Misantroope on meil ju palju, rohkem kui keegi jaksab välja kannatada

Margot Visnap

Aare Toikka: Poliitikud tehku oma tööd hästi, aga teater peab olema vaba. Inga Vares

VAT-teater alustab oktoobris Molière’i „Misantroobiga”, mille toob lavale teie teatris varemgi lavastanud Markus Zohner („Kalevipoeg”). Kuidas seekord koostöömõte sündis ja miks mängite Kumus?

Ettepaneku koostööks tegi VAT-teater ja Molière’i pakkusin välja mina. Materjalivaliku ajal olid kõne all ka teised Molière’i näitemängud (näiteks „Ebahaige”), aga lõpuks pöördusime ikkagi esialgselt välja pakutud „Misantroobi” juurde. Markus Zohneriga kõnelesime asjast konkreetsemalt 2007. aasta suvel Kuressaares, kus ma lavastasin „Reigi õpetajat” ja tema käis seda kaemas. Kaasa teeb VAT-teatri põhitrupp ja külalisena Elina Pähklimägi, kunstnik on Lilja Blumenfeldi õpilane Kristel Maamägi, tõlk-assistent Kirke Org.

Kasutame August Sanga tõlget, konsultant on Anu Lamp. Esietendus tuleb KUMU auditooriumis seepärast, et Rahvusraamatukogu teatrisaal, meie kodulava, jääb selle projekti jaoks juba natuke kitsaks. Kumuga on meil hea koostöö ja ka lavastust „Kalevipoeg” mängime seal. Aga Tallinnas on tõsiselt puudu üks 200 kohaga saal. Kultuurikatel võiks selle augu täita.

 

Kuidas seekord, on’s tulemas Molière’i teose aineline interpretatsioon (à la  „Kalevipoeg”) või jõuab lavale kuulsa prantslase autoritruu tõlgendus?

Autoritruid tõlgendusi pole olemas. Ma kutsusin Markus Zohneri lavastama Molière’i näitemängu sellepärast, et ta on hea lavastaja, aga ka sellepärast, et ta on sünnipärane sakslane, kes elab Šveitsis ja kellel on loomulikud sidemed nii prantsuse kui itaalia teatriga. Tundub formaalne? Üldse mitte. Markus Zohneri „Misantroop” sünnib prantsuse-itaalia, saksa ja vene teatri kohtumispunktis. Ja kohtumine saab teoks VAT-teatri trupis, kus eesti näitlejad, kes samuti erineva kooliga: vanad VATikad oma eepilis-füüsilis-poeetilise mängulaadiga ja noored äsja lavakast tulnud Ingo Normeti õpilased. Tulemus võiks tulla põnev, seda enam et lavastuse juures on konsultandina ametis Anu Lamp.

 

Teatri kodulehekülje kommenteeriv selgitus mõjub jahmatavalt kaasaegselt: „Alceste, misantroop, tõmbub maailmast tagasi, sest ei suuda enam taluda seal valitsevat valskust, silmakirjatsemist, tehtud rõõmsameelsust ja kahemõttelist viisakust. Ta tahab olla kaasinimeste vastu lõpuni aus ning nõuab seda ka teistelt. See viib aga kogu ühiskondliku kooselu alusstruktuuri kokkuvarisemiseni”. Või tundub see ainult mulle nii?

Mullegi tundub jutt mehest, kes kukub kõigile tõtt näkku ütlema, loona, mis on aegadest olenemata alati siin ja praegu. Ma arvan küll, et kõik meie pisikese Eesti misantroobid peaksid lugu vaatama tulema ja neid on ju pagana palju, rohkem kui keegi jaksab välja kannatada. Kõrbetes jääb ruumi väheks. Ja muidugi arvestame me ka rahvusvahelise auditooriumiga. Hoidke alt, kaamelid!

 

Kevadel esietendub kuuldavasti Andrus Kiviräha näidend „Ingel, ingel, vii mind taeva!”, mis kuuldavasti on kirjutatud Katariina Laugule? Ehk paotaksid eesriiet: millest lugu räägib, miks Katariina Lauk ja kes lavastab?

Kui Katariina Lauk meie trupiga lõplikult liitus ja see juhtus ju alles 2007. aastal, kuigi oleme teinud koostööd juba 2002. aastast, siis hakkasime mõtlema loost, mis oleks Katariinale mõeldud. Teate, kui trupis on näitleja, kelle anne kuulub imepäraste nähtuste hulka, siis tuleb ju katsuda seda „öökuningannat” ka õitsema meelitada. Ta ise pakkus välja, et Andrus Kivirähk võiks sellise loo kirjutada. Selle ettepanekuga me Kiviräha poole pöördusime ja mõne aja pärast oli lugu olemas. Teatris, isegi sellises mobiilses väiketeatris, nagu VAT, on mingi loomulik tootmistsükkel (kõlab kohutavalt, aga tõsi ju), nii et lugu jõuab vaataja ette plaanide järgi 2009. aasta veebruarikuus. Lavastan mina, mängivad Katariina Lauk ja Marko Matvere, lavakujunduse teeb Iir Hermeliin. Lugu kõneleb mehest ja naisest Eesti Vabariigis ajavahemikus 1924–1939, aga see ei ole ajalooline draama.

 

Vahest kommenteerid teisigi planeeritud uuslavastusi: „Varblase Priidu”, „Värvit”  ja „Üksik saar”?

Meie uuslavastuste plaanis on tõesti ka sellised lood nagu „Varblase Priidu”, „Värvit” ja „Üksik saar”. „Varblase Priidu” on Rudolf Herfurtneri, tuntud saksa lastekirjaniku lugu sõprusest, mis on olnud mu portfellis juba ammu ja mille ma nüüd Mart Kampusele lavastada pakkusin. Noored näitlejad, väga hea lugu, omapärase käekirjaga lavastaja, lastel rõõmu kui palju. Esietendus on detsembrikuus.

„Värvit” on rumeenia kuulsaima kaasaegse näitekirjaniku Peca Stefani lugu, mis meieni jõudis Euroopa Liidu uue dramaturgia projekti „Teatrikohvik” vahendusel. Lavastab Panso preemia laureaat Ago Soots, osades kogu teatri trupp, lisaks Tõnu Oja ja Merle Palmiste. Pöörane lugu loob meile pildi ameerika unelmast rumeenia moodi. Võru poiss Ago (lavastaja Soots) arvas aga, et kogu see hullus, see on päris tavalise eesti loo moodi. Lavakujunduse teeb Mihkel Ehala. Esietendus on märtsis. Soome enam tõlgitud kaasaegse näitekirjaniku Laura Ruohose „Üksiku saare” tõlgin ja lavastan mina.

Osades on Katariina Lauk, Marika Vaarik ja Ago Soots. Mõtluslik seikluslugu kõneleb eri generatsioonist kahest naisest ja ühest verinoorest meremehest üksikul saarel, inimestest, kes silmitsi põhiküsimustega. Esietenduseni tahan jõuda aprillis.

Millised muutused (teatri, trupi koosseisus) ootavad VATi ees algaval hooajal?

Põhiline muutus on lavakunstikooli 22. lennu lõpetanud noorte näitlejate Ago Sootsi ja Meelis Põdersoo liitumine VATi põhitrupiga. Põhitrupis on endiselt Katariina Lauk, Margo Teder, Tanel Saar. Lisaks neile teevad projektipõhiselt noortest lavajõududest kaasa Elina Pähklimägi ja Maria Lee Liivak. Külalisnäitlejatest mängivad Aarne Üksküla, Marko Matvere, Merle Palmiste, Marika Vaarik, Kaia Skoblov, Tõnu Oja, Aleksander Eelmaa, Janek Joost, Janek Sarapson.

 

Kuidas läheb VAT Foorumgrupil ja millised on edasised plaanid?

VAT Foorumgrupil täitus 10. aastat tegevuse algusest. Neil läheb väga hästi. Sügisel jätkuvad avalikud foorumetendused rahvusraamatukogu teatrisaalis. Foorumteater on Eestimaal jõudsasti poolehoidjaid võitnud, VATi Foorumgrupp on pälvinud olulise Euroopa Komisjoni sertifikaadi, teinud etendusi ja koolitusi raja taga, nende tegevuse on heaks kiitnud ka foorumteatri isa Augusto Boal ise. See on oluline ja omapärane teatri osa.

 

VAT on justkui aastaid elanud nn säästurežiimil. Aga siiski, kuis mõjutab teie tegevust nüüdne teatrite säästueelarve?

Mõjutab ikka. Näiteks tahtsime truppi juurde võtta veel ühe inimese, kuid see plaan jäi katki. Noor näitleja teeb nüüd kaasa rollilepingutega. Aga meie puhul on muidugi nii, et säästurežiimist on juba ammu saanud igapäevane reaalsus, või õigemini, mingit teist režiimi pole kunagi olnudki. Mis ei tähenda seda, et see oleks kuidagi vähem koormav. Teotahte olemasolu korral on võimalik kõigega harjuda, aga see pole normaalne.

 

Naasid just Samaarast. Mida seal tegid?

Lavastasin seal teatris Samart, mis on endine Samaara noorsooteater. Suurepärane teater väga võimeka trupiga, kus lavastavad sellised mehed nagu Adolf Šapiro, Konstantin Bogomolov, Anatoli Praudin, Aleksandr Kuzin jt. Seal korraldatakse iga kahe aasta tagant festivali „Kuldne naeris” ja meie lugu, Moskva näitekirjaniku Mihhail Bartenevi „Elas kord Herakles”, esietendus festivali raames. Kunstnik oli Inga Vares, helilooja kohalik mees Vassili Tonkovidov, lavastaja assistent Tiina Rebane. Võib ütelda, et esietendus läks väga hästi, lavastus sai juba kutse mitmetele festivalidele, esimene neist „Bolšaja peremena”, mis tuleb novembri alguses Moskvas. Ma olin Venemaal nii-ütelda äreval ajal. Kindlasti on palju neid, kes arvavad, et Venemaaga tuleb lõpetada igasugune suhtlemine. Ma arvan siiski, et inimesed peaksid ainult oma peaga mõtlema. Vene telekanalitest tuleb lauspropagandat ja sellest, et me oma meeskonnaga kuu aega Samaaras elasime, töötasime ja tegime inimestele korda mineva lavastuse, kus kõneldakse sellest, mis meile oluline (konkreetse näidendi ja lavastuse teemaks on vabadus),on kümme korda rohkem kasu kui mingitest boikottidest. See on vaid lugu, aga üks Samaara teatri töötaja ütles mulle vintis peaga tõsimeeli, et „tead, Aare, ma ei uskunud, et eestlased võiksid olla head inimesed, aga nüüd usun”. See pole nali. Meil õnnestuski ka üks puht inimlikul tasandil heategu sooritada. Nimelt oli teatris tööl ka teine lavastusgrupp, kus oli kunstnik Magnitogorskist, kes teadis, et tema vanaema oli eestlane. Tema vanaema oli talle lapsena ikka korranud sõnapaari: „Kulla kuningapoega!”. Mehel oli tähendus meelest läinud.

Tuletasime talle siis meelde. Inimesed peavad suhtlema. Ka vastikute naabritega. Poliitikud tehku oma tööd hästi, aga teater peab olema vaba. Teater peab sellest kõigest suurem olema. Pealegi ei saa Venemaa puhul kuidagi segi ajada ametlikku poliitikat ja mõtlevate inimeste arvamusi. CNN on ju jälgitav ka Venemaal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming