisel lõbus. Kolmandaks: ka etendus, kus kaks tundi ühtejärge naerdakse, võib olla tragöödia. Palve kõikidele, kes aeg-ajalt toovad välistruppe Eestisse: Vesturport on päris kindlasti midagi, mis väärib vaatamist!       

Peterburi aktsent       

Igal Euroopa teatriauhindade festivalil on eraldi kategooriana esile toodud kohalik teater. Seekord sai selles kategoorias vaadata Valeri Fokini (Aleksandri teater) lavastust „Teie Gogol”, Andzej Bubeni (Peterburi Vassili saare satiiriteater) lavastust „Daniel Stein,  tõlkija”, Andrei Žoldaki lavastust „Moskva-Petuški” ning festivali alajaotuses „Tagasipöördumised” ka Lev Dodini „Kolme õde”. „Teie Gogolit” saab korraga vaadata vaid 30-liikmeline seltskond, mistõttu jäigi see enamikul nägemata.       

Lavastus „Daniel Stein, tõlkija” põhineb Ljudmila Ulitskaja dokumentaalsel romaanil ning lavastaja Andzej Bubeni on huvitanud just  erilaadsete elusaatuste lavaletoomine: vahel naljakad, vahel traagilised, kuid alati ollakse millegi parema otsingul, taotletakse harmooniat, jumala armu, pattude andeksandmist. Lavastus koosneb seitsmest monoloogist ning käsitletud on eri religioonide, usu või uskmatuse kokkupuutepunkte nende vastuoludes. Heade näitlejatöödega lavastus jäi siiski kaunis üheplaaniliselt raskemeelseks ja dramaturgilist pinget eriti ei sündinud.       

„Moskva-Petuški” originaalis väidetavalt viietunnine lavastus oli festivali tarbeks kolme ja pooleseks kärbitud. Joodik Venitška kahestunud rolli mängisid Nekrošiuse lavastustes kuulsust kogunud leedu näitleja Vladas Bagdonas  ja peterburilane Leonid Alimov, kes olid veenvad, kuid see ei aidanud lavastaja mõtte tabamisele just palju kaasa. Ukraina lavastaja Andrei Žoldak ise on öelnud, et tema lavastused on unenäolised: vahel realistlikud, vahel sürrealistlikud, vahel arusaadavad, vahel segased, vahel süžeelised, vahel šokeerivad, vahel inimlikud, vahel loomalikud. Seekord siis – ilmselt joodiku luuludest johtuvalt – eriti segased ja eriti loomalikud.  Jäi mulje, et lavastaja on üritanud kuhjata ühte lavastusse kokku kõik oma ideed ega valda vähimalgi määral loobumise rasket kunsti. Paraku tulnuks kõva kärpimine terviku mõistmisele seekord kasuks. Ainsaks helgemaks valguslaiguks oli noorukese Natalja Paraškina kehastatud masajas Ingel – nii väljaspool triviaalseid inglikujutelmi, et mõjus oma koomilisuses traagiliselt. Taas oli laval nihkes ruum, sedakorda viltune tasapind, kus  püsimiseks tuli näitlejail tublisti pusida. Lev Dodini „Kolm õde” on äärmiselt hea näitleja- ning näitejuhitööga väga klassikaline klassikalavastus. Pole varem näinud, et ohvitseride armaada eesotsas Veršininiga on vanaldased, paksuks läinud, väljakasvanud juustega, elus ära kulunud meesterahvad. Mõelda, kui traagiline, kui lootusetu on nende kolme õe elu, kui nende parimad mehelemineku väljavaated on viiekümne kanti saamatud mehenässid! 

Aga mehele tuleb saada, sest nii pääseb ehk minema, pääseb ehk Moskvasse. Nii suudlebki Irina (piltilusa Jelizaveta Bojarskaja kehastuses) kirglikult isegi Soljonõid – et ehk ometigi?       

Kui tõmmata joon mõnelt „uue teatrireaalsuse” raames nähtud lavastuselt aegumatu ja meisterliku „Kolme õeni”, siis kas ei varitse kohati oht, et uute reaalsuste otsingud viivad meid sohu? Viivad äraspidi pööratud tubade viltustele põrandatele, vales kohas kahtlaste seinte vahele. Tulemuseni, mis võib olla küll roheline ja efektselt laes rippuda, ent milles puudub see põhiline: lihtsalt kõnetamise keerukas kunst.         

Kus on siis eestlased?       

Lõpetuseks jääb üle küsida, miks pole jõudnud eestlasi kogu Euroopa teatriauhindade toimimise 14 aasta jooksul pärjatute nimistusse? Küsimus pole ilmselt selles, nagu poleks meil väärilisi kandidaate. Kindlasti sobinuks mõnel aastal „uute teatrireaalsuste” hulka nii mõnedki Elmo Nüganeni, Priit Pedajase või Mati Undi tööd, hiljem juba ka Peeter Jalaka või Tiit Ojasoo lavastused.         

Nagu enamiku seda sorti aujärgede puhul, valib Euroopa teatriauhindade saajad välja žürii, kuid seda auhinnale esitatud kandidaatide hulgast. Teisiti poleks see võimalik, pole olemas nii pädevat žüriid, kes suudaks tunda läbi ja lõhki kogu Euroopa viimaste aastate teatriloomingut. Samas loob selline kord iseenesest teatavat ebaobjektiivsust: loomulikult on neil festivalidel aasta-aastalt enim esil ja esindatud rohkem oma riigi ja keele kontekstist väljapoole  püüdlevad loojad ja trupid. Mugavamad või tagasihoidlikumad istuvad kodus, ei paku ennast välja, ja neid ei märka ka keegi. Oleks tore, kui järgmisel aastal saaks Euroopa teatriauhindade festivalil näha ka mõne eesti lavastaja tööd. Tänavune festival tõestas: meil oleks, mida uhkusega näidata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming